vabastaja portree terrorirünnaku taustal

Selline on tänapäeva vabastaja. Konkreetsemalt vabastamas Westmani poodi üleliigsest õllest. Ehk isegi mõne kunagise vabastaja järeltulija, täie õigusjärgluse alusel. Kas tundub ainult mulle, aga paralleel võiladude avamisega on justnagu olemas... Ehk kaunistab see pilt kunagi ajalooõpikuid, nagu Kingissepa Vic'i või Guevara Che võitlustuhinas, nägu väljendamas pühendumust suurele eesmärgile.

Rohkem neid vabastajaid fašismi vastu võitlemas võib näha kasvõi nendes albumites.


Tegelikult ei plaaninud üldse selle jama teemal sõna võtta. Mõtlesin Vanhaneni kombel, et siseasi, las politsei ja vajadusel muud jõustruktuurid tegelevad. Mis see nüüd olgu, üks Euroopa Liidu liikmesriike ei saa hakkama paarisaja purjus laamendajaga. Aga vaadates täna lahti läinud hambutut pada-sõimab-katelt arutelu ja poliitilist punktivõtmisvõistlust (eriti pealinna linnapea poolt) ei saanud enam vaiki. Õnneks läks erutus ruttu üle. Kui mõtlesin, kus oleks Giuliani praeguseks, kui ta 9/11 oleks samamoodi reageerinud, nagu meie pealinnapea, läks meel rahulikuks. Igal juhul ei ole kilulinna meer pärast tänast reaktsiooni enam lähedalgi sellele rajale, millel Rudy Giuliani täna.


Ning tuleb märkida, et Bin Ladeni poisid pole ka niiväga Giuliani valijad...

kadunud mälestusmärkide kummardajad

Kõigepealt arvake, millest ja kellest jutt? Suure juhi nimelised tänavad, väljakud, koolid ja instituudid on ümber nimetatud. Juhi võidetud sõda meenutavad mälestusmärgid on kõrvaldatud. Juhti kujutavad ausambad on vaikselt kadunud või asendunud kaasaegsematega. Juhti ja tema parteid ülistavate monumentide tükid vedelevad rohtu kasvanud laoplatsidel või roostetavad unustatuna kusagil maanteekraavis. Kuigi elus on veel palju inimesi, kes juhi tegusid oma silmaga näinud on, kes ühel või teisel poolel võitlusest osa võtnud, ei taheta sellest ajaperioodist eriti rääkida.

Sellegipoolest leidub kodusid, kus suure juhi portree on endiselt seinal. Koos vanade sõdurimundrite ja luitunud paraadfotodega. Vaid seltskonda, kellega juhi sünnipäeva tähistada, jääb aasta-aastalt vähemaks. Enamusel noortest sugulastest on piinlik sellistel üritustel osaleda.

Kuid ühe viimase mälestusmärgi juures koguneb siiski kord aastas nostalgiline seltskond, kokku paarsada. Mõned sõjakoledusi oma silmaga näinud elatanud inimesed. Noorterühmitus, kelle nimele liidetakse hea meelega eesliide neo-. Kes ise pole suure juhi režiimi ajal elanud, kes pole selle valla päästetud sõja õudusi näinud. Kuid kellele sellegipoolest meeldib vanal sõjaväelisel viisil au anda, nostalgilisi laule laulda ja üksteisele kinnitada, et vanad head ajad tulevad tagasi. „Kodumaa, suur ja vaba,” on nende mitte kuigi enesekindel sõjahüüd. Ja muidugi „Au suurele juhile”. Tuuakse lilli, lehvitatakse vanu lippe. Tõenäoliselt toimub ka väike tähistamine. Tantsimiseni asi enamasti siiski ei lähe.
Viimane mälestusmärk on püsti seetõttu, et see on ühtlasi ka hauamonument.


Mõistatasite ära?

Memoriaalkompleks Valle de los Caidos ja Francisco Paulino Hermenegildo Teódulo Franco Bahamonde. Euroopa kõige kauem vastu pidanud fašistliku diktaatori Franco püstitatud mälestusmärk kodusõjas langenud „patriootidele”, ühtlasi ka koht, kuhu ta ise on maetud.

Pärast Franco surma 1975 aastal muutis Hispaania end kiiresti tagasi monarhistlikuks riigiks ning Franco aegu igatseb taga vaid väike osa ultraparempoolseid eesotsas Franco tütrega. Hispaanlaste üleminekuperiood oli palju leppivam ja veretum kui kuumadest lõunamaalastest võiks oodata. Ilmselt on põhjus kirjutamata kokkuleppes, mida kutsutakse ka „vaikimise ja unustamise paktiks”.

Selle pakti järgi jäid represseerimata kõik Franco diktatuurivalitsuses osalenud ministrid, neile jäi alles nende kokku riisutud vara ning nad elasid oma elu lõpuni luksuses ja turvalisuses. Näiteks Marbellas. Enamgi. Suur osa Franco valitsuse ministritest osales uue põhiseaduse välja töötamisel ning aitas võimule Franco poolt enda järeltulijaks valitud noore printsi Juan Carlos de Borboni. Samas said võimaluse rikastumiseks ka uue kuningriigi uued ametikandjad. Asjad olid justnagu hästi. Vimm ja vihapidamine suruti enesesse ning riik arenes aastakümneid Euroopa kõige kiirema majanduskasvu tempos.

Nüüd aga on vanad haavad hakanud lahti rebenema. Vasak- ja parempoolsed valitsused on paar ringi vahetunud ning taas võimule saanud vasakpoolsed on hakanud nõudma, et asju nimetataks õigete nimedega. Kodusõda ja vennatapp, diktatuur ja repressioonid. Nende sõnade varasemad vasted on eestlastelegi hästi tuntud. Vabastamine ja kurjategijate karistamine, õitsev riigikord ja võitlus sisevaenlasega. Nõutakse Franco režiimi ohvrite ühishaudadest väärikamatesse kohtadesse ümbermatmist. Maade ja varanduste ümberjagamist ei julge siiski keegi välja pakkuda. Kuigi mäletatakse hästi, kellele mingi põld või talu enne Franco ümberjagamisi kuulus. Söed hõõguvad.

Palju on hääli, mis nõuavad ka Valle de los Caidose kõrvaldamist. Nagu on läinud muudki Franco kujud ning frankistliku aja mälestusmärgid. Kui sinnasamma poleks lisaks Francole maetud hulk tavalisi sõjamehi, oleks monument ilmselt ammu kadunud.

Seni veel püsib. Nagu ka suhteline tasakaal vasak- ja parempoolsete vahel. Ühed nõuavad tänavatel palgatõusu, teised annavad aegajalt Francole natsikombel au.

Kui poleks islamiterroriste ja baski pommimehi, kelle vastu võitlemine ühiskonda praegu liidab, oleks omavaheline sõjakirves ilmselt juba ammu välja kaevatud ning 1939 aastal Franco võiduga lõppenud kodusõda taas arutusele võetud. Aga eks nad jõuavad. Maailmasõda ver 2.0 lõppes 1945. Franco suri 30 aastat hiljem. Vaatame 30 aasta pärast, mis Valle de los Caidosest saab. Selleks ajaks on peale kasvanud põlvkond, kes asjade olemust enam ei mäleta. Kas antakse nostalgilisele legendile tegelik poliitiline sisu või leitakse lihtsalt ettekääne poest tasuta veini võtta, näitab aeg.

soodne aeg kinnisvara ostuks

"Ostke ruttu kinnisvara, hind tõuseb nagu tala! Saate ruttu rikkaks!" Postimees ja Äripäev avastasid viimaks, et kinnisvarahinnad Hispaanias on võtnud suuna soodsusele. Noh, parem hilja kui mitte kunagi. Tegelikult on märgid ammu näha. Kirjutasin sellest juba aasta tagasi. Et märgid on ilmunud. Täna on võimatu leida suuremat maja, kvartalit või küla, milles poleks müügilolevaid objekte. Maaklereid otsivad tööpakkumiskuulutused ei küsi enam kogemust ega keeleoskust. Küsitakse: kas sul rikkaid tuttavaid on, kellele saaks sulava väärtusega kortereid-krunte ruttu pähe määrida? Ainus, keda pole, on ostjad. Hirm turu jahtumise pärast on vägagi reaalne. Aga ei hakka ennast kordama.

Nii et viimane võimalus, lollid! Kiirustage ostma, muidu pärast võibolla ei saa enam selle hinnaga!

Ja link tollele eelmise aasta kirjutisele ka, et oleks näha: tõepoolest 2006 alguses kirjutatud: http://www.bloglines.com/blog/jaanomartin?id=82

Kes klikata ei viitsi, sellele lugu tervenisti ka siia kopeeritud. Ahjaa. Vastus tolle loo lõpus esitatud küsimusele. Piletid tulid müüki päris odavalt.

Masendunud päikeseinimesed
By jaanomartin
Käisin päikserannikul jalutamas. Kuuvalgel. Kõndisin mööda inimtühja rannapromenaadi ja kui aegajalt soojendava joogi võtmiseks mõnda baari sisse astusin, olin enamasti ainus külastaja. Tänavanurkadel seisid vaid suusamütsides aafriklased ja pakkusid mustalt maalt pärit toniseerivaid taimesaadusi. Siiski sain aegajalt ka mõne kohalikuma tegelasega jutule.
Päikeseinimesed on üsna mornid. Nii kehva aastat kui 2005 pole rannikul (nii kutsuvad kohalikud Costa del Soli) veel olnud. Talv on nagunii alati niru, aga seekord polnud ka suvest asja. Sedasi vähemalt räägitakse. Loodetud rahavool jäi tulemata nii tavaturistide kui kinnisvaraostjate käest. Baarid-ööklubid on harilikust tühjemad, autosalongides seisavad haruldaste luksusautode nüüdseks juba vana väljalaskeaastaga kuid uhiuued tippmudelid. Lõbustusparkide karussellid on tühjad ja roostes, jetid ja purjepaadid ootavad rannas liiva alla mattununa turiste. Mitmete korterite-majade müügisildid on väljas seisnud juba paar aastat. Uute arenduste valmimine venib, kuna kortereid ei ole enam enne kopa maasse löömist võimalik välja müüa. Vabu tube leiab igast hotellist. Kui veidi rääkida, saab ka korteriüüri väga soodsaks.
Kogu rannik paistab pisut luitunud ja kulunud. Hotellisiltide neoontähtedest on osa kustunud, igal tänaval leiab paar-kolm tühja poodi või baari, mis juba pikemat aega ootavad uut rentnikku. Apartementmajade basseinid on prügi täis, trepikojad räämas. Tenniseväljakud on künklikud, golfimuru kuivab. Üldiselt on asi selline…. vaikne. Moest läinud, ütlevad teadjamad. Ühe euroopa tipp-piirkonna kohta vähe räpakas, arvavad turistid. Vaid siia kolinud pensionäride tõkkepuu-tagused külad on enamvähem hästi hooldatud. Nooremad puhkajad ja paremad peod on mujal, räägivad uus-kohalikud. Egiptuses, Tuneesias, Türgis, Dubais, Marokos ja muudes Euroopale lähedastes puhkepiirkondades on hinna/kvaliteedi suhe palju parem. Seal inimesed veel pingutavad, et turistile meeldiks. Hispaanlased enam mitte. Kunagise hiilguse paistel käib vaikne vindumine.
Ehk pole asi nii hull, ehk on lihtsalt selle aasta jaanuari erakordselt kehvad ilmad inimeste meeleolud mustaks ajanud? Siiski, mõningaid märke võib mujaltki lugeda. Kasvõi ajalehest. Reklaamidest ja tasutud artiklitest. Mida reklaamib ranniku suurim ajaleht? Testamendikoostamisele spetsialiseerunud juristibüroosid. Matuseteenuseid. Kuum sõna on matusetellimuste vastuvõtt kliendi eluajal, ettemaksuga ja täpselt maetava koostatud stsenaariumi järgi. Pärandiküsimuste advokaadid. Vahele pisut plastilist kirurgiat, hammaste ja liigeste vahetust ning kuuldeaparaate.
Vananeme kõik, aga mõnes kohas on see protsess kuidagi eriti silmatorkavalt kontsentreerunud. Ja asjadega tegelenud juristid räägivad, et tühjaks jäänud majadesse-korteritesse ei taha pärijad elama tulla – kinnisvara läheb müüki. Päikesekorterite maal on tekkinud arvestatav järelturg – varem sai osta ainult uusi, paari aasta pärast valmivaid.
Mis siis mõnusa kliimaga päikserannikuga juhtus.
Kõigepealt tulid lihtsalt suvitajad. Kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel, kuurortidesse. Ja tahtjaid oli rohkem kui tubadesse voodeid mahtus. Tuli tube juurde ehitada. Ja et investeering kindel oleks, müüdi toad nädalakaupa puhkuseosakuteks. Äri läks käima. Tekkis toetavate teenuste võrgustik. Tekkis tulu. Hispaanlastele see meeldis. Üks Euroopa vaesemaid piirkondi oli lõpuks oma Eldoraado avastanud, raha toodi lausa lennukitega kohale! Ja uusi tulijaid jagus.
Asi arenes. Jõukamad müüsid oma puhkuseosakud maha ning tahtsid juba korterit. Või koguni maja. Villat. Kolisid algul talveks, siis juba ka pensioniks päikese kätte. Tuli hakata massilise kinnisvaraarendusega tegelema. Üksteise järel kerkisid mäenõlvadele merevaatega majaderead. Kerkisid ka hinnad ning kinnisvarasse investeeritud peeso, nael või mark tuli mitmekordselt tagasi. Ehituskraanad on päikeseranniku loojangutaevasse kuulunud viimased paarkümmend aastat. Päike võib mõnikord pilvedesse loojuda, kuid kraanad askeldasid kindlalt kui maksuamet. Nüüd aga on ka ehitusmehed sunnitud tunnistama, et sellist seisu, kui praegu kodusel Eestimaal, päikserannikul enam ei ole. Et kes kunagi korra kellut näinud, võib tööandjale oma tingimusi dikteerida. Ehitused ei edene enam sama tempoga. Pigem leiab tööd mõne korteri remondil või maja uuendamisel.
Ei oska mina hispaanlasi õpetada kuis oma elu korraldada, aga päikeseranniku kinnisvaraarendusega on vint vist pisut üle keeratud. Euroliidu ja põhjaeuroopa turistide abiga on investeeritud muidugi vägevalt, ka avalikku ruumi ja keskkonnakaitsesse. Ehitatud välja kanalisatsioon, kiirteed, rannapromenaadid. Pidevalt laiendatakse lennujaama ja sadamaid. On turistikeelsed lasteaiad, koolid, klubid. Kerkinud on uued suured euroopalikud kaubanduskeskused, ärikvartalid ja kinod. Aga hispaanlased ise on sellest kõigest hakanud veidi kaugemale hoidma. Sisemaa poole. Mägedesse. Andaluusia suurim ajaleht ning kuulatavaim raadiojaam on inglisekeelsed. Umbkeelne hispaanlane rannikul naljalt tööd ei leia, sest tulnuk on tallinnast – ta maksab. Ja tahab saada omakeelset pubi, klubi ja kiirabi.
Visamad ja optimistlikumad püüavad oma investeeringuid ümber kujundada, asutada hooldushaiglaid ja vanadekodusid. Aga päikese- ja puhkuseärilt matuse- ja haiguseärile ümber spetsialiseerumine ei meeldi kellelegi.
Ehk läheb masendus üle, kui päike kaljud kuumaks kütab ja lennukid jälle täis taskutega lõbustushimulisi tooma hakkavad. Ehk on see ainult ühe kehva suve ja halva talve tekitatud ajutine tujulangus. Vaatame. Esimene indikaator saab olema, mis hinnaga päikseranniku piletid sel kevadel turule tulevad.

Harley Mac Davidson, vau!

Macintoshi arvutitel ning Harley Davidsoni mootorratastel on palju ühist. Võiks lausa öelda, et kui Mac oleks tsikkel, oleks ta HD ja kui Harley oleks arvuti, oleks ta Mac. Avastasin selle seaduspärasuse, kui püüdsin: a) uue G3 modemi internetiühendust tavalisest läpakast wifi kaudu välja jagades MacBookile kättesaadavaks teha; b) sama G3 modemit Macile otse külge ühendada. Ei õnnestunud kummalgi moel. Noh, ma pole ilmselt piisavalt pühendunud IT-mees ja Maci puhul ei tea ma üldse, mis karul kõhus on.

Samal ajal akna all põristav Harley tõi aga tõdemuse, et kindlasti on Mac väga hea arvuti, parim. Nagu Harley on tsiklite tsikkel. Ja ühiseid jooni neil on.

Mõned eelised kasutamiskindluses ja teatud funktsioonides.
Palju puudujääke tavakasutuses.
Vinge disain ja VÄGA arenenud vidinaturg, mis sama disainiga pudipadi rahaks pöörab.
Absoluutne ühildumatus kõige muuga, nii et patt on isegi proovida mõnd no-name asja külge kruvida.
Ülepaisutatud hind, mis püsib ka kasutatud masinate järelturul.
Andunud fännid, kes on oma brändi eeliste tõestamiseks valmis sõdu alustama.

Harley vaieldamatud eelised tulevad välja motomeeste kokkutulekutel. Ja trendikate kesklinnakohvikute ees parkimisel. Ka Maciga wifikohvikus istudes olen sama tunnet tundnud – trenditeadlikumad inimesed noogutavad lugupidavalt pead, fännidest kaaskasutajad tulevad juttu rääkima. Et mis aasta mudel ja kuidas tuunitud ja mis nippidega ma raskemaid situatsioone lahendanud olen. Vahetatakse aadresse ja paremate hooldusmeeste kontaktandmeid. Tsunftitunne on tugev.

Kuid ringrada ja krossi sõidetakse jaapani või euroopa tsiklitega ja suured serverid saavad õunamärkideta hakkama. Jaapani varuosad pole Harley jaoks. Ühilduvusküsimused muutuvad varsti iga macikasutaja teiseks erialaks. Sellegipoolest võib olla uhke tunne, kui kaubamärgina tuntud mürin üle promenaadi käib või kui foto/videotöötlusprogramm ka tippresolutsiooniga materjali kallal kinni ei jookse.

Argipäeviti sõidab Harley-mees siiski tõenäoliselt Toyotaga tööle ja kui Maci kasutajal oma kuldsest üksindusest villand saab, lülitab ta ümber XP-le või kasutab salaja mõnd tavalist arvutit. Ja pühapäeviti ilusa ilmaga kadestan mina vaikselt neid eliidi hulka kuuluvaid, kes oma Harley treilerilt maha veeretavad ja mere äärde põristavad. Et seal tavaläpaka akust kordi kauem vastu pidava MacBooki säravselgelt ekraanilt kvaliteetset filmi vaadata.


PS. Kui MacDavidsoni kasutajad end nüüd minu peal välja elada soovivad, on kõik teretulnud. Ise kasutan Delli, sõidan Fordiga. Pidulikemateks sündmusteks olen küll Maci laenanud, kuid HD-ni jõud ei küüni, sest sellist asja ei laenata. Motokogemus jääb seega vaid KTM tasemele.

shit in, shit out

Heakorraga on meil asi jälle ühel pool. Meie ise, paraku, taas teisel pool. Suur juht pakub linna koristamiseks välja leninlike laupäevakute traditsiooni elustamise, eraomanikud kiruvad ja kraabivad oma territooriume ise puhtamaks. Lume alt välja sulanud koerasitt, plastpudelid, tolmused tänavad ja räämas metsaalused on igakevadine teema. Ja jäätmekäitlejad tõstavad prügiveo hinda. Ei viitsi isegi linkida, selleteemalisi artikleid on liiga palju.

Et niigi pessimistlikku olukorda veel kurvemaks teha, toon näite. Jäätmekäitlejad pakuvad imelise lahendusena välja jäätmete kodus (tekkekohas) sorteerimise ja siis liigiti kogumise. Liigiti kogutud materjale veetaks ära tasuta. Et nii väheneb segaprügi kogus ja tavaprügiveo hinda peabki tõstma. Et motiveerida inimesi prügi sorteerima ja kompenseerida väheneva koguse tõttu kallimaks muutuvat äravedu. Loogiline. Aga ei toimi. Sest inimene on laisk, kaval ja ihne.

Neil piltidel on näha üks väga ilus ja kaasaegne lahuskogumisjaam. Integreeritud kinnisvaraarendusse ja puha. Aga piiludes luugist sisse, paistab tavaline shit. Säästlikud elanikud täidavad ka toorainemahutid järjekindlalt hariliku prügiga. Isegi need jäätmed, mida suvatsetakse liigiti õigetesse konteineritesse poetada, on korralikult kilekottidesse pakitud ja PVC satub ka paberi, orgaanika, klaasi ja muude materjalide sekka. Mul on lausa kahju käitlejast, kes loodetud kasutamiskõlbliku tooraine asemel kogub kalli eritehnikaga värvilistest kastidest tavalisi segaolmejäätmeid. Tsiteerides taas kord üht eesti jäätmemajanduseksperti: shit in, shit out.

Tähendab, ilus idee ei tööta. Olmejäätmetega segatud materjal ei ole kasutamiskõlblik. Kuid suured investeeringud on tehtud ning tavaprügi käitlemisest oluliselt kallim taaskasutatavate materjalide töötlemisprotsess vaja ikkagi läbi käia. Ja kellelt muult vaene jäätmekäitleja ikka raha küsib, kui maksumaksjalt. Kas otse või läbi omavalitsuse, vahet pole. Tarbija aga reageerib hinna tõstmisele sellega, et veab oma prügikotid pimedas metsa alla.

Mis siis lahendus on. Eks ikka needsamad sorteerimisjaamad, mis kogu segaprügi liinilt läbi lasevad ja kasutatava materjali välja sorteerivad. Ja mis uudistesse enamasti ainult siis satuvad, kui sealt järjekordne laip leitakse. Jah, sorteerimisjaamast saab kõlblikku materjali tõesti vähem kätte ning materjal on halvema kvaliteediga. Kuid ega ilusate värviliste torude kaudu kogutud materjalid parema kvaliteediga ei ole. Seega, ehk oleks aeg lõpetada vastuvoolu ujumine ja teha selline süsteem, mida inimesed ka kasutada sooviksid?

Sry, kellel erinevate blogilugemiskülgede aknas pildilink ei avane. Töötava lingi leiate lehelt: jaanomartin.blogspot.com

Da Vinci kopeeritud kood pikeneb

750 miljonit põhjust sunnivad Tom Hanksi ja Ron Howardi Da Vinci koodi pikendama. Erinevalt tavalistest järjefilmidest tehakse seekord hoopis eelfilm. Mitte kood II või Silase tagasitulek, vaid hoopis osa 0. Või isegi -1. Inglid ja deemonid või mis nad kõik enne olidki.

Noh, las pikendavad. Äri on äri. Ning Londoni kohtuhärradki leidsid, et kuigi Michael Baigent and Richard Leigh on Dan Browni bestselleri põhiintriigi kirjeldava raamatu juba 1982 aastal välja andnud, ei riku Da Vinci kood autoriõigusi ning Brown võib sellega edaspidigi raha korjata. Ausalt öeldes meeldis mulle isiklikult Püha veri ja püha graal rohkem kui kood. Aga mis teha, seiklused müüvad ja ka kääbikute või Potteripoisi välja mõeldud maailmad oleks äriliselt mõttetud, kui seal väikest madinat ei toimuks. Brown lisas Baigent-Leigh-Lincolni loodud maailmale natuke püstolipaugutamist ja autodega kihutamist ning Howard-Hanks korjasid neilt, kes raamatut ei osanud lugeda, viimased dollarid.

Ideed hõljuvad õhus ja lood liiguvad rahvasuus. Nagu nimed ja kaubamärgidki. Nii et kavalad koorivad rumalatelt, kes oma omandit kaitsta ei oska. Aga nii on alati olnud ja jääb olema. Piraatlus õitseb ja edeneb. Kuldsest lõvist ma juba kirjutasin.

koja - Lumani JOKK ärinormiks?

Mulle oli Kuld Lõvi kõrts meeltmööda juba vene ajal. Kellel poleks sealt mõnd mõnusat mälestust? Hiljutigi seal toredaid üritusi toimunud, Propeller näiteks armastab Kuld Lõvis esineda. Kahjuks võib juhtuda, et järgmised paremad peod toimuvad juba Lihula Maantee puhkemajas või Valgerannaristi kõrtsis. Kuna Eesti esiettevõtjal Lumanil on selline nälg majas, et vaja kõrtsul nimi nina alt pihta panna. Sest see on võimalik ja juriidiliselt korrektne. Advokaadi kinnitusel lausa eetilinegi. Ja eks Toomaselegi kulu iga kopkas marjaks ära, kellel seda raha siis üleliia on. Vaene mees ju!

Üks sõber ütleb, et eestlane ei keera teisele eestlasele käkki mitte ainult siis, kui see on kasulik, vaid keerab ka puhtalt sellepärast, et käki keeramine on võimalik. Huvitav, kumba motiivi Luman silmas pidas, kui Kuldlõvi kaubamärgitaotlusele alla kirjutas? Uskumatu, et Kaubandus-Tööstuskoja esimees unustas, et sellenimeline koht on olemas ja taotles kaubamärki kogemata. Et tal nagu ilmutus just selline ennekuulmatu nimekombinatsioon pähe kargas ja kaubamärgivolinik kah ei taibanud öelda, et segadusttekitavalt sarnane nimi on juba aastasadu kasutusel. Järelikult, JOKK ja teise mehe teadmatuse ärakasutamine. Teadlik tüngategemine algusest peale. Ja hale eneseõigustus: "üle saab võtta seda, mis kellelegi kuulub". Viimati kuulsin nii head seletust, kui vennad Voitkad vastasid reporteri küsimusele: "kas te riideid ostsite või varastasite?" Vastus oli: "Riideid saime. Noh, pesunööride pealt saime." Ju siis ka paistis, et ei kuulu kellelegi.

Mis siis nüüd teha? JOKK kõigile ärinormiks? Äkki peaks hakkama Rehepapi või Imbi-Ärni kombel esimehe majades-kontorites asju ja raha „leidmas” käima? Kindlasti leiab ka advokaadi, kes suudab ära tõestada, et 500 kroonist väiksemate juppide kaupa krattides ei ole tegemist kuriteoga. Ja kui kasvõi pool miljonit inimest käiks ja väheke vähem kui 500 võtaks, saaks ka advokaadil mokad rasvaseks küll. Tahab keegi aadresse, kust „leidmisega” alustada?

Tegelikult ei kutsu ma rahvast üles vargale vargusega tasuma. Lihtsalt kurb, kuhu kaubanduskoja esimees oma eeskujuga on kõik need lihtsameelsed vedanud, kes ausa ja eetilise äri edendamise usus kotta astusid. JOKK-meeste punti!

Araablased ütlevad, et on olemas kahte sorti patustamist. Ühed patud on sellised, mille eest paradiisi minemata jääb. Samas, JOKK-tüüpi tüngategemine kuuluvat kergemate pattude alla, eriti kui tünga tehakse endast vähem väärtuslikule, näiteks uskmatule. Selline patt paradiisi saamist ei takista, aga selle eest paradiisis siiski karistatakse. Puudus pole patt ja vaesus pole pahe, kuni see vargile ei aja. Vargal võetakse käsi maha, aga JOKK-mehed saavad oma karistuse alles järgmises ilmas kätte. Mõõdukas tüngategemine on seega arusaadav ja andestatav. Andkem siis Toomaselegi andeks, kui järgmine kord Audrukandi õlletoas kannu tõstame. Küllap talle paradiisiväraval öeldakse, kui JOKK see värk ikkagi oli.