Tünamo spordiklubi

Tahkunina pakkus seekord keskmise tünamo. Kaldalt vaadates tundus, et puhub, meres ei tundunud. Kuna katsejänesed juba tiksusid, ronisime ikkagi vette. Õnneks poid ei jõudnud sisse vedada, mängisime ise märke. Tund aega närvesöövat tiksumist, üksikud triibud vahel. Põhiliselt harjutasime manöövreid no-wind oludes. Külm hakkas ka, kuigi päike paistis.

Tahkunina, 115 l + 5,7

Kirdetuul, otse Pärnu poolt. Rannas liiv lendas. Vesi oli kollane ja soe. Isegi mingi laine puhus üles. Vaatamata varem jõudnute hirmsatele hoiatustele jätsin 6,5 autosse ja panin 5,7 üles. Toimis. Üle ei olnud kordagi, vahepeal tuli tiksuda, üldiselt OK.

Jürka ja Kask juba sõitsid, kui kohale jõudsin. Viisime poi vette ja harjutasime märgis trügimist. On tohutu vahe, kas triibutad üksi vabal veel ja lähed pöördesse seal kus meeldib või pressid kiirema mehe ahtrilaines märki ja pead pöörama täpselt seal kus vaja. Kokkuvõtteks 1h ja 45 min kõva trenni. Teist märki on vaja. Jürka oleks veelgi sõitnud, aga tuul hakkas kustuma. Kask kommenteeris, et laua peal trapetsis on Jürka jaoks puhkeasend. Ainult laua taga pidavat ta väsima kippuma...

Uime õppetund oli, et ei maksa üle pingutada. 42 oli 5,7 jaoks palju. Samas, pagidega hakkas 32 spinnama. Peab masti asendiga mängima.

külm vesi ja puhanguline tuul

Sunnivad, saadanad, surfipäevikut pidama.
No mis siis teha. Alustame raske südamega. Ja jämeda käega.

Tänane tulemus: Tahku nina, kirdetuul: 1 h 45 min
115 l + 6,5.
Väga puhanguline, suurte aukudega, nagu maatuul ikka.
Panin märgi vette ja harjutasin vasakult halsilt jibe.
Jürka sai parasjagu naerda.
Siis hakkas külm ja korjasin kola kokku.


Enne seda on 2008 hooajal toimunud järgmist:

Rohukülas 16-19 mai:
4 päeva täielikku dünamot, mitu korda vette ronimist, mitte ühtki starti, mõned juhuslikud triibud.

Topus 13.05 115 l + 6,5 2 h head märgi harjutamist
Rohukülas 12.02 115 l + 6,5 2+ h flatil triibutamist ja jibe harjutamist
Sinalepa Secret Spotis 3 h choppi sama varustusega.

virisejad, reisige virtuaalselt!

Reisikirjanduse rikkasse žanri on tekkinud uus huvitav alamliik – vinguvad reisikirjad. Peamiselt kirjutavad nutulaule pakettreise pakkuvate turismioperaatorite kliendid, kelle reisi ostmise hetkel tekkinud soovunelm erines tegelikkusest, mille nad sihtkohas avastasid. Lennuk hilines ja buss passis ummikus. Hotell ei olnud nii uus, kui pildil näidatu. Rõdul jooksid gekod. Kohalikud olid pealetükkivad ja lärmakad. Püramiidid olid lagunenud ja kõrb koristamata. Toit oli võõrapärase maitsega. Palav. Vihma sadas. Õlut ei olnud. Muumia oli väike, krimpsus ega ajanudki verist vahtu välja, nagu filmis. Ja nii edasi. Avage mõni populaarne reisifoorum ning nautige arvukaid värvikaid kirjeldusi tavapuhkaja ämberreisidest.

Kuigi tihti on liialdatud kaebelugude tegelikuks eesmärgiks turismifirmalt natuke kompensatsiooni välja pressida, korjavad selliseid teemasid hea meelega üles ka ajakirjanikud. Sest eksootika, konflikt, raha ja muud uudiskriteeriumid on ju olemas. Viimane näide on Ekspressis. Sageli selgub aga asja lähemalt uurides, et tegelikult polnudki midagi hullu. Täiesti tavaline reis koos kõigi väikeste eksootiliste ettearvamatustega, mis on paratamatud, kui inimene satub kodust kaugele, enda jaoks harjumatusse keskkonda.

Olen mitmel maal rahvuskaaslastega kohtudes pidanud tõdema, et inimesed on tulnud tuhandete kilomeetrite kaugusele ainult selleks, et oma harjumuspärast elurütmi võimalikult täpselt jätkata. Ainult et hetkel, kui päevakavas peaks olema mudane metsajooks, tahaks sörkida päikselises rannas. No läinud siis solaariumi!

Kõiketeadvad kommentaatorid kostavad puhkusereisis pettunute kurtmise peale, et ise on loll, kes pakettreisi valis. Et õige rännumees reisib seljakoti, pöidlaküüdi ja Lonely Planeti käsiraamatuga ega anna oma raha reisifirmadele. Ja toovad näiteid, kuidas kellegi tuttava tuttav on 5 dollariga taskus läbi Austraalia hääletanud. Jättes mainimata, et too reis kestis 6 kuud, sisaldas ööbimisi pargipingil, töötamist baari nõudepesijana ning näpatud puuviljadest toitumist. Ka kommentaarides kiideldud ülisoodsaid lennupileteid tuleb tavaelus harva ette ning reeglina ei ole neid saada just selleks nädalaks, kui olete endale puhkuse planeerinud.

Reisimine on alati risk. Uues kohas leidub alati ootamatusi. Üllatus võib tabada ka igapäevasest erinevat teed pidi tööle minnes, ammugi siis võõra kultuuriga kaugel maal. Ühest ekstreemsemast juhtumist, mis reisil juhtuda võib, kirjutasin mõni aeg tagasi Türgis lapse sünnitanud eestlanna näitel.

Võõrale maale minek on palju suurem ettevõtmine, kui näiteks kodumaal uude korterisse kolimine. Ometi, elukohta vahetades uurib inimene kõik hoolega järgi – kus on bussipeatus ja pood, kas parkimine on tasuline, kes on naabrid, millised erinõuded kehtivad jne. Siiski eeldatakse, et nädalaks-paariks võõrasse riiki kolimisel pole vaja muud kui pilet osta? Kõigi reisiriskide ennetav maandamine nõuab nii suurt eeltööd, et nädalaseks puhkuseks valmistumine võib võtta kuid. Pakettreisid ongi selleks välja mõeldud, et pakkuda kompromissi turvalise mugavuse ja odavuse vahel ka neile, kes ekstreemsusi ei otsi, kuid privaatlennukit endale ka lubada ei saa.

Kompromiss tähendab, et järeleandmisi tuleb teha mõlemast soovunelmast, mille vahel kompromissi otsiti. Seljakotireis võib olla odav, kuid tähendada määramatust reisi kestuses ja marsruudis ning sisaldada ohtralt ootamatusi ja ebamugavust. Samas võib seljakotirändur sattuda paikadesse, kuhu rikas turvaturist kunagi ei jõua. Privaatne luksusreis tähendab, et kõik on planeeritud, broneeritud, turvatud ja konditsioneeritud, pakkudes kohtumisi kohalikega vaid selleks ette nähtud etendustel. Kõik on kindlustusega kaetud, ohtlikke kohti ei külastata ning õlu ja joogivesi on toodud samast rahvusvahelisest hulgilaost, kust klient neid igapäevaselt ostab.

Keskteed otsival pakettreisil on olemas kindel plaan ja broneeritud lennukid-bussid-hotellid, kuid suure tõenäosusega esineb seal teatud lõtkusid. Sest ükskõik millise vahendi reserveerimine privaatseks ja garanteeritud kasutuseks on oluliselt kallim, kui pakettreisi hind võimaldab. Viimse detailini efektiivsust otsivad anonüümsed logistikud muidugi pahandavad, kui päevitustooli ja lennuki vahele jääb rohkem kui 20 minutit, kuid seljakotirändur teab, et odavus tähendab mõnikord paaripäevast passimist kohalikus bussijaamas. Seega, põhjust virisemiseks leiab alati ning kes hunti kardab, ärgu metsa mingu. Või siis vaadaku pildiraamatut, kui rahakott privaatse loomaaia loomist ei võimalda.

Internet pakub suurepäraseid võimalusi virtuaalseks reisimiseks. Alustada võib kasvõi samadest reisijututubadest, kust saab suurepärase pildi, kui halb võib olla rändamine tegelikus elus. Edasi võiks Google Earth või Maps abil oma virtuaalse reisi sihtkoha välja valida ja seal pisut ringi vaadata, Panoramio pakub pilte ka. Videoelamusi asukohast leiab Youtubest, sageli palju parema kvaliteediga, kui isetehtud reisivideo iganes olla saab. Vajalikku turismiinfo punkti juhatab otsimootor ning foorumitest leiab kaasreisijaid, kellega kohalike kummaliste kommete üle nalja visata.

Kellel sellest veel vähe, võib lennata Second Life avarustesse ja täiesti turvaliselt virtuaalsete kohalikega kontakti astuda. Virtuaalsetel piiridel viisat ei nõuta ning virtuaalsesse vanglasse sattumine on palju meeldivam, kui päris politseinikega asjaajamine ükskõik millises riigis. Virtuaalrändudel AIDS-i ohtu ei ole, röövimist pole samuti karta, halvemal juhul saad vaid mõne vähetuntud väikeriigi virtuaalametnikelt sõimata. Uskuge, reaalses elus juhtub palju hullemat.

säästueestlasele säästuprügila!

Prügirindel muutusteta.
Ja vastane ei väsi. Sestap, kuigi panen koristuspäeval (ja muulgi ajal) käed külge, ei pea tõenäoliseks, et Eestimaa või maailm sellest kuigivõrd puhtamaks saab. Termodünaamika teine seadus.

Säästu-inimesed lihtsalt ei suuda leppida mõttega, et millegi nii enesestmõistetava eest nagu prügi tekkimine, tuleb raha maksta. Ja prügi sorteerides lisatööd teha. Väga inimlik. Ning riigi pakutud praegune korraldatud jäätmeveo süsteem püüab jõe voolu vastupidiseks pöörata, kuna ei arvesta seda inimlikku momenti. Inimene on valmis kulutama tunde ja kroone, et osta hulludelt päevadelt natuke odavamat kaupa, samuti on ta valmis riskima keskkonnainspektoritele ja politseinikele vahele jäämisega, et jäätmetest odavamalt vabaneda. Olen mitmetes riikides näinud, kuidas korralikult riietatud inimesed oma hästi hoolitsetud pereautodest suuri prügikotte avalikes paikades asuvatesse tasuta prügikastidesse tõstavad. Mõtteviis on lihtsalt selline. Nii jätkuvad meilgi õhtused autosõidud ettevõtete lukustamata prügikastide juurde või metsa.

Lahendusena näen, et analoogiliselt muudele armsatele säästu- ja odavmarketitele tuleks sinikollane logo külge panna ka ühele osale prügimajandusest. Eraisikute olmeprügile. Tegelikult väga lihtne. Säästuprügilad peaks alustama eraisikutelt tasuta prügi vastuvõttu. Isikut tõendava dokumendi alusel, iga toodud prügikoguse kohta inimesele kviitung vastu. Kuluefektiivsus oleks tuntav: nende puhul, kes prügiveo teenust ei soovi tellida, jääb ära kogu prügiauto-logistika. Las sõidavad ise kohale, ega metsa lühem maa ei ole, kui prügilasse. Ja seal suunataks toodud prügi sorteerimisliinile, kus eraldatakse taaskasutatavad materjalid.

Muidugi eeldaks see süsteem üldist kinnistupõhist jäätmemaksu, millest prügi tasuta vastuvõttu finantseerida. Aga hiljutised eksperimendid kütuseaktsiisi ja maamaksuga näitavad, et maksutõusu neelab inimene kergemini alla kui hinnatõusu säästukaubamajas.

Loomulikult peab olema ka järelvalve. Loodusest tabatud prügistajatele tuleks paar näidispoomist korraldada, et SäästuPrügila olemasolu paremini teavitada. Mupod võiks saada õiguse kontrollida, kas kinnistuomanikul on olemas üks kahest: kehtiv leping prügiveoteenust osutava ettevõttega või SäästuPrügila prügi vastuvõtu kviitungid. Kui praegu kontrollitakse koerte registreerimist või lumekoristust, ei tohiks üks lisaülesanne munitsipaalkordnikke kurvastada, pigem vastupidi.

Ettevõtjatele SäästuPrügila süsteem ei kehtiks, sest spetsiifilisem tootmisprügi eeldab teistsugust käitlemist. Kuid ettevõtteid on riigil väga lihtne kontrollida, maksuametil on niigi väga hea ülevaade, kes millega tegeleb. Prügimajanduse järelevalve korraldamiseks tuleb lihtsalt kontrollida, et analoogiliselt töölepingute ja muude aruandealuste paberitega oleks firmadel olemas ka jäätmekäitluslepingud.

Muidugi, säilida võiks ka lääne-euroopalik sorteerimise ja lahuskogumise mudel. Aga vabatahtlikkuse alusel. Kes tahab, las sorteerib ise edasi ja maksab äraveoteenuse eest. Nagu tegutseb edasi ka Stockmann, vaatamata Säästu- ja saastamarketite vohamisele. Eks vahepeal võib siis ju hullusid päevasid korraldada.