Pärnu slall ja iga ilma 5,7

Polnud ammu - vist isegi juba 2 aastat - oma isiklikke surfiasju kuurist lahti pakkinud, aga millegipärast tuli täna hommikul mõte, et peaks lauakottide hapuks läinud lukud lahti õlitama ja üle vaatama, kas üldse saab mingi tervikliku komplekti kokku. Pilt oli natuke nukker küll, purjede-mastide-poomide osas valitseb üle keskmise ikaldus. Lauad ka juba vähemalt keskmises eas, kui mitte juba lausa vanurid. Remontisin ühe kardaani ära, tegin kadunud tihvti asemele uue.

Kuidagi sattusin järgmisel hetkel surfichati lehele, mis teatas, et poole tunni pärast on Pärnu Slalli skippers. Tehtud, mõeldud. Kullikas ja muutlik tuul, sageli kukkus alla 4 m/s kuigi Windguru lubas paremat. Kuigi "hope is not the best business plan" võtsin kaasa ka 86 liitrise laua, igaks juhuks.

Sain kuidagimoodi kokku iga ilma Manic 5,7, mingi muinas-poomi ja natuke lühemaks näritud vana jämeda masti. Lauaks võtsin hetkel varudes leiduva suurima, XTC 115, seega ikka nagu keskmisest kõvema ilma komplekt. Slallimehed läksid enamasti 8-9 meetriste purjede ja 120-130 laudadega. Enne esimest starti sain üheks triibuks glissi ja jalad aasa. Rohtu oli üksjagu ja heinakuhi uime taga teadupoolest käimaminekut ei soodusta.

5,7 oli ikka üksjagu alapurjestus tänase ilmaga. Seda nii leebelt öeldes, tegelikult ei tõstnud see puri isegi veest välja, tuli nöörist sikutada. Kui ka õnnestus lainest alla käima pumbata ja käik kuidagimoodi kikivarvul nii kauaks sisse jätta, et aasadesse jõuaks, siis kõrguse võtmisest eriti juttu ei olnud, ikka alla laskmine, kuni puhang lõppes. Ja siis jälle tiksumine. Nii oli parajaks probleemiks mitte ainult ülemisse märki, vaid ka starti jõudmine. Starti jõudsin siiski enamusel võistlussõitudel, tõsi, glissis vaid ühe korra. Rada õnnestus läbi sõita ja enne järgmist starti ka finišeerida vaid 3 korral ja siis loomulikult viimasena. Tulemuseks võimas 18. koht 19-st osalejast. Nagu ütleb vana sõjamehetarkus - tähtis pole võit, vaid osavõtt.

Ilm oli ilus, vesi soe, korraldus lahe, tänu tegijatele!

4,5 oli suur

Jälle Pozo päev, meeste ilm. Henry tegi kogu hommikupooliku 3,7-ga kõva tööd ja lõpuks sai perfektse back-loobi tehtud, oli õnnelik küll. Meie läksime alles õhtupoolikul peale. Karmo alustas 4,2-ga ja vahetas selle ruttu 3.7 vastu, üle käis.

Võtsin Jonase soovitusel purjeks 4,5 ja lauaks 3-uimelise Quatro 92. Päev läks laua tundma õppimisele, esialgu lõppes iga manööver veestardiga. Eriti tore oli seda teha shorebreak'i rullides. Lauda ja purje aga vahetama ka ei tulnud, põhimõtte värk. Kui öeldakse, et multifin on hea asi, tuleb see headus üles leida. Lõpuks hakkas enamvähem sujuma ja oli isegi päris lõbus. Lauast päris täpselt veel aru ei saanud, aga see on küll selge, et mitmeuimeline on üheuimelisest täitsa teistmoodi, eriti slallikalduvusega lauast. Noh umbes nii, et elevanti tead? No vaat siis, üldse ei ole elevandi moodi. Lõpuks aga tulid isegi mõned manöövrid kenasti välja, kui õnnestus sobiv lainevahe ja tuuleauk korraga leida. Käed muidugi olid selleks ajaks juba väsinud. Kokku 2 h, aga need olid väga väsitavad tunnid.

Pozo, meeste ilm

Täna oli Pozos kolmese ilm. Kõige väiksem puri vee peal oli 2,7 - aga see oli ka noor poiss, muidu sõideti 3,7-ga ja mina võtsin 4,7. Sest testisin esimest korda Quatro Quad 90 lauda ja selle juurde soovitati võtta natuke suurem puri. Aga lauast, ei olnud see minu laud, ei osanud ma sellega hakkama saada, kuigi Karmo kiitis. Ahter justnagu libises läbi ja läks väga kergelt spin-out'i, glissi mineku ja parvetamise vahe oli kuidagi ebaselge ja muidu tundus ka väga närviline laud. Käima saamiseks tuli lainest alla keerata ja käigust kukkus kuidagi väga kergelt välja.Sõidu ja spin-out'i vahe oli ka selline udune ja tagumise jalaga ei saanud nagu kindlalt toetadagi, kui juba läks külg ees. Ei oska ma külg ees lauaga jibe teha. See-eest oli laud aeglane. Ehk oli natuke viga ka selles, et purjeks 4,7 ja seda oli täna ilmselgelt liiga palju. Kogu aeg oli uks lahti ja jibes läks kiirus nii suureks, et võbelev laud kippus alt ära kaduma ning jättis mind nagu jeesus-poissi omapead mööda vett kõndima. Shorebreak oli ka päris hull, sinna sisse kukkudes oli veestart ikka üsna täppistöö, kui hiljaks jäid, võttis järgmine laine jälle kamad kaasa ja koperda siis mööda neid kive ja otsi sealt vahu seest oma poomi.

Varsti loobusin katsetustest ja võtsin jälle vana äraproovitud Goya, sellega ei olnudki lained enam nii hullud, sai mõnusalt sõita. Aga selleks ajaks oli väike väsimus juba juurde hiilinud, nii et midagi radikaalset ei julenud teha, hoidusin naiste-laste tsooni ja kui lainetsoonist läbi sõitsin, jälgisin hoolega, et sisse ei hüppaks. Pärast tõstis ja läks puhangulisemaks. Kokku tuli 2 tundi sõiduaega, siis olid käed nii pehmed, et tulin maha ja vaatasin tribüünilt, kuidas kohalikud tegijad luupe ja muid kukerpalle paugutasid. Tuul oli nii tugev, et liiv ja väiksemad kivid lendasid ja soolast vett tõi isegi tribüüni ülemistele astmetele. 

Pozo, 4.7

Tuul puhus hommikust peale, aga mõõna järgi pidi olema kõige parem peale minna pärast kella ühte päeval. Väikseim puri peal oli 3,7 ja suuremad 4,7.

Võtsin 4,7 ja lauaks Goya 94. Päris hea valik sai, kuigi kohati tuli natuke ust lahti teha, pagid käisid aegajalt ikka tugevalt üle.

Laine tundus päris OK, leidsme Karmoga üksmeelselt. Murdlainete vahel tundus olevat täitsa siledaid kohti ja laine sõbralik. Kohalikud muidugi ütlesid, et ilge tsopp ja pole kuskil sõita. Ise tegin selle vea, et väsitasin ennast alguses ülevalpool suurte avamerelainetega ära. Kui lõpuks murdlaineosakonda tulin, olid käed-jalad juba väsinud ja lõbustused kippusid sisse kukkumisega lõppema. Kokku 2 tundi lõbusat müramist. Ainult et tuul oli natuke jahe, oleks vist pidanud pika käisega kalipso panema.

Nagu Tallinna tänavad

Täna läksime Pozos varakult peale. Sest õhtuks olid muud plaanid. Kaldalt vaadates paistis pilt ilus. Aga Jonas teadis soovitada, et ega see tuul niiväga vali ka ei ole. Selle peale ma ütlesin, et ega see Pekka päris Jyväskylä kesklinnas ka ei ela, aga võtsin igaks juhuks juba äraproovitud komplekti 105 + 6,2.

Tundus tugevam kui eile, aga tegelikult väga ei olnudki. Lainevahe, mis ülevalt vaadates oli paistnud ilus ja sile, oli tegelikult koletu chop, peksis ja trampis hirmsasti. Nagu Tallinna tänavad, ma ütlen. Kiirust ei saanud üles, kogu aeg pidi kurssi otsima ja pöörded olid üks pidev võitlus küngaste-mätaste ja aukudega. Sõitsin uime soojaks ja isegi mõned kenad kurvid tulid välja, vaatamata hüplikule teele.

Siis ütles Karmo, et tuleb sõita ülestuult Arinagasse. Hakkasime krüssama. Olud olid muutumatud, jube tampimine ja aegajalt mõned kõrged lainevallid, nii et orus olles vaatasin harjade poole ikka alt üles. Aga eks ma ole lühemat kasvu mees ka. Kui Arinaga juba paistis ja jäänud oli ehk 2 krüssu, sai aeg otsa ja tuli alla lasta. Lendkalad olid ka. Kokku läks 2 tundi või natuke peale ja kividest sain ka tervete varvastega välja.

Pildil:
Pozo vettemineku koht, hetkel ilma shorebreak'ta. 

Lendkalad Pozos

Täna järgisime põhimõtet "tark ei torma" ja ootasime. Keegi nimelt ütles, et õhtupoolikul läheb kõik väga heaks, tuul tugevaks, lained suureks ja lainevahed siledaks. Kuigi juba hommikust peale puhus hästi ja laht oli glissivaid laudu täis. Hommikupooliku töötasime. Siis jalutasime, lasime päikest kõhu peale, vaatasime merd ja muud vaatamisväärset. Ikka puhus. Meie ootasime. Lõuna paiku tuul kukkus ja laht jäi tühjaks. Siis hakkas natuke kõhe, sest Lauri lubas kõigile tappa anda, kui õhtuks ära vajub. Igaks juhuks istusime rannas edasi.

Kell viis tuli tuul tagasi ja rahvas ronis vähehaaval peale. Mõõn hakkas ja lained tundusid tõesti suuremaks kerkivat. Võtsin igaks juhuks 105 ja 6,2, kuigi kohati tundus pilt palju lubavam. Pärast selgus, et valik oli õige. Üle praktiliselt ei käinud, üksikutel hetkedel lõi topi valjult plagisema nagu oleks kohutavalt kõva puhang, aga samas käest ära ei rebinud ja pöördesse minnes selgus, et viimaseks veerandiks vedu ei jätkugi. Lained aga kasvasid kohati päris kenaks. Mäest alla sõites tahtis laulu lahti võtta ja vales kohas vastu mäge minnes tõmbas käigu kinni nagu Kullipesa kalavõrk. Lainevahe aga ei tahtnud kuidagi siledaks minna, ikka oli chop ja põrutas varsti kannad valusaks, ilusa jibe tegemiseks tuli sobivat platsi lausa otsida. See-eest nägin esimest korda Pozos lendkalu. Ehk seepärast, et kui pulss liiga punasesse hakkas minema, tegin pikemad triibud ja sõitsin kaugemale välja.

Kividest üle saamine hakkab ka juba paremini sujuma ja ei olegi õhtuks enam kõige eredam mälestus Pozo surfipäevast.

Pozos 6,2 purjega sõita...

... oleks nagu natuke mingi sotsiaalabi või halastuse värk või mis? Aga igatahes puhus ja paremini kui eile ja tegelikult oli päris hea. Lauaks 105 Freewave ja puri sama Iron, mis eile. Taas kord sai kinnitust tõetera, et tark ei torma. Jonase lubaduse kohaselt hakkas puhuma kl 2 ja enamvähem siis me kibelema hakkasime ka. Enne oli veel päris hea tööpäev olnud, aga see pole selle blogi jutt.

Läksime peale ja noh, kõik justkui toimis. Laine oli jälle veidi chop, aga sõita sai. Käis ühtlasemalt kui eile ja kohati sai laine pealt isegi pöörde käiguga lõpuni teha. Laine läks järjest paremaks ja ka tuul püsis. Mis ei püsinud, oli vorm. Käsi läks jämedaks ja põlv pehmeks, sest tegelikult trampis see laine ikka päris kõvasti.

Aga siis hakkasid lainevahed pikemaks ja siledamaks minema ja lainest alla sõit järjest lõbusamaks. Ja mida paremaks olud läksid, seda kehvemaks läks sõit, siit valutas ja sealt pistis ja janu ja kõht tühi ja pissihäda ja sada muud probleemi. Kui lõpuks juba 3 pööret järjest sisse olin kukkunud ja vee all punaselt helendavaid peopesasid vaatasin, siis sain aru, et viimane triip tuleb jätta sõitmata, muidu ei jaksa kamasid kaldale tassida. Sõitsingi siis 2 eelviimast ja tulin maha.Karmo käis vahepeal lauaga Arinagas.
Fotol:
Karmo pärast Arinagast naasmist, kusagil taustal Lauri. Kui ta just parasjagu nii kõrgele ei hüpanud, et kaadrist välja jäi.

Pozo, laineta

 Tuul tuli, täpselt nagu Jonas ütles, kell neli. Tegelikult olid esimesed optimistid peal juba varem. Komplektiks oli freewave 105 ja Simmeri 6,2 Iron. Väga hea puri, läks kergelt käima ja sõitis ilusti tuuleaukudest üle.

Kurss oli alguses peaaegu otse välja, pärast veidi rohkem piki kallast, aga korralikku Pozo lainet ei olnud, oli selline väike Vääna või tavaline Pärnu kapsapõld. Pärastpoole mingi laine ikka kogus üles, aga ei midagi põrutavat. Esmaspäeva värk, organism ei tahagi väga raputamist. Nii sõitsingi peamiselt naiste, laste ja vanurite osakonnas, üritasin murdlaineid vältida. Mõned päris teravad trampliinid jäid välja minnes ette ja neist ei õnnestunud alati kõrvale hiilida, tuli hüpata. Lõpuks tuli isegi päike välja. Tund täies glissis sõitu ja siis tiksumine. Paar korda sai lainest alla lastes veel käima, aga siis sai tuul läbi ja võis maha tulla. Need koledad kivid seal vee ja maa vahel panevad ikka väga pikalt mõtlema, kas on nii väga vaja purje vahetada või vetsu minna.

Kui tuulikud ära pöörasid

Prognoos ütles, et tuleb kl 12.30. Või kell 1. Või siis hiljem. Tuulikud igatahes hakkasid juba hommikul õigele poole pöörama. Et Pozosse pidi tuul veel hiljem jõudma, läksime jälle ida poole. Arinagas sai sõita, tingimisi. Vähemalt päike oli väljas ja ei pidanud külmetama. Karmo pani siiski pika kalipso, ise läksin shortiga. Alustuseks Shark 105 ja 6,1. Panime GoPro minu poomi külge, et ma kui kõige aeglasem siis saan teisi filmida. Sest mis kaameramees see oleks, kes kõigil eest ära kihutab, silmapiirini ja siis veel 2 x nii kaugele täpiks. Ja filmib seal tühja merd. Nii ei olnudki ma kuigi kiire. Kui käis, oli OK, aga järjest rohkem seisis. Tuul vähehaaval vaikis ja puhangud jäid lühemaks. Mingil hetkel ainult tiksusin ja tiksusin ning vaikselt hakkasid luulud käima. Tundus, et olen hoopis Tarifal ja et selle päeva video on juba läbi vaadatud. Muid asju ka, aga kõike ei hakka kirja panema. Ise kahtlustan, et deja vu ja hallutsinatsiooni vaheline olek ei tulenenud mitte päikesest, vedeliku- või suhkrupuudusest, vaid lihtsalt sellest, et eile oli alkoholivaba päev. Karskus on hea asi, aga tarvitada tuleb seda mõõdukalt, muidu sõidab katus päris ära.

Siis vahetasin Shark 120 ja 7,3 vastu, aga oluliselt paremaks ei läinud. Lihtsalt kiusatus pumbata oli suurem. Kui olukord kaldal auto juures juba väga närviliseks hakkas minema, tulin maha.

Lendkalad olid ka, aga kas nad ka kaamerasse jäid, selgub hiljem.

Jahe ja puhangud

Täna tuli tuul enamvähem siis kui prognoos ennustas. Või natuke hiljem. Aga veidi valest suunast. Pozos paistis tünamo saamise risk suurem, seega sõitsime Arinagasse. Ülalt mäe pealt vaadates oli kõik imeilus: helesinine läbipaistev meri, kuldne päike ja kõik purjelauad glissisid täiega, tõmbasid flatile türkiissinisele lahele pikad valged triibud. Hiljem selgus, et see oli demoversioon, tegelikkus oli palju hullem.

Tuul oli kergelt offshore ja tuli üle mägede ning Arinaga linna. Seega väga heitlik. Tunne oli nagu sada hullu oleks lehepuhuritega sõda mänginud, puhangud tulid erinevatest suundadest ja ka ülevalt ning tugevus oli selline, et kas täielik overpower ja uks lahti või siis nii nõrk, et lauast vaid vöör üle veepinna ja kui sisse vajud, siis pole veestarti mõtet üritadagi.Varustuseks oli Shark 105 + Simmer 5,6. Ilmselgelt olin laua valikul liiga optimistlik, sest 105 mu praeguse hetke kehakaaluga aukudest üle ei sõida. Tegelikult oli sõiduaega seisuajast ikka rohkem, aga kogu see võitlus nii intensiivne, et võttis käed surisema.

Kolmveerand tundi maadlesin, siis tuli pikem auk ja ookeanile ära ujumise vältimiseks tulin kaldale. Kuni uut tuult ootasime, läks päike ka pilve ära ja kaldal hakkas päris jahe, ei olnudki enam nii suurt tahtmist suuremad kamad võtta ja uuesti proovima minna. Külmetasime ja vahtisime kalda all tegutsevaid vennikesi.  Kolm tüüpi, tundub, olid endale väiksed asjad ostnud ja nendega siis proovima tulnud, et äkki tuleb välja. Hakkasid aga hooga shorebreak'is beach-starti tegema. Lauad aga ilmselgelt liiga väikesed meeste kehakaalu kohta ja läksid kogu aeg alt ära. No ja ega nad päris täpselt ei teadnud ka, mida teevad, niisama proovisid. Ühel polnud laual aasasid, teisel tuli poom küljest ära. Ikka juhtub. Vaatasime ja irvitasime ebaviisakalt, endal ninad külmast sinised, nagu Eestis oleks surfanud.

Midagi uut Pozo kõrval

Täiesti prognoosimatu tuul, hommikul polnud midagi ja paistis tulevat mõttetu lonkimise päev. Aga pärast lõunat lõi liiva lendu ja hakkas puhuma. Ja täpselt vastassuunast, kui Pozos normaalne oleks. Seega oli sõidukohaks Pozost pool kilomeetrit lääne pool olev laheke, sõidukoha nimi on Salinas.

Free-wave 113 ja 5,3 oli paras või õige pisut väike komplekt, kohati tuli käigu hoidmiseks lainest alla lasta ja sellega korralikult kõrgust loovutada. Ka pööretes andis tunda, et vedu võiks kõvem olla. Tund ja 45 minutit kõva tööd, isegi lühikese kalipsoga sai naha märjaks. Vähehaaval hakkasid augud pikemaks venima ja ronisin kaldale. Mis ei ole meeldiv tegevus, kuna rannas on Rolling Stones. Igasuguse suuruse ja kujuga veerevatest kividest kuhjunud rannavall ja samasugune merepõhi on väga ebameeldiv vette mineku pinnas. On ümaraid kive, teravaid kive, libedaid kive, suuri kive, väikseid kive... ja shorebreak veeretab neid vahetpidamata edasi-tagasi. Roni siis sealt kamadega üle, kui lainet ka veel kaela viskab... Ainult merisiilid on ehk hullemad. Ja teravad korallid. Seepärast ei hakanud suurema purje võtmisega enam vaeva nägema, õhtu hakkas ka jõudma ja väike väsimus kätes. Lauri ütles nende ilgete kivide kohta, et pole midagi teha, tuleb ennast harjutada mõttega, et selle peab välja kannatama.

See juba kord oli

Arinaga, 120 + 6,1. Lühikese kalipso ilm. Pisut puhangulisem ainult kui eile ja vahepeal tuli ka tiksuda. Lendkalad aitasid ooteaega sisustada.

Arinaga, Shark 120+Simmer 6,1

Selle aasta esimene surfipäev kirjas. Tegelikult plaanisime minna hoopis läänerannikule. Igaks juhuks otsustasime enne Arinagasse vaadata, kuigi prognoosi ei olnud. Tuul oli plaaniväline, aga toimis. 2 h korralikku sõitmist, siis tuli mõistus pähe ja ütles, et homme on ka käsi vaja. Lauri järel on ohtlik sõita, sest ei või kunagi kindel olla, mis suunas ta manöövri käigus põrkab.