börs kukub, majandusminister avab Eesti Panga

Börs kukub. Lätis samasugune paanika. Taksojuhid enam aktsiaid ei osta. Portfellid paistavad väljastpoolt veel prisked, kuigi sisu sulab kasvava kiirusega. Rootsi pankuritel pole muidugi hirmu, eluasemelaenud ju kõik eurodes välja antud. Kui ka tuleb massiliselt tagatiskinnisvara müüki, mis seal's ikka, ega pankur kuuse alla kolima pea. Kõige hullem stsenaarium on, et tuleb siin pank kokku zippida ja palmi alla lennata.

Rahvas aga ei saa veel aru, kuidas majanduskasv ja heaolu seotud on. Majandusminister näitab televiisoris rahvale, et keldris on raha küll ja lubab selle laiali jagada. Rongiga, kui vaja. Küll siis on jälle, mida rootsi pankuritele protsentideks maksta ja börsil kavalamatele kühveldajatele ette sööta. Lüpsilambad.

lambad valivad juhtoinaks hundi

Anekdoot. Lambad leinavad kadunud karjakaaslast. Metsaserval mõtleb salk hunte, et viisakas oleks ka kaastundeavaldus saata. Ainult et kuidas alla kirjutada? Salk hunte? Hallivatimehed? Kriimsilmad? Ei sobi nagu. Lõpuks leitakse lahendus. Kaastundekiri läheb teele, saatjateks: grupp seltsimehi.

Tegelikult peaks see postitus mõnes mõttes olema eelmise jätk. Nägin ükspäev Hispaania miljonimängu. Mängus nagu ikka miljon, reaalsed võidusummadki, millega inimesed stuudiost lahkuvad, üsna sarnased meie omadele. Ainult et eurodes. Hispaanias on elamine pisut odavam kui Eestis. Ütleme, et üldiselt sama suurusjärk. Sealsed kinnisvarahinnad on ammu meie karjamaade omadele alla jäänud. Keskmine palk ca 3 korda kõrgem. Korrutades meie miljonimängu peavõidu euro kursi ja palgavahega läbi, saame teada, et oleme isegi nii lihtsa asjaga, nagu Miljonimäng umbes 50 kordselt tillist tõmmata saanud. Täielikud lambad.

Lambad aga on rahul. Ja valivadki jälle juhtoinaks hundi. Milline on grupi seltsimeeste valimislubadus? Hunt teab, mis lammastele hea. Hunt laseb elada, hundil on kortereid ja pappi, küllap müüb või üürib ka sundlambale nurgakese. Nüüd on hundil ka raudtee. Saab sõita Porilasse ja Torilasse. Vähemalt unistada saab, kuigi rongijuht ei ole piilupart ja sõbraliku lambakarja asemel on rongi koormaks naabermetsa karu nafta. No mis siis, tagasi lähevad vagunid ju tühjalt. Kui lambad palju kobisevad, saavadki oma tasuta rongisõidu. Tsuhh-tsuhh-tsuhh.

tuleb eurole üle minna. kohe!

Avastasin ainsa tegeliku põhjuse, miks valitsus ei ole seni teinud otsustavaid tegusid euro kasutusele võtmiseks. Sest kui meil täna rakenduks euro, selguks et kuningas on alasti. Ja mitte lihtsalt alasti, vaid ka munadeta.

Arvestage eurodesse mõningaid meil kehtivaid igapäevakaupade hindu.
Bensiiniliiter - 0.8 eur
Õlu (0,5) - 1,0 eur (ma mõtlen normaalset, mitte K-sarvikut)
Kilo kurki (Hispaaniast) - 4 eur
Pudel kohalikku viina (0,5) - 5 eur
Ruum küttepuid - 30 eur
Talvesaapad - 45 eur
Purk suppi - 1,5 eur

Aga mis on kohalik keskmine palk? Sõltumata kõigi poliitikute aastatepikkustest püsilubadustest veab vaevalt veidi üle 500 eur välja. Jagage see mis tahes kaubaartikliga ja selgub, et kollane vesi on ahjus. Hinnad lähenevad meil Oslo tasemele, keskmine palk konkureerib Tuneesiaga. Kõva sõna või mis?

Valitsuse õnneks enamus rahvast välismaal ei käi. Või kui käib, siis ei oska arvutada. Sest kui oskaks, siis saaks aru, kui haledalt neid lüpstakse. Rahvas nagu lammas, aga piima võetakse justkui lehmalt. Rahval silmad kurvad, aga keegi koorib koore. Ime siis, et presidendi vastuvõtt näeb välja, nagu kaalujälgijate rühma kandidaatide õhtukostüümivoor.

Ainult internett on Eestis odav. Sellest ilmselt tuleneb ka ainus väljund, mis siinsetele inimestele veel jäänud on - kommentaarides ja blogides sappi pritsida.

Ei muud, kui kiiresti eurole üle minna ja palkade/hindade vahe muude maadega võrreldavatesse tabelitesse asetada. Ehk siis paistab, et odavam kui valitsust vahetada, on siiski vahepeal välismaal söömas ja bensiiniraha teenimas käia.

e-hääletatud

E-valimas käidud. Banaane ja muud defitsiiti ei pakutud, orkester ei mänginud. Ka valimisprotseduur ise ei olnud midagi väga seksikat. Sellist piltide ja pealkirjade tulevärki, nagu EMT oma Die-hard tüüpi seiklusfilmis 2009 aastaks lubab, ka ei olnud. Noh, Google aitas hädast välja ja enamuse huvi pakkunud kandidaatide kohta oli siiski võimalik leida nii pilt kui ka mõni artikkel, mille põhjal hinnata, mis inimesega tegu. Kellest isegi Google ei teadnud, selle kohta tekkis tõesti küsimus, et mida ta kandidaatide nimekirjas teeb (vt mu eelmist postitust).

Üldhinnang on, et nii on üsna OK oma kodanikukohust täita.

Tegelikult on see mul juba teine kord e-hääletada. Eelmine kord kohalikel mõne aasta eest. Iseküsimus on, kas valimisest midagi muutub. Kui muutuks, oleks valimised tõenäoliselt juba ära keelatud - rahva tungival nõudmisel. Mõni valija ei vali üldse, mõni valiks sama meest ka siis, kui see püksid rebadel poistekoori puhketoas videole võetud oleks. Ja valimissüsteem kannab künnisest allapoole jäänute hääled ikka kindlasse kohta tagasi. Samale mehele.

Mõnes mõttes on tunne, nagu poolpimedal vanal valvekoeral, kes igaks juhuks öösel paar korda põõsa poole haugatab - kohus täidetud, linnuke kirjas. Mis siis, et vargad tegelikult hoopis väravast tulevad ja rehepapi abiga aida ikkagi oma talusse tühjaks tassivad. Rongitäite kaupa. Mis nii viga, nüüd ju omal raudteegi olemas.

e-enesetapp on oi kui keeruline

Tsau, musi, kalli, pane mulle… rate.ee /url/ ja vaadake pilti :) Kui paljusid selliseid postitusi ajavad internetiavarustest taga meie riigikoguliikmed, ministrid ja presidendiproua. Noh, täna vast mitte. Aga aastal 2037 ?

Võtsime vana sõbraga kala ja viina. Reaalselt, mitte skype kaudu. Ja meenutades oma esimesi kirjutisi, fotosid, kursatööks tehtud lühifilme, oli meil hea meel, et 1987 aastal oma mõttetusi internetti ei saanud riputada. Sest paljusid asju on sealt võimatu kinni püüda. Interneti surematus, tema suurim hüve osutab ühel hetkel paljude jaoks neti suurimaks nuhtluseks. Kui tahaks oma kunagi laiali saadetud teoseid maha kustutada. Kunagi mõeldud mõtteid ümber mõelda. Oma identiteeti jälle ainult endale hoida. Pole võimalik. Halastamatu otsimootor leiab kõik üles.

Olete proovinud oma nime googeldada? Uhke tunne on ju, kui esimest korda mõni vaste leitakse. Kui tuleb juba 100, ei ole enam nii lõbus. Proovige 5 aasta pärast uuesti. Piinlik, eks ole.

Marek kirjutas, et tema lõpetab blogimise, kui see trendikaks muutub. Mina ei lõpeta. Sest see on vähemalt kujuteldav võimalus suurde segaputru natuke selgust sisse segada.

Otsimootorid arenevad, andmebaase indekseeritakse ja edevamad saidid hoolitsevad, et nende sitemap uueneks vähemasti kord päevas. Ja see on jälg, mida muuta on väga keeruline. Isegi kui inimest ennast ammu enam pole. Linnalegendid sõjaväekutsetest, mida ammu surnud vanameestele välja olevat saadetud, saavad rohkem kui tõeks. Jah, tühje kontosid mõnel pool kustutatakse. Aga kui seal midagi sees on? Või kui keegi seda kopeerinud, edasi saatnud ja mujale üles riputanud on?

Püüdes positiivset leida. Vähemalt spämmimeistrite töö läheb pikas perspektiivis raskemaks: surnud hingede elutu e-identiteet enam ju ei osta.


Kontode paljususest järgmisel korral. Seniks kasutage: http://uselessaccount.com
Kui ei taha, nõudke oma e-teenuste osutajatelt ID-kaardi rakenduse loomist

lollid kutsuvad kuradiks sind

Mulle meeldivad Tauno Kangro kujud ja Aapo Puki portreed. Mis siis, et pole ise piisavalt rikas nende omamiseks. Aga ikkagi meeldivad. Ja mitte ainult sellepärast, et ma mõlemat isiklikult tunnen. Kuigi kindlasti kallutavad lapsepõlves naabripoistena koos veedetud põnevad suved mind Tauno tegemisi mõistvama pilguga vaatama kui mõnd võõrast kriitikut.

Tauno kriitikud ütlevad, et kõik ta tööd on sarnased. On’s see patt? Maailma rikkamad laululoojad-esitajad ja filmitegijad lasevad juba aastakümneid sama vormiga, aga ikka on austatud-hinnatud-ostetud. Oponendid ütlevad, et Kalevipoeg ei sobi plaanitud kohta. Küllap kunagi öeldi samuti ka Aleksandria tuletorni või Rhodose päiksejumala kuju kohta. Aeg pani sobima. Pealegi, Tallinna linnaplaneerimatuse tulemusel on pealinnas terveid kvartaleid, mis oma asukohta ei sobi oma kuju, suuruse, otstarbe ja kasvõi läbi mõtlemata parkimisskeemi tõttu.

Igasuguse kunsti hindamine on alati subjektiivne. Ja igasugust kunsti peabki olema palju ja erinevat. Las igaüks teeb. Maalib, valab pronksi, kirjutab, komponeerib, mida iganes. Küllap annab aeg arutust, mis püsima jääb. Kurb on, kui kunstivaidlustesse kistakse poliitika. Kõrgete ametikandjate paraadportreede tellimine (mida samuti rahva raha eest tehakse) ei tõmba nii suurt tähelepanu, kui kolossi püstitamine linnakeskust rikkurite magalarajooniga ühendava promenaadi äärde. Tauno õnnetuseks. Õukonnamaalijate vahel käib ministrite ja riigikoguesimeeste portreede tellimiste pärast samasugune kemplemine, kuigi ajakirjanikud sellele nii suurt tähelepanu ei pööra.

Kas ja kui palju Tauno Kalevipoja teele asumisel erakondlik kuuluvus mängib, ma täna ei arutle. Kui kunstnik leidis, et nii on tema töö teostumiseks vajalik, siis peab ta ise selle teadmisega edasi elama. Kui kalevipoeg veel viiekümnegi aasta pärast püsib, ei mäleta tänast väiklast kemplemist enam keegi. Pealkirjas tsiteeritud Nõmme veidrikust mäletame ju vaid tema lossi, palmimaja, kalevipoega ja krokodilli. Ja kes saab öelda, et Nõmme oleks parem kui ühtki neist poleks kunagi püstitatud? Lollid on ajalukku läinud, Glehni park püsib.

Keda ja mida mäletavad tallinlased 50 aasta pärast, kui kalevipoeg Maarjamäe memoriaali ette tuleb? Aga keda siis, kui kalevipoega ei ehitata?

tulin ära

See blog siin on jätk ühes teises kohas kulgenud kirjutamisele. Vanemad postitused jäävad mõneks ajaks sinna rippuma, huvilistel ei ole keelatud sealt lugeda. Linkijad, RSS-sikutajad ja bookmarkijad, palun vabandust, kui tüli tekitan.

Miks siis blogger ja mitte enam bloglines?

Sest olen viimase aja jooksul upgradenud oma arvamust kahest asjast. Esimene - Google ümber kogunenud asjad töötavad. Ja teine: ID kaart on OK. Kahjuks ei saa need kaks tõdemust omavahel kokku ja Google-maailma meie ID kaardiga veel ei lasta. Sellegipoolest lubatakse seal ühe kontoga ligi meeldivalt paljudele vajalikkustele.

Kui juba arvustamiseks läks, siis ID kaardi teemal edasi: väike vihje e-maksuameti kasutajakülgede kujundajatele ja sellele imelisele kodanikuportaalile, kus ID-kaardiga kõige rohkem toimetada saab: muinasveebi laadne rahvuslik-primitivistlik kujundusmall ei ole veebiprojektide puhul kõige õnnestunum valik.

Ja kõigile neile aga, kes arvavad, et palju kasutajatunnuseid ja erinevaid (turvanõuetele vastavalt väga keerulisi) passworde suurendavad nende kasutajamugavust, turvalisust ja privaatsust, on siin üks kasulik link: http://uselessaccount.com/

jääb ära

Päike paistis üle lumiste põldude ja esiti ehmatasid maanteel vastu tulevad soomustransportöörid päris ära. 6 või 7 tükki, kõik ilusti puhtaks pestud ja laigud läikisid. Siis aga tuli meelde, et sõjaoht peaks mööda Narva maanteed idast, mitte aga Ringteed mööda Läänest tulema ja et küllap pandi kütuseröövlid käima, et K-linna patseerima minna.

Mõtlesin veel, et näe, nüüd tuleb päris uhke paraad, koguni Lätist on masinaid laenamas käidud, et oleks uhkem rivis pronkssõduri poolt Võidu väljaku poole põristada. Huvitav küsimus iseenesest, miks liigub paraad läänest itta?

Nüüd aga selgub, et tutkit. Ära jääb paraad. Pakane pidada pasunameestele liiga tegema ja sõduritel muidu ka kõhe kõndida.

Tegelikult arvan, et paraadi ära jäämise taga on palju maisemad asjaolud. Kas kardab president, et K-väljaku paraadilt läheks Tartu telksaali kihutamisega kiireks või pelgavad sõjamehed, et masinapark ei pruugi kange pakasega käima minna. Head aastapäeva ikkagi!