Oled sa ikka kodus? Tahad tutvuda Annikaga? Valgus nagu paistaks. Õnnestunud teaser-kampaania. Läksin õnge. Puhtalt erialasest huvist, muidugi.
Kontrollisin siis, mida nii kõvasti reklaamitud www.mid.ee pakub. Visatakse edasi EMT lehele. Ulme! Kõigepealt 1 min lehekülje laadimist. Siis algab pikk video. Raha lõhna on tunda nii video teostamise kui massiivse telereklaami kampaania juures. Isegi väga suurt lõhna, et mitte öelda haisu. Iseendast positiivne, et minugi 16 aasta kõnearvete eest on hulk kreatiivseid video-inimesi saanud tavalisest teleklipist 10x pikema filmi toota. Päris kvaliteetse, muide. Ja progejad on saanud filmi veebiformaati väänata. Iseendast tore, et EMT viitsib loomingulisi kollektiive toetada.
Kes ise aega ei viitsi raisata, siis ütlen filmi lõpu ette ära: vana head mobiil-id reklaamitakse.
Midagi konkreetset, uut ega huvitavat ei juhtu. Eriefektid on ka odavad. Nii labase süžee peale oleks muidugi võinud vähe kuulsamad näitlejad võtta, et üllitisele kassaedu tagada. Laboranti võinuks mängida vähemalt Scarlett Johansson. Ja teadlast Sean Connery.
Soovitus EMT-le: kogu selle jama võiks DVD peale kirjutada ja müüki paisata. Saaks teha veel ühe vinge reklaamikampaania. Kõneminuti hinda võiks ka muidugi tõsta. Ja minutipõhise arvelduse ikka sisse viia.
Wednesday, January 30, 2008
Saturday, January 26, 2008
Viimne Reliikvia poliitiliselt korrektseks!
Eestlased on viimased rassistid, šovinistid ja sallimatud sead, tundub. Kui lugeda kommentaare kasvõi hiljutisele uudisele kolmest poliitiliselt ebakorrektsest põrsaksest. Ei, viimane aeg on ka meie oma kultuuris multikulti tolerantse pilguga ringi vaadata ja sallimatus otsustavalt välja juurida. Ei mingit sallivust sallimatusele!
Kõigepealt - Kevade ja Toots. "Valu punanahkadele", see on ju ilmselge Ameerika põliselanike ahistamine. Tuleks asendada.
Siis muidugi Viimne Reliikvia. "Mõisad põlevad, saksad surevad..." kas see pole mitte otsene rahvusliku vaenu õhutamine? Meie ühiskodus ei saa lubada, et sakslaste kohta midagi halba mõeldakse. Vaat kui lõpetavad meile bemarite müügi ära!
Kivirähul seiklevad vist teiste ullikeste hulgas ka juut, mustlane ja setu. Oi-oi, Andrus! Euroopa ühiskodus nii ei saa.
Kellele veel meenub, millises meie teoses teisi rahvaid on halvustatud, andke aga kommentaarides teada.
Teeme nimekirja, võtame seisukoha, kogume allkirjad, saadame kuhu vaja ja nõuame, et rakendataks meetmed. Siis saame kõik elada õnnelikus ühiskodus ja täidame viisaastaku integreerumisplaani 3 aastaga.
Saturday, January 19, 2008
Viisitamme valjuhääldid ja veeuputus
Vaatamata hirmsatele hoiatustele kujunes seekordne tormireportaaž Pärnust pettumuseks. Pauk jäi tulemata. Kohalike rõõmuks ja külaliste kurvastuseks. Kolme aasta taguse tormiga ei saa võrreldagi, ei uppunud autod ega ujunud jääpangad kellegi elutoas. Natuke tuulutas ja rabistas rahet. Mitmepäevane tormihoiatuste kampaania läks asja ette vaid seal, kus tõesti elekter korraks kadus. Tegelikult hea, et hoiatati. Parem kolm korda ette valmistuda, kui üks kord kahetseda, vähemalt küünlad-tikud olid kõigil tagavaraks varutud.
Šokeerivaid kaadreid jahtima saabunud kaameramehed libistasid pubides õlut, sest kaua sa üht ehituspraagi tõttu maha kukkunud katust ja paari murdunud puud ikka filmid. Tormielamusi igatsevad loodusesõbrad sõitsid nukralt ühest porisest rannast teise ja otsisid, kus see jää siis kuhjuma hakkab. Eriti ei kuhjunudki, liiga õhuke oli suurema rüsijää tekkeks. Kullipesa rannas oli lausa vaba vesi, kesklahes õõtsus lahja jääsupp. Tegelikult oligi tavaline eesti surfi-ilm – natuke külmem ainult kui suvel. Pärnus käis edelatuul korraks 20 m/s peal ja veetase tõusis 71 cm. Sajuhoogude vahel läks lausa selgeks. Lainekõrgus olematu. Ei midagi katastroofilist, suvelgi saab mõnikord Sunseti rannabaari ees purjelauaga sõita. Kuigi jaanuaris võiks pigem lumetuisku kui paduvihma eeldada. Pärnu surfarid sõitsidki hoopis põhjarannikul Lahepera lahes, kus jäätukke vähem sees. Ka Läti piiri pool oli ilm surfamiseks soodsam, tuul tugevam, sõidukurss parem ja jää puudub sootuks.
Põlised pärnakad teavad rääkida, et 2005 aasta torm tõi vee ahju vaid uusarenduste piirkondades. Eriti valusalt muidugi merevaatega miljonikruntidel ja rannaheinamaadele kerkinud uusmajades. Ega’s näiteks Valgeranna tee ilmaasjata ümbruskonnast nii palju kõrgemale tammi peale ole aetud, ala kus praegu kinnisvaraarendus vohab, olen isegi mitu korda üle ujutatuna näinud. Tsaari- ja eestiaegsed majad (millega võrreldes on ka nõukogude Pärnu ehitused uued) jäid enamasti tänu targasti valitud asukohale puutumata. Vanasti teati, kuhu ehitada. Või kuidas ehitada. Needki vanad majad, mis tõusuvee piirkonda jäid, pääsesid kergemalt, kuna kõrge vundament hoidis seinad-põrandad kuivad ja vesi läks maja alt läbi. Mingi mõte sellel ikkagi oli, et aastasadu randa vaid paadikuure püstitati ja mõistlikud inimesed oma majad merest kaugemale ehitasid.
Kas Pärnu 2005 aasta üleujutus oli erandlik ilmastikunähtus, lühiajalise kliimakõikumise sümptom või uue jääaja esimene hingus, on vaieldav. Pikemalt arutlesid Ülo Mander ja Jaak Jaagus Eesti Ekspressis 2 aastat tagasi ilmunud artiklis. Jäätumised, sulamised, üleujutused ja veetaseme langemised on Maal alati vaheldunud, lihtsalt lühiajalisel vaatlemisel on neid raske märgata. Kümnete tuhandete aastate jooksul aga on muudatused märkimisväärsed. Meie planeedi varasemate jääaegade ja veeuputuste tekkes ei saa naftatööstureid küll kuidagi süüdistada, kliima on kõikunud miljardeid aastaid ning sellel on palju põhjuseid, mis inimesest kuidagi ei sõltu. Alates päikese aktiivsusest ning lõpetades maavärinate, vulkaanipursete ja hoovustega. Isegi meie tsivilisatsiooni ajaloo jooksul on merepõhi mitmes kohas maismaaks saanud, teisal terved linnad merepõhja vajunud. Kõikunud on nii maailmamere tase kui maapind, küllap kõiguvad edaspidigi.
Seepärast polegi küsimus, kas üleujutus tuleb. Küsimus on, millal. Mander ja Jaagus arvasid, et Pärnu üleujutus võib ka ilma globaalse kliimamuudatuseta korduda, veetaseme lühiajaline tõus kuni 3 meetrit on lokaalsete asjaolude (kõrgem veetase, tsüklon, jäävaba meri) kokkulangemisel täiesti võimalik. Ja selleks ei ole sugugi tuhandeid aastaid vaja oodata.
Hea, et torm seekord taeva jäi. Eelmise jaanuaritormi järel välja mõeldud peamine abinõu - Pärnu kohalik hoiatussüsteem - pole veel katsetamisekski valmis. Viis valjuhääldit pidid siiski juba kohal olema ja ülespanekut ootama. Seekord läks hästi, Viisitamme vilesid ei läinud vaja. Teine kaitsevahend, millest ka räägitud – tammide rajamine – ei pruugi kunagi teostudagi. Me ei saa vaatamata tohutule kütuseaktsiisile maanteidki korda, keda aga oleks võimalik maksustada tammide ehituse finantseerimiseks?
Küll hakkab aga valmima kolmas suurem tormivastane meede – voldik õpetustega, kuidas üleujutuse ajal käituda. Maavalitsuse ja päästeameti pingelise töö tulemusel üllitatakse ja jagatakse see Pärnu rahva postkastidesse ilmselt juba sel aastal. Parem hilja kui mitte kunagi, sest ilmateadlaste kinnitusel tuleb üleujutus ükskord nagunii. Kas siis enam vilistamisest kasu on, jäägu igaühe enda otsustada, sest uppuja päästmine on teatavasti uppuja enda asi.
- - -
Igaks juhuks siia siis ka üks link, mis õpetab, kuidas paberist paati voltida.
Šokeerivaid kaadreid jahtima saabunud kaameramehed libistasid pubides õlut, sest kaua sa üht ehituspraagi tõttu maha kukkunud katust ja paari murdunud puud ikka filmid. Tormielamusi igatsevad loodusesõbrad sõitsid nukralt ühest porisest rannast teise ja otsisid, kus see jää siis kuhjuma hakkab. Eriti ei kuhjunudki, liiga õhuke oli suurema rüsijää tekkeks. Kullipesa rannas oli lausa vaba vesi, kesklahes õõtsus lahja jääsupp. Tegelikult oligi tavaline eesti surfi-ilm – natuke külmem ainult kui suvel. Pärnus käis edelatuul korraks 20 m/s peal ja veetase tõusis 71 cm. Sajuhoogude vahel läks lausa selgeks. Lainekõrgus olematu. Ei midagi katastroofilist, suvelgi saab mõnikord Sunseti rannabaari ees purjelauaga sõita. Kuigi jaanuaris võiks pigem lumetuisku kui paduvihma eeldada. Pärnu surfarid sõitsidki hoopis põhjarannikul Lahepera lahes, kus jäätukke vähem sees. Ka Läti piiri pool oli ilm surfamiseks soodsam, tuul tugevam, sõidukurss parem ja jää puudub sootuks.
Põlised pärnakad teavad rääkida, et 2005 aasta torm tõi vee ahju vaid uusarenduste piirkondades. Eriti valusalt muidugi merevaatega miljonikruntidel ja rannaheinamaadele kerkinud uusmajades. Ega’s näiteks Valgeranna tee ilmaasjata ümbruskonnast nii palju kõrgemale tammi peale ole aetud, ala kus praegu kinnisvaraarendus vohab, olen isegi mitu korda üle ujutatuna näinud. Tsaari- ja eestiaegsed majad (millega võrreldes on ka nõukogude Pärnu ehitused uued) jäid enamasti tänu targasti valitud asukohale puutumata. Vanasti teati, kuhu ehitada. Või kuidas ehitada. Needki vanad majad, mis tõusuvee piirkonda jäid, pääsesid kergemalt, kuna kõrge vundament hoidis seinad-põrandad kuivad ja vesi läks maja alt läbi. Mingi mõte sellel ikkagi oli, et aastasadu randa vaid paadikuure püstitati ja mõistlikud inimesed oma majad merest kaugemale ehitasid.
Kas Pärnu 2005 aasta üleujutus oli erandlik ilmastikunähtus, lühiajalise kliimakõikumise sümptom või uue jääaja esimene hingus, on vaieldav. Pikemalt arutlesid Ülo Mander ja Jaak Jaagus Eesti Ekspressis 2 aastat tagasi ilmunud artiklis. Jäätumised, sulamised, üleujutused ja veetaseme langemised on Maal alati vaheldunud, lihtsalt lühiajalisel vaatlemisel on neid raske märgata. Kümnete tuhandete aastate jooksul aga on muudatused märkimisväärsed. Meie planeedi varasemate jääaegade ja veeuputuste tekkes ei saa naftatööstureid küll kuidagi süüdistada, kliima on kõikunud miljardeid aastaid ning sellel on palju põhjuseid, mis inimesest kuidagi ei sõltu. Alates päikese aktiivsusest ning lõpetades maavärinate, vulkaanipursete ja hoovustega. Isegi meie tsivilisatsiooni ajaloo jooksul on merepõhi mitmes kohas maismaaks saanud, teisal terved linnad merepõhja vajunud. Kõikunud on nii maailmamere tase kui maapind, küllap kõiguvad edaspidigi.
Seepärast polegi küsimus, kas üleujutus tuleb. Küsimus on, millal. Mander ja Jaagus arvasid, et Pärnu üleujutus võib ka ilma globaalse kliimamuudatuseta korduda, veetaseme lühiajaline tõus kuni 3 meetrit on lokaalsete asjaolude (kõrgem veetase, tsüklon, jäävaba meri) kokkulangemisel täiesti võimalik. Ja selleks ei ole sugugi tuhandeid aastaid vaja oodata.
Hea, et torm seekord taeva jäi. Eelmise jaanuaritormi järel välja mõeldud peamine abinõu - Pärnu kohalik hoiatussüsteem - pole veel katsetamisekski valmis. Viis valjuhääldit pidid siiski juba kohal olema ja ülespanekut ootama. Seekord läks hästi, Viisitamme vilesid ei läinud vaja. Teine kaitsevahend, millest ka räägitud – tammide rajamine – ei pruugi kunagi teostudagi. Me ei saa vaatamata tohutule kütuseaktsiisile maanteidki korda, keda aga oleks võimalik maksustada tammide ehituse finantseerimiseks?
Küll hakkab aga valmima kolmas suurem tormivastane meede – voldik õpetustega, kuidas üleujutuse ajal käituda. Maavalitsuse ja päästeameti pingelise töö tulemusel üllitatakse ja jagatakse see Pärnu rahva postkastidesse ilmselt juba sel aastal. Parem hilja kui mitte kunagi, sest ilmateadlaste kinnitusel tuleb üleujutus ükskord nagunii. Kas siis enam vilistamisest kasu on, jäägu igaühe enda otsustada, sest uppuja päästmine on teatavasti uppuja enda asi.
- - -
Igaks juhuks siia siis ka üks link, mis õpetab, kuidas paberist paati voltida.
Thursday, January 17, 2008
bussipileti hinnatõusu oodates ehk valitsus, kes õlle hinda tõstab...
Üleeile sain linnadevahelise bussipileti Tallinnast kätte veel hinnaga alla 0,9 kr/km. Tanklates diisli hinda vaadates tundub see lausa kingitusena. Bussimootori janu arvestades kulub 1 km läbimisel ainuüksi kütusele täna üle 5 kr. Lisaks bussijuhi palk, hoolduskulud, amortisatsioon, kindlustused, üld- ja juhtimiskulud. Buss polnud päris tühi, aga üle 10 inimese seal ka polnud. Mis tähendab, et bussifirmal võis tulemust vaadates päris kurb olla. Või teisest küljest uhke tunne: iga 100 km kohta saab riigi teedeehitust toetatud rohkem kui 10 euroga. Iseküsimus on, kas busside veermik seda toetust ka oma vedrude peal tunda saab, kuid kodanikukohus on täidetud.
Autoga sõites tuleb uute hindadega kilomeetri kütusekuluks 1,4 kr. Varem oli selge, et kahekesi on autoga odavam sõita kui bussiga. Tasus kombineerida, et kellegagi sõidud ühte autosse sobitada. Täna pole enam nii kindel. Liikluskindlustust, auto amortisatsiooni, hoolduskulusid ja parkimistasusid arvestades võib juba ka kahekesi bussiga odavam tulla. Kuni bussifirmad sel jätkuda lasevad. Ilmselt mitte väga kaua. Kuid rõõmu ei tule sellest kellelegi. Eelkõige mitte bussijuhtidele, nende palgatõusulootused hägustuvad ilmselt veelgi. Inimene on paindlikum kui masin – buss ilma kütuseta ei sõida, bussijuht aga ilma palgatõusuta ehk küll.
Bussipileti hinnatõus aga saab olema märguandeks hinna- ja seega ka inflatsiooniralli järgmisele ringile. Kui inimesed juba bussipileti eest rohkem nõustuvad maksma, siis pelmeenide ja pükste hinnasse sulavad kasvavad transpordikulud palju lihtsamalt. Veoauto võtab bussist rohkemgi kütust, aga erinevalt tuhandetest reisijatest peab transpordifirma uue hinna selgeks tegema vaid mõnekümnele lepingupartnerile. Kes selle omakorda siis vähehaaval tarbijate vahel ära jagavad.
Ebaproportsionaalseks on kütuse hind muude kuludega võrreldes tõusnud igal juhul. Kui Euroopa liidus maksab õllekann baaris tavaliselt vähemalt 3 x rohkem kui kütuseliiter tanklas, siis ei saa asi kauaks paigast ära jääda ka meil. Kuna kütusehind ei lange, siis järelikult peavad muud hinnad proportsionaalsele tasemele tõusma. See valitsus aga, kes õlle hinda tõstab…
Ükskord me kaotame (oma raha) nagunii!
Autoga sõites tuleb uute hindadega kilomeetri kütusekuluks 1,4 kr. Varem oli selge, et kahekesi on autoga odavam sõita kui bussiga. Tasus kombineerida, et kellegagi sõidud ühte autosse sobitada. Täna pole enam nii kindel. Liikluskindlustust, auto amortisatsiooni, hoolduskulusid ja parkimistasusid arvestades võib juba ka kahekesi bussiga odavam tulla. Kuni bussifirmad sel jätkuda lasevad. Ilmselt mitte väga kaua. Kuid rõõmu ei tule sellest kellelegi. Eelkõige mitte bussijuhtidele, nende palgatõusulootused hägustuvad ilmselt veelgi. Inimene on paindlikum kui masin – buss ilma kütuseta ei sõida, bussijuht aga ilma palgatõusuta ehk küll.
Bussipileti hinnatõus aga saab olema märguandeks hinna- ja seega ka inflatsiooniralli järgmisele ringile. Kui inimesed juba bussipileti eest rohkem nõustuvad maksma, siis pelmeenide ja pükste hinnasse sulavad kasvavad transpordikulud palju lihtsamalt. Veoauto võtab bussist rohkemgi kütust, aga erinevalt tuhandetest reisijatest peab transpordifirma uue hinna selgeks tegema vaid mõnekümnele lepingupartnerile. Kes selle omakorda siis vähehaaval tarbijate vahel ära jagavad.
Ebaproportsionaalseks on kütuse hind muude kuludega võrreldes tõusnud igal juhul. Kui Euroopa liidus maksab õllekann baaris tavaliselt vähemalt 3 x rohkem kui kütuseliiter tanklas, siis ei saa asi kauaks paigast ära jääda ka meil. Kuna kütusehind ei lange, siis järelikult peavad muud hinnad proportsionaalsele tasemele tõusma. See valitsus aga, kes õlle hinda tõstab…
Ükskord me kaotame (oma raha) nagunii!
Monday, January 14, 2008
Hansapank ei ole kohustatud...
Sain Hansapangast egole kõva laksu. Päris kõva, võttis kohe ihu imelikuks. Ei, Ego-kaarti mul pole ja narkomüügiga Hansapank veel ei tegele, paugu sai mu eneseuhkus. Ja optimism Eesti suurima IT-ettevõtte suutlikkuse suhtes.
Oli vaja kontrollida paari ettevõtte 2005 ja 2006 aasta tehinguid. Netipanga supervõimaluste hulgas paraku varianti üle-eelmise ja varasemate aastate väljavõtte nägemiseks ei ole, selleks tuleb pangakontorisse minna ja 25 kr eest vastav väljatrükk paberile lasta trükkida. Ulme!
Ju on infoajastu läbi ja suured andmemassiivid koormavad vaeseid servereid. Et mul pangakontoris käimise harjumust juba aastaid ei ole, ei osanud ka vastavalt ette valmistuda. Mõtlesin toidupoodi minnes, et üks tee, kaks asja ja astusin sisse. Ei hakanud kogu raamatupidamist ja registrikaarti kaasa võtma, arvasin, et ehk ID-kaart kehtib.
Teenindamiseks nõuti firma registrinumbrit või kontonumbrit. Et mul neid peas ega ID-kaardi tagaküljel polnud, pakkusin välja, et andmebaas peaks võimaldama ka firma nime järgi info üles leida. Sain tellerilt vastuseks, et firmanime järgi ei ole Hansapank kohustatud mulle infot otsima. Mis siis, et ID-kaart olemas ja ma ise allkirjaõiguslik nii pangas kui ettevõtteregistris. Ütlesin tellerile, et see päring peaks andmebaasile sama lihtne olema, kui registrinumbri otsing või kontonumbri leidmine, sest arvuti jaoks on nii numbrid kui tähed tegelikult samas koodis kirjutatud. Teller aga kordas, et nad pole kohustatud seda tegema. Ei seletanud ka, et kas server kulub või kallis tööaeg. Lõpuks visati mulle nipsakalt paberitükk ja öeldi, et kirjutage siis firma nimi. Sain vihjest aru.
Neil tööaeg kallis ja ega mul jalad ju kulu. Kõndisin koju, kirjutasin vajalikud numbrid ekraanilt paberile ümber ja läksin panka tagasi. Sain väljavõtted kätte. Küsimuste-vastuste voorus selgitati mulle veelgi, mida Hansapank pole kohustatud tegema. Mu küsimusele, et kas ma olen kliendina kohustatud nipsakat teenindust taluma, vastati, et mul pole üldse kohustuslik Hansapanka tulla. Kas võib olla tegemist müügiootuses ettevõtte töötajate stressiga või lihtsalt suures tööjõupuuduses allapoole lastud latiga, pole mu asi arvata.
Sain 2 asja võrra targemaks.
1. Ise oled loll, kui väljavõtteid aegsasti ei kopeeri ja ei koduses serveris ei arhiveeri.
2. Vaatamata ilusatele reklaamidele suurtest asjadest, pole Hansapank tegelikult kohustatud isegi väikseid tegema ega viisakalt suhtlemagi.
Täiendus: 01.02.2008
Ma pole ainus, kes sellisel teemal oma aega raiskab. Paistab, et kellelgi on veel hullem.
Tänu kõigile kommenteerijatele ja soovitajatele.
Ja mõned täpsustused kommentaarides toodud küsimustele:
Oli vaja kontrollida paari ettevõtte 2005 ja 2006 aasta tehinguid. Netipanga supervõimaluste hulgas paraku varianti üle-eelmise ja varasemate aastate väljavõtte nägemiseks ei ole, selleks tuleb pangakontorisse minna ja 25 kr eest vastav väljatrükk paberile lasta trükkida. Ulme!Ju on infoajastu läbi ja suured andmemassiivid koormavad vaeseid servereid. Et mul pangakontoris käimise harjumust juba aastaid ei ole, ei osanud ka vastavalt ette valmistuda. Mõtlesin toidupoodi minnes, et üks tee, kaks asja ja astusin sisse. Ei hakanud kogu raamatupidamist ja registrikaarti kaasa võtma, arvasin, et ehk ID-kaart kehtib.
Teenindamiseks nõuti firma registrinumbrit või kontonumbrit. Et mul neid peas ega ID-kaardi tagaküljel polnud, pakkusin välja, et andmebaas peaks võimaldama ka firma nime järgi info üles leida. Sain tellerilt vastuseks, et firmanime järgi ei ole Hansapank kohustatud mulle infot otsima. Mis siis, et ID-kaart olemas ja ma ise allkirjaõiguslik nii pangas kui ettevõtteregistris. Ütlesin tellerile, et see päring peaks andmebaasile sama lihtne olema, kui registrinumbri otsing või kontonumbri leidmine, sest arvuti jaoks on nii numbrid kui tähed tegelikult samas koodis kirjutatud. Teller aga kordas, et nad pole kohustatud seda tegema. Ei seletanud ka, et kas server kulub või kallis tööaeg. Lõpuks visati mulle nipsakalt paberitükk ja öeldi, et kirjutage siis firma nimi. Sain vihjest aru.
Neil tööaeg kallis ja ega mul jalad ju kulu. Kõndisin koju, kirjutasin vajalikud numbrid ekraanilt paberile ümber ja läksin panka tagasi. Sain väljavõtted kätte. Küsimuste-vastuste voorus selgitati mulle veelgi, mida Hansapank pole kohustatud tegema. Mu küsimusele, et kas ma olen kliendina kohustatud nipsakat teenindust taluma, vastati, et mul pole üldse kohustuslik Hansapanka tulla. Kas võib olla tegemist müügiootuses ettevõtte töötajate stressiga või lihtsalt suures tööjõupuuduses allapoole lastud latiga, pole mu asi arvata.
Sain 2 asja võrra targemaks.
1. Ise oled loll, kui väljavõtteid aegsasti ei kopeeri ja ei koduses serveris ei arhiveeri.
2. Vaatamata ilusatele reklaamidele suurtest asjadest, pole Hansapank tegelikult kohustatud isegi väikseid tegema ega viisakalt suhtlemagi.
Täiendus: 01.02.2008
Ma pole ainus, kes sellisel teemal oma aega raiskab. Paistab, et kellelgi on veel hullem.
Tänu kõigile kommenteerijatele ja soovitajatele.
Ja mõned täpsustused kommentaarides toodud küsimustele:
- Larko, mul on kontosid olnud nii Soome kui teiste riikide pankades. Praegu kasutan interneti kaudu kontot La Caixa pangas ning seal on kogu toimingute ajalugu tasuta kättesaadav. Tõsi, ID-kaardiga ei saa sinna sisse logida ja PIN-kalkulaatorit neil ka pole. Aga seni pole sealt mu raha ära varastatud.
- Panga infotelefoni fännidele: sealt ma teada saingi, et väljavõtte saamiseks tuleb kontorisse minna. Kahjuks ununes neil juhendamata, mis tuleb kontorisse kaasa võtta. Järgmine kord võtan igaks juhuks sünnitunnistuse, keskkooli lõputunnistuse ja traktoristi juhiload ka.
- ID kaardi koodid on peas ja seda kasutan igapäevaselt igal pool, kus võimalust pakutakse. Ka digiallkirju olen andnud juba nii palju, et sk.ee tasuta limiit on läbi ja tuli leping sõlmida. Muide, kas keegi teab, mis hetkest mobiil-ID tasuliseks tehakse?
Täiendus: 06.02.2008
Tegijal ikka juhtub. Suurel tegijal juhtub suuremalt. Seekord siis inimlik eksitus, mis andis inimesele võõra pangakaardi ja õiguse arvel toimetada.
Wednesday, January 9, 2008
Sundüürniku surm ja uuestisünd
Kui sundüürnikku poleks olemas, tuleks ta välja mõelda, kirjutasin Ekspressile mõeldud kommentaaris. Mõnes mõttes ongi tegemist väljamõeldud probleemiga, millega on edukalt saanud võidelda juba üle tosina aasta. Populaarne retoorika ütleb, et sundüürnik on omandireformi hammasrataste vahele jäänu, kes ei saanud harjumuspäraseks muutunud elamispinda kollaste kaartidega päriseks. Kuid kollased kaardid anti ka sundüürnikele ning nende kaartide eest sai muudki kui elamispinda, näiteks ettevõtteid. Oleks võinud ju talongimajanduse ideoloogidelt küsida, miks on nii, et võid kõigile talongiomanikele ei jätku.
Kes see sundüürnik õieti oli?
Mäletan, kui sõber sai majaomanikuks. Üks ta esivanematest oli subjektiks tunnistatud, kuid keegi suguvõsast ei tahtnud majadega mässama hakata. Majad olid puust ja pleekinud, aga peaaegu kesklinnas. Sõber - tollal veel noor ja siiras – kirjutas alla. Tähistasime. Järgmisel päeval läksime maju vaatama. Ka seal tähistati. Küllap see oligi põhjus, miks keegi esimese ringi sugulastest polnud julenud maju vastu võtta. Üürnikud olid sees.
Majades käis pidev pidu, tähistati nii lihavõtteid, 9. maid kui kõikvõimalikke muid pühi. Ja vahepealseid päevi. Kuulnud, et majal on nüüd omanik, teadsid manulised mõndagi nõuda, mida majavalitsus polnud teinud. Torud tilkusid, katus lasi läbi, elektrijuhtmed loopisid sädemeid. Omanik ohkas ja läks panka. Pankurid leidsid, et võib raha anda küll. Perspektiivne piirkond, satikad suitsutad välja ja arendad elamispindu, mis mühiseb, arvati. Valesti arvati. Üürnikest said sundüürnikud.
Aastad läksid, aga sundüürnikud jäid. Ettepanekud mujale kolida naerdi möirates välja – kes see loll on, kes oma õigust ei tea. Tahad omanik olla – tuleb maksta. Üürnike kollased kaardid olid ammu kangema kraami vastu vahetatud kuid välja kolimise eest nõuti iga toa vastu korterit. Kaubale ei jõutudki. Pank aga tahtis intressi, kindlustusmaksed tuli tasuda ja eks majade püstihoidmine nõudis ka pidevat panustamist. Omanik kiristas hambaid ja maksis. Seadusega ette nähtud napp üüriraha mõnikord laekus tähtajaks, mõnikord mitte – riik polnud ju üürnikke sobiva sissetulekuga varustanud. Majaperemehe nägu läks järjest mornimaks. Kui mõni üürnikest lühiajaliselt lahkuski – kainestusmajja, arestikambrisse või haiglasse – oli kogu koosseis mõne aja pärast jälle tagasi. Kord pakasega purunesid ühel korteril aknad. Torud külmusid lõhki, kuid samas toas peost puhanud sundüürnik ei saanud nohugi.
Käis peremees murega juristide ja ametnike juures, kuid käsi laiutasid nii esimesed kui teised. Viimased küll vihjasid, et kui partei peaks vajalikuks mõnele manulistest munitsipaalkorter eraldada, võiks probleem leeveneda, aga selleks tulevat õigete inimestega rääkida. Ei saanud sõber vihjest aru ning munitsipaalkorteri-lubadus jäigi tema üürnike jaoks vaid valimisreklaamidesse.
Kui nad ära pole surnud, siis elavad nad nii tänapäevani, lõpetavad jutuvestjad tavaliselt oma pajatuse. Selles loos vabastasid tsirroos ja gangreen siiski ühe korteri. Ka ülejäänute tervis ei ole enam kiita ja varsti võib probleem lõplikult laheneda. Kui majaomanikule ei panda enne kohustust haigla- või hooldusraviteenust osutada.
Palun saage tuttavaks. Sundüürnik ver. 2.0.
Üks setukas populaarse partei valimistroika ees on seega lõplikult hinge vaakumas. Pensionär peab veel vastu ja venekeelne veab võimsalt, aga sundüürnik 1.0 on peagi surnud kui siga jõululaual. Kuid ega sõit seepärast seisma jää. Parteid suurepäraselt teeninud müüt tuleb teisele ringile. Tagatoas juba susiseb ning sundüürnik 2.0 tõuseb varsti fööniksina eelmise tuhast. Või oleks täpsem öelda – keedetakse katseklaasis homunkulusena kokku. Sest ilma temata ju ei saa. Kellegi eest on vaja võidelda, kellegi näitel on vaja allasurutute lootusi õhutada.
Analüütikud hoiatasid, et juba enne suurt kinnisvarabuumi oli iga 3. eluasemelaen riskantsem, kui reeglid nõuavad. Buumi ajal aga jagati raha ilma igasuguse kontrollita. Majanduse jahtumisest on saanud tõsiasi ning alanud aastal ilmselt ei suuda pangad enam sundmüüki minevate kodude arvu varjata. Seega on lähiajal turule oodata hulka uus-sundüürnikke, kes pärast eluaseme pangale loovutamist on sunnitud endale ulualust üürima.
Pealinna linnavalitsus on juba teatanud, et 818 sel aastal valmivat munitsipaalkorterit antakse õelate omanike poolt uute üürimääradega tänavale aetavatele sundüürnikele. Tõenäoliselt ähvardab väljatõstmine ka umbes sama suurt hulka makseraskustesse sattunud laenajaid. Neile on pealinn välja pakkunud, et üle jõu laenanutele peaks riik eluasemelaenu maksmisel appi tulema. See tähendab, sekkuma turusuhetesse ja andma „õigetele” inimestele nende suhtes eelise, kes oma kohustusi ise täita suudavad. Samamoodi, nagu sundüürnikele kunagi anti eelis näiteks turuhinnaga erakat üüriva tudengi ees.
Lisaks on sundüürnikele mõista antud, et küllap saab lõpuks ka munitsipaalkortereid erastada. Kui mitte kollaste kaartide eest, siis kuidagi ikka. Tallinna korterite odavmüük üürilistele jätkub ju tänaseni. Tõsi, mitte kõigile, vaid „õigetele”.
Saite vihjest aru?
Kes see sundüürnik õieti oli?
Mäletan, kui sõber sai majaomanikuks. Üks ta esivanematest oli subjektiks tunnistatud, kuid keegi suguvõsast ei tahtnud majadega mässama hakata. Majad olid puust ja pleekinud, aga peaaegu kesklinnas. Sõber - tollal veel noor ja siiras – kirjutas alla. Tähistasime. Järgmisel päeval läksime maju vaatama. Ka seal tähistati. Küllap see oligi põhjus, miks keegi esimese ringi sugulastest polnud julenud maju vastu võtta. Üürnikud olid sees.
Majades käis pidev pidu, tähistati nii lihavõtteid, 9. maid kui kõikvõimalikke muid pühi. Ja vahepealseid päevi. Kuulnud, et majal on nüüd omanik, teadsid manulised mõndagi nõuda, mida majavalitsus polnud teinud. Torud tilkusid, katus lasi läbi, elektrijuhtmed loopisid sädemeid. Omanik ohkas ja läks panka. Pankurid leidsid, et võib raha anda küll. Perspektiivne piirkond, satikad suitsutad välja ja arendad elamispindu, mis mühiseb, arvati. Valesti arvati. Üürnikest said sundüürnikud.
Aastad läksid, aga sundüürnikud jäid. Ettepanekud mujale kolida naerdi möirates välja – kes see loll on, kes oma õigust ei tea. Tahad omanik olla – tuleb maksta. Üürnike kollased kaardid olid ammu kangema kraami vastu vahetatud kuid välja kolimise eest nõuti iga toa vastu korterit. Kaubale ei jõutudki. Pank aga tahtis intressi, kindlustusmaksed tuli tasuda ja eks majade püstihoidmine nõudis ka pidevat panustamist. Omanik kiristas hambaid ja maksis. Seadusega ette nähtud napp üüriraha mõnikord laekus tähtajaks, mõnikord mitte – riik polnud ju üürnikke sobiva sissetulekuga varustanud. Majaperemehe nägu läks järjest mornimaks. Kui mõni üürnikest lühiajaliselt lahkuski – kainestusmajja, arestikambrisse või haiglasse – oli kogu koosseis mõne aja pärast jälle tagasi. Kord pakasega purunesid ühel korteril aknad. Torud külmusid lõhki, kuid samas toas peost puhanud sundüürnik ei saanud nohugi.
Käis peremees murega juristide ja ametnike juures, kuid käsi laiutasid nii esimesed kui teised. Viimased küll vihjasid, et kui partei peaks vajalikuks mõnele manulistest munitsipaalkorter eraldada, võiks probleem leeveneda, aga selleks tulevat õigete inimestega rääkida. Ei saanud sõber vihjest aru ning munitsipaalkorteri-lubadus jäigi tema üürnike jaoks vaid valimisreklaamidesse.
Kui nad ära pole surnud, siis elavad nad nii tänapäevani, lõpetavad jutuvestjad tavaliselt oma pajatuse. Selles loos vabastasid tsirroos ja gangreen siiski ühe korteri. Ka ülejäänute tervis ei ole enam kiita ja varsti võib probleem lõplikult laheneda. Kui majaomanikule ei panda enne kohustust haigla- või hooldusraviteenust osutada.
Palun saage tuttavaks. Sundüürnik ver. 2.0.
Üks setukas populaarse partei valimistroika ees on seega lõplikult hinge vaakumas. Pensionär peab veel vastu ja venekeelne veab võimsalt, aga sundüürnik 1.0 on peagi surnud kui siga jõululaual. Kuid ega sõit seepärast seisma jää. Parteid suurepäraselt teeninud müüt tuleb teisele ringile. Tagatoas juba susiseb ning sundüürnik 2.0 tõuseb varsti fööniksina eelmise tuhast. Või oleks täpsem öelda – keedetakse katseklaasis homunkulusena kokku. Sest ilma temata ju ei saa. Kellegi eest on vaja võidelda, kellegi näitel on vaja allasurutute lootusi õhutada.
Analüütikud hoiatasid, et juba enne suurt kinnisvarabuumi oli iga 3. eluasemelaen riskantsem, kui reeglid nõuavad. Buumi ajal aga jagati raha ilma igasuguse kontrollita. Majanduse jahtumisest on saanud tõsiasi ning alanud aastal ilmselt ei suuda pangad enam sundmüüki minevate kodude arvu varjata. Seega on lähiajal turule oodata hulka uus-sundüürnikke, kes pärast eluaseme pangale loovutamist on sunnitud endale ulualust üürima.
Pealinna linnavalitsus on juba teatanud, et 818 sel aastal valmivat munitsipaalkorterit antakse õelate omanike poolt uute üürimääradega tänavale aetavatele sundüürnikele. Tõenäoliselt ähvardab väljatõstmine ka umbes sama suurt hulka makseraskustesse sattunud laenajaid. Neile on pealinn välja pakkunud, et üle jõu laenanutele peaks riik eluasemelaenu maksmisel appi tulema. See tähendab, sekkuma turusuhetesse ja andma „õigetele” inimestele nende suhtes eelise, kes oma kohustusi ise täita suudavad. Samamoodi, nagu sundüürnikele kunagi anti eelis näiteks turuhinnaga erakat üüriva tudengi ees.
Lisaks on sundüürnikele mõista antud, et küllap saab lõpuks ka munitsipaalkortereid erastada. Kui mitte kollaste kaartide eest, siis kuidagi ikka. Tallinna korterite odavmüük üürilistele jätkub ju tänaseni. Tõsi, mitte kõigile, vaid „õigetele”.
Saite vihjest aru?
Subscribe to:
Posts (Atom)