Teedel tänavatel on aasta algusest elu jätnud 140 inimest, tuleb lisa!
Liiklusjõmm pargib invakohal ja peksab parkimiskontrolöri.
Kõnniteel sõitnud autojuhile märkuse teinud mees saab julmalt peksa.
Jõmlusest liikluses teab pajatada igaüks, kes vähegi teedel-tänavatel liiklema on sunnitud. Pimedas kurvis autorongist möödasõitu sooritav vastutulija. Kõnniteel ummikust ette trügiv milline maastur. Sõidurada blokeerides pargitud ohutuledega luksusauto. Suunda näitamata radade vahel nõeluv kihutaja…
Paistab, et tegemist on rohkem kui ühe probleemiga. Klassivahede peegeldumine igapäevaellu. Ükskõiksus, võõrandumine, pohuism. Joomarlus. Eneseteostuse puudumine ja adrenaliinivajaduse rahuldamatus.
Nn. liiklusjõmmid või rullnokad jagaksin tinglikult kahte klassi. Noored, kel veri puhtbioloogilistel põhjustel vemmeldab ning teiseks - eneselegi ootamatult kõrgklassi sattunud roolikeerajad. Viimaste autod on esimeste omadest 10 korda kallimad ning jultumus ka vastavalt suurem. Rikkus, see on jõud; jõud, see on õigus. Sõites maanteel täpselt lubatud kiirusega, jõuab millegipärast järele ainult traktoritele, veokatele ja vanemate aastakäikude autodele, samas kui mööda vuhisevad käesoleva aastaarvuga, mitte just mudelivaliku alumise otsa esindajad.
Muide, vastupidist tendentsi võib kohata näiteks Prantsusmaal ja Hispaanias, kus kõige kallimad autod sõidavad rahulikult ja soliidselt. Nende omanikud ei pea oma klassikuuluvust auto hobujõude demonstreerides rõhutama. Kihutajad on odavates tuunitud väikeautodes sõitvad noored. Ja ida-euroopa numbritega kabrioletid. Ning sakslased, kes on harjunud heade teedega ja kes peavad kiiresti sõitmist oma inimõiguseks. Saksamaal sõidavad kõik väga kiiresti, kuid liiklus on ikkagi sujuv ja suhteliselt ohutu. Mitte ainult heade autode tõttu, vaid ka seepärast, et kõik järgivad samu reegleid ja käituvad sarnaselt. Hoiavad vasaku sõiduraja kiiremate jaoks vaba, ei trügi paremalt mööda ega tee ootamatuid manöövreid. Invamärgiga kohale ei pargi korralik sakslane kunagi, ornung peab olema. Invamärgiga platsile pargivad Saksamaal sovjeedi päritolu tegelased.
Poolas, kus enamusel teedel on kummaski sõidusuunas 1 sõidurada, tehakse möödasõite ka siis, kui nägemisulatuses on vastutulijaid. Kõik peavad loomulikuks, et möödasõitja jätab tee telgjoone rataste vahele ning nii mööda sõidetav kui vastutulija tõmbavad teeserva. Traktorid, veokad ja bussid, kes tehnilistel põhjustel teistest aeglasemalt sõidavad, hoiavadki teepeenrale, mitte ei sõida vasaku rattaga telgjoonel, nagu meil kombeks. Liiklus on seega päris sujuv ja hulljulgeid madallende tegevad autod on reeglina taas välismaiste numbrimärkidega.
Egiptuses jällegi, tundub, et kehtib 3-punktiline liikluseeskiri:
1. sõita võib igal pool, kus see on võimalik
2. sõita võib nii kiiresti, kui see on võimalik
3. tugevamal/rikkamal on õigus
Loomulikult peab oma õiguse tõestamiseks olema autos alati paar turvameest, sest liiklusõnnetuse puhul selgitatakse süüdlane kohapeal välja kakluse teel. Aga see on rikkusega kaasas käiv paratamatus. Oled vaene, ära ülbitse, vaid sõida ohutult teeservas. Egiptuse ja üldse araabiamaade liikluse eripärast veel: tundub, et seal on ainus tehnilise ülevaatuse nõue, et autol peab signaal töötama. Muu võib olla, signaal peab olema. Sest kuidas sa muidu suhtled, vehid kätega, nagu grusiin või? Araablane usub, et signaali andmine aitab lahendada enamust probleeme, kõrvaldab liiklusummiku, parandab meeleolu ja võitleb vaesusega. Ehk peaks ka selle kombe meile üle tooma?
Kreekas kehtib araabiamaadega enamvähem sarnane liiklusreeglistik, erinevalt islamiusulistest maadest võib ortodoksses Kreekas ka purjus peaga autot juhtida. Vähemalt praktikas ei tule sellest mingit probleemi. Ja taas on liiklus suhteliselt ohutu, kuigi närviline. Mõlkis autosid on palju, kuid inimesed pääsevad reeglina üsna kergelt.
Tegelikult on Eesti liikluses vaid üks probleem – asjad pole veel paika loksunud ja erinevaid käitumismalle on liiga palju. Sellest ka konfliktid (avariid). Piiride avanemisega tekkis liikide (nii automarkide kui inimeste) ränne, tekkisid uued kooslused ja vanad areaalid jagati ümber. Kas jõmmid meie teedel on pigem eksikülalised, nagu Muhu lähedal püütud Atlandi tuur Maria või Vahemerelt pärit siidhaigur? Või on tegemist ohtlike invasiivsete võõrliikidega nagu Sosnovski karuputk ja ameerika naarits?
Eesti teedel toimuv on kõige puhtam näide loodusseaduste ülimuslikkusest. Looduslik valik. Darwini teooria järgi tegeleb loodus sel viisil oma geenibaasi tõuaretusega. Sisse rännanud liigid segunevad kohalikega ja annavad uute omadustega järglasi. Tugevam jääb ellu, kusjuures liikluses läheb tugevusena kirja mitme kategooria summa – julgus, agressiivsus, rikkus, arukus. Jostov näiteks oli rikas ja edukas, aga mitte piisavalt mõistlik et turvavööd kinnitada. Ei aidanud isegi kallis auto, füüsikaseadused kehtivad ka jõmmidele. Kahjuks, mõnikord viivad geneetilisest reservist väljujad kaasa ka täiesti asjassepuutumatuid. Nagu läks Dajan.
Ju on meie liiklusjõmmide näol ikka tegemist omadega. Paaritumisel välismaiste haruldaste automudelitega annavad need ristamised tihti eluks sobimatuid kombinatsioone, hullemal juhul aga muutub selline mutatsioon ohtlikuks ka ümbritsevale. Jah, Eesti liikluses hukkunute suhe elanikkonda on murelikuks tegev. Aga vaadakem asja selle nurga alt, et kui käesolev olelusvõitlus läbi saab, on alles jääv rahvas arenenud tugevamaks, elujõulisemaks ja vastupidavamaks. Siis suudame ennast läbi rammida Ameerika kiirteedel, parkida Roomas Peetruse väljakul, teha Saksamaa autobahnidel paremalt möödasõite ja korraldada Gröönimaal suverehvidega kiirendusvõistlusi. Ehk ongi see Eesti kaua otsitud Nokia?
Kes aga niikaua tahab ellu jääda, peab oludega arvestama. Soetama soomusauto, Hummeri, või Kamazi, sõitma mõõduka kiirusega parema teeserva lähedal ning alati kinnitatud turvavööga. Ehk surevad jõmmid ise oma algatatud maanteesõjas välja. Või vähemalt annavad järglasi, kes õpivad ellujäämiseks pisut ohutumalt liiklema.
Liiklusjõmm pargib invakohal ja peksab parkimiskontrolöri.
Kõnniteel sõitnud autojuhile märkuse teinud mees saab julmalt peksa.
Jõmlusest liikluses teab pajatada igaüks, kes vähegi teedel-tänavatel liiklema on sunnitud. Pimedas kurvis autorongist möödasõitu sooritav vastutulija. Kõnniteel ummikust ette trügiv milline maastur. Sõidurada blokeerides pargitud ohutuledega luksusauto. Suunda näitamata radade vahel nõeluv kihutaja…
Paistab, et tegemist on rohkem kui ühe probleemiga. Klassivahede peegeldumine igapäevaellu. Ükskõiksus, võõrandumine, pohuism. Joomarlus. Eneseteostuse puudumine ja adrenaliinivajaduse rahuldamatus.
Nn. liiklusjõmmid või rullnokad jagaksin tinglikult kahte klassi. Noored, kel veri puhtbioloogilistel põhjustel vemmeldab ning teiseks - eneselegi ootamatult kõrgklassi sattunud roolikeerajad. Viimaste autod on esimeste omadest 10 korda kallimad ning jultumus ka vastavalt suurem. Rikkus, see on jõud; jõud, see on õigus. Sõites maanteel täpselt lubatud kiirusega, jõuab millegipärast järele ainult traktoritele, veokatele ja vanemate aastakäikude autodele, samas kui mööda vuhisevad käesoleva aastaarvuga, mitte just mudelivaliku alumise otsa esindajad.
Muide, vastupidist tendentsi võib kohata näiteks Prantsusmaal ja Hispaanias, kus kõige kallimad autod sõidavad rahulikult ja soliidselt. Nende omanikud ei pea oma klassikuuluvust auto hobujõude demonstreerides rõhutama. Kihutajad on odavates tuunitud väikeautodes sõitvad noored. Ja ida-euroopa numbritega kabrioletid. Ning sakslased, kes on harjunud heade teedega ja kes peavad kiiresti sõitmist oma inimõiguseks. Saksamaal sõidavad kõik väga kiiresti, kuid liiklus on ikkagi sujuv ja suhteliselt ohutu. Mitte ainult heade autode tõttu, vaid ka seepärast, et kõik järgivad samu reegleid ja käituvad sarnaselt. Hoiavad vasaku sõiduraja kiiremate jaoks vaba, ei trügi paremalt mööda ega tee ootamatuid manöövreid. Invamärgiga kohale ei pargi korralik sakslane kunagi, ornung peab olema. Invamärgiga platsile pargivad Saksamaal sovjeedi päritolu tegelased.
Poolas, kus enamusel teedel on kummaski sõidusuunas 1 sõidurada, tehakse möödasõite ka siis, kui nägemisulatuses on vastutulijaid. Kõik peavad loomulikuks, et möödasõitja jätab tee telgjoone rataste vahele ning nii mööda sõidetav kui vastutulija tõmbavad teeserva. Traktorid, veokad ja bussid, kes tehnilistel põhjustel teistest aeglasemalt sõidavad, hoiavadki teepeenrale, mitte ei sõida vasaku rattaga telgjoonel, nagu meil kombeks. Liiklus on seega päris sujuv ja hulljulgeid madallende tegevad autod on reeglina taas välismaiste numbrimärkidega.
Egiptuses jällegi, tundub, et kehtib 3-punktiline liikluseeskiri:
1. sõita võib igal pool, kus see on võimalik
2. sõita võib nii kiiresti, kui see on võimalik
3. tugevamal/rikkamal on õigus
Loomulikult peab oma õiguse tõestamiseks olema autos alati paar turvameest, sest liiklusõnnetuse puhul selgitatakse süüdlane kohapeal välja kakluse teel. Aga see on rikkusega kaasas käiv paratamatus. Oled vaene, ära ülbitse, vaid sõida ohutult teeservas. Egiptuse ja üldse araabiamaade liikluse eripärast veel: tundub, et seal on ainus tehnilise ülevaatuse nõue, et autol peab signaal töötama. Muu võib olla, signaal peab olema. Sest kuidas sa muidu suhtled, vehid kätega, nagu grusiin või? Araablane usub, et signaali andmine aitab lahendada enamust probleeme, kõrvaldab liiklusummiku, parandab meeleolu ja võitleb vaesusega. Ehk peaks ka selle kombe meile üle tooma?
Kreekas kehtib araabiamaadega enamvähem sarnane liiklusreeglistik, erinevalt islamiusulistest maadest võib ortodoksses Kreekas ka purjus peaga autot juhtida. Vähemalt praktikas ei tule sellest mingit probleemi. Ja taas on liiklus suhteliselt ohutu, kuigi närviline. Mõlkis autosid on palju, kuid inimesed pääsevad reeglina üsna kergelt.
Tegelikult on Eesti liikluses vaid üks probleem – asjad pole veel paika loksunud ja erinevaid käitumismalle on liiga palju. Sellest ka konfliktid (avariid). Piiride avanemisega tekkis liikide (nii automarkide kui inimeste) ränne, tekkisid uued kooslused ja vanad areaalid jagati ümber. Kas jõmmid meie teedel on pigem eksikülalised, nagu Muhu lähedal püütud Atlandi tuur Maria või Vahemerelt pärit siidhaigur? Või on tegemist ohtlike invasiivsete võõrliikidega nagu Sosnovski karuputk ja ameerika naarits?
Eesti teedel toimuv on kõige puhtam näide loodusseaduste ülimuslikkusest. Looduslik valik. Darwini teooria järgi tegeleb loodus sel viisil oma geenibaasi tõuaretusega. Sisse rännanud liigid segunevad kohalikega ja annavad uute omadustega järglasi. Tugevam jääb ellu, kusjuures liikluses läheb tugevusena kirja mitme kategooria summa – julgus, agressiivsus, rikkus, arukus. Jostov näiteks oli rikas ja edukas, aga mitte piisavalt mõistlik et turvavööd kinnitada. Ei aidanud isegi kallis auto, füüsikaseadused kehtivad ka jõmmidele. Kahjuks, mõnikord viivad geneetilisest reservist väljujad kaasa ka täiesti asjassepuutumatuid. Nagu läks Dajan.
Ju on meie liiklusjõmmide näol ikka tegemist omadega. Paaritumisel välismaiste haruldaste automudelitega annavad need ristamised tihti eluks sobimatuid kombinatsioone, hullemal juhul aga muutub selline mutatsioon ohtlikuks ka ümbritsevale. Jah, Eesti liikluses hukkunute suhe elanikkonda on murelikuks tegev. Aga vaadakem asja selle nurga alt, et kui käesolev olelusvõitlus läbi saab, on alles jääv rahvas arenenud tugevamaks, elujõulisemaks ja vastupidavamaks. Siis suudame ennast läbi rammida Ameerika kiirteedel, parkida Roomas Peetruse väljakul, teha Saksamaa autobahnidel paremalt möödasõite ja korraldada Gröönimaal suverehvidega kiirendusvõistlusi. Ehk ongi see Eesti kaua otsitud Nokia?
Kes aga niikaua tahab ellu jääda, peab oludega arvestama. Soetama soomusauto, Hummeri, või Kamazi, sõitma mõõduka kiirusega parema teeserva lähedal ning alati kinnitatud turvavööga. Ehk surevad jõmmid ise oma algatatud maanteesõjas välja. Või vähemalt annavad järglasi, kes õpivad ellujäämiseks pisut ohutumalt liiklema.
---
See kommentaar on kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel.
1 comment:
lisan veel ühe pisut raskesti mõistetava kombinatsiooni: elaniku kohta keskmisel väiksemat autode hulka ja konkurentsitult kõige suuremat raskete õnnetuste hulka. milles on kamm?
Post a Comment