... ehk miks on Eestimaal halb elada. Kuulasin ööülikooli loengut, milles Maria Tilk rääkis inimese ja looduse rütmidest. Tänapäeva põhjamaade inimeste suurim probleem on, et looduslik aastaaegade vaheldumine ja ühiskonna elurütm ei lange kokku. See on ilmselt ka üks olulisemaid põhjuseid, miks Eestimaal on halb elada. Meie kliimavöötmega kohanenud inimestel peaks talv olema puhkuse ja kaua magamise aeg, suvel aga tuleks tõusta koos päikesega ning rabada pikk päev tööd. Tegelikult käitume vastupidi. Talvel ärkame äratuskella peale ning sunnime end pimedas ja külmas ringi askeldama, kulutades niigi nappi energiat. Suvel aga võtame töölt puhkust, et hommikul kaua magada. Teeme aknad päikse eest pimedaks ja imestame, miks talvisest väsimusest välja puhata ei õnnestu. Kuni kestab sund loodusega vastasfaasis elada, on paratamatud kaasnähud ka väsimus, stress, hambad-risti-pingutamine ja muu sellest tulenev. Samas, ei kujuta ette, et meie tarbimisele orienteeritud maailmamudelisse õnnestuks kuidagi talveuni mahutada, sest kes selle aja eest liisingut maksab?
Õigus on neilgi, kes ütlevad, et sarnased probleemid pole ainult meil. Tõsi, näiteks siesta pidamise iidne komme on mitmelgi pool kaduma hakanud. Eelkõige suurlinnades, kus kontorid konditsioneeritud ja inimeste elulaad mikihiire-mudeli järgi tarbimisele orienteeritud.
Eelmise postituse kommentaatoritele, kes teema arendamise asemel autorit ründama asusid: ei ürita ma midagi parandada ega kellelegi õpetada, kuidas elada. Püüan ise leida oma elule mingi talutava lahenduse. Kui vähegi võimalik, siis veeta talvist aega kohtades, kus päev ja öö on normaalse pikkusega ning päikest piisavalt, et energiatase päris nulli ei langeks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Nagu minu sulest! Cannot agree with you more - nagu ütleb minu lätlasest suur kaasamõtleja ja innovaator Martins
Post a Comment