Hispaania varganägudest ja nende karistamatust koostööst majutusasutustega ma juba kirjutasin. Nüüd tahaks hoopis arutleda, kui ebaoluline on raisata tohutult aega ja raha igale ilmale vastava spetsiaalvarustuse soetamisele.
Tarifal sai järjekordse kinnituse Pärnu Jürka elutarkus, et ega asjad sõida, vaid ikka see, mis poomi ja jalaaasade vahele jääb. Ja et tegelikult on vaja ainult 2 purje: vaikse ilma 5,7 ja kõva ilma 5,7. Mis võivad väga hästi olla üks ja seesama puri.
Tarifal on tuulega nii, et kui puhub, siis puhub ka väikeste kamade jaoks ja kui ei puhu, siis võib küll kõiksugu formulate ja slaalomipurjedega kangutada, poolkõvaks jääb asi ikkagi. Seekord sõitsin enamuse päevi 5,7-ga, suuremaid purjesid polnud kaasaski. Mis osutus väga õigeks otsuseks. Kaks korda sain küll 4,2 üles panna, üks neist elu kõige pagilisem päev Canos de Mecas. Muidu õnnestus 5,7 ikka käima saada. Tõsi, laud tuli mõnikord väiksem võtta. Komplimendid, vana Manic on ikka veel väga tegija puri ning kiiruse puuduse üle ei saanud kurta.
Teine tarkus, mida Tarifal tasub arvestada: laud võiks ujuv olla. Vähemalt selline, millega saab tagasi tiksuda, kui tuul vaikib. Pole ma esimene ega viimane, kes tujuka levantepäeva lõpuks on uppuva veivikaga mööda avenue de shame düünide poolt tagasi astunud. Eriti tasub seda meeles pidada neil, kellel kombeks silmapiirini täpiks ja siis veel kaks korda nii kaugele sõita.
No comments:
Post a Comment