Läinud üks tark mees kord baari, astunud leti ette ja palunud kõrtsmikul 12 topsi viina välja kallata. Kõrtsmik kallanudki. Seadnud mees siis topsid ritta, võtnud ühe algusest ja ühe lõpust ja ulatanud kõrtsmikule tagasi. Too imestama, aga mees seletab: „vaat, esimene, see maitseb hirmus kibe. Ja viimasest jään ma täis!”
Sama tarkust teavad ka surfajad. Eelkõige kehtib see viimase triibu kohta, mis tuleb tingimata tegemata jätta. Esimene võiks muidugi ka olemata olla, aga selle elab veel kuidagi üle. Esimesest edasi läheb asi paremaks, aga viimase triibu ajaks on juba hullem kui hull ja selle vastu ei aita miski.
Tegin ise jälle sama vea. Tundsin küll, et tegelikult juba aitab, aga maha tulla ei osanud. Nii oligi, et viimane heli-tack, mis muidu kindlalt käpas, lõppes jalalaba pidi masti ja laua vahel. Siis sain aru, et kaldale on kiire. Paistetuse lõi üles veel enne kui veest välja sain, aasa poleks jalg enam küll mahtunud. Õnneks leidus kaldal jääd ;)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment