aus amet politseikoolist

Kommentaaridest politseiametnike omavahelise autorodeo teemal tundub, et pronksiöö järel kogutud usalduskrediit on läbi laristatud. Vägevaks PR-ämbriks võib lugeda suuremahulist sõnadesöömist, mis järgnes "liiklushuligaani", "paadunud mõrtsuka" ja "kuriteo varjaja" isiku selgumisele.

Samuti saab ilmselt kõva tagasilöögi liiklusohutuse tõstmise aktsioon. Millest on kahju.

Sest kui juba politseinik ise võib peatumismärguannet eirata, helkurvestis ametnikule otsa sõita ning sündmuskohalt põgeneda ja mitu päeva redutada, siis mida peaks sellest õppima harilikud liiklushuligaanid? Ehk ainult seda, et peatumismärguande andnud liikluspolitseiniku alla ajamisele ja politsei eest ära sõitmisele peaks eelnema õpingud politseikoolis. Sest tavainimest jutud stressist ja kriisiolukorras pea kaotamisest ei aita.

Huvitav oleks näha, kuidas graafik liiguks, kui keegi võtaks täna politsei mainet uurida.

õunaga arvuti ja vasakpoolne liiklus

Wolli kirjutas, kuidas talle käib närvidele, et Mac’i kasutajaid ei hinnata toimiva ID-softi vääriliseks. Tuleb nõustuda. Mis teha, ka mina tahaks õunaga arvutit kasutada, kuid ei saa seda lõbu endale lubada, sest ei suuda kõiki korrespondente sundida Mac’i formaatidega ühilduma. Ega viitsiks kogu aeg jälgida, et ma ise kõik ikka tavainimestele arusaadavaks konverteeriksin.

Klikivabriku statsi järgi kasutab Mac’i üsna täpselt 1% Eesti arvutikasutajatest. Nad on küll lärmakas, maksujõuline ja oma arvamusega seltskond, kuid siiski liiga väike vähemus, et arendustes nende vajadustele raha jätkuks. Järelikult, tuleb massi maitsega arvestada. Ja leppida.

Muide, mulle väga meeldib vasakpoolne liiklus. Mu oma vana auto on ka pärit Suurbritannia autodisainerite töökodadest, nii et püüan ikka aegajalt vasakpoolset liikluskultuuri juurutada ja propageerida. Paraku ei taha mu püüdlustest aru saada ei liikluspolitsei ega kaasliiklejad. Mis ma nüüd siis tegema pean? Nõudma, et sertifitseerimiskeskus või Eesti Vabariik ehitaks minusugustele eraldi sõidurajad tee kõige vasakpoolsemasse serva? Või oleks õigem vasakpoolse liikluse sisseviimist siiski alustada mõnest ohutumast vähemusest, näiteks mootorratturitest?

Eelmine kord kirjutasin Mac'i omanike muredest ja oma kadedusest sel teemal siin postituses.

Täiendus: natuke mõtlemisainet Maci ja PC võrdlusest leiab youtubest.

palju maksavad Viisitamme suhted?

Blogi Silmad Pärani Kinni kotib Pärnu linnapead Viisitamme. Õigemini, tema juhitava linnavalitsuse kulusid PR-sfääris. Lühike kokkuvõte: Asum arvab, et Viisitamm kulutab oma maine ehitamisele ülemäära palju raha, suunates seda eelkõige parteikaaslaste firmadesse. Ja kahtlustab, et kuna tulemused on ikkagi kesised, tehakse enne valimisi veel ka üks parteiline manööver.

Et teema on mulle lähedane nii elukoha kui elukutse mõttes, pidasin vajalikuks väike kommentaar kirja panna. Kui mõtlema hakata, mida öelda tahan, siis tegelikult on sõnum: maksa kinni või tee ise paremini. Tõsi, ei ole ma isegi virisemise patust puhas ja olen Viisitamme üsna torkavate sõnadega tervitanud. Kuid kritiseerida tuleb tegusid, mitte inimest.

Kõigepealt tõsiasjad.

1. Pärnu linn annab Eesti oludes käibe ja töötajate poolest juba üle keskmise ettevõtte mõõdu välja. Seega on arusaadav, et kommunikatsioonikulud on suuremad kui pressiteate kirjutamine paar korda aastas.

2. Linnavalitsus on moodustatud demokraatlike valimistulemuste alusel, tegemist on seadusliku ja demokraatliku organiga, mitte kuritegeliku grupeeringuga, kuigi mõnikord tahaks terve mõistus selles kahelda. Linnavalitsuse pädevusse kuulub mitmesuguste teenuste, s.h. PR-teenuste ostmine.

3. Iga erakonna eesmärk on ellu jääda ja paljuneda, levitada oma siirded võimalikult paljudesse ühiskonna sõlmpunktidesse. Kui poleks demokraatiat, viiks metastaas üsna peagi ühe partei diktatuurini ja tegelikult pole erakonda, kes sellest ei unistaks.

Mu arvamus või järeldus saab siin olla ainult selline:

Kui linnavalitsus ei meeldi, tuleb järgmistel valimistel parem valida. Iga rahvas on oma valitsejaid väärt ja kuni võimul olijate poolt on kõik juriidiliselt korrektne (JOKK), peab jälgima, et ka opositsioonilised arvamusavaldused jääks seaduse piiridesse. Kritiseerida võib ja peabki, aga soovitavalt konstruktiivselt. Eks Pärnus püütakse Tallinnast eeskuju võtta, kuigi mastaabid on oluliselt väiksemad ja midagi väga hullu ju veel tehtud ei ole. Igatahes Pärnu kaablivõrkudes pole veel kohalikku spordikanalit, kus linnapea linnarahva raha eest laiutaks.

Mainekujundus (mida on vaieldamatult ka valimiskampaania) on tegevus, mis neelab üksjagu energiat. Seepärast on ka arusaadav, et seda püütakse teha maksumaksja arvelt. Teisalt on piiri raske tõmmata – kas Viisitamm paitab laste päid linnavalitsuse või partei esindajana. Ja kui on võimalik väita, et linnapeana, siis peab sellest lapsevanemaid teavitama ka linna pressiteenistus. Kui võõrast raha (maksuraha, euroraha või mis iganes) hakatakse otseselt isiklike eesmärkide saavutamiseks rakendama, on muidugi kuri karjas, nagu näiteks Galojani juhtumi puhul. Kui aga piir jääb segasemaks (nagu linnapeade ja ministrite PR-kulude osas), tuleb loota võimulolijate südametunnistusele. Mõnel poliitikul seda aegajalt ju ikka esineb. Ja muidugi on hea, kui avalikkus, s.h. blogijad, asjal silma peal hoiavad.

Veidi ka numbritest. 28 000 kr palk tähendab tegelikult inimesele kätte alla 22 000. Pole muide sugugi liiga palju inimesele, kes oskab oma mõtteid kirjalikult vormistada ja lisaks veel ka komasid panna. Iga ajalehetoimetus võtaks sellise inimese tööle. Ning 60 000 teenustasu (sisuliselt: palgafondi) tähendab, et töö tegijatele jõuab pärast maksude maksmist kohale vaid ca 30 000 kr. Tallinna linnapea mainekujunduskuludele ei pääse need numbrid lähedalegi. Samuti Eesti suuremate ettevõtete omadele. Hansapank, EMT, E-Energia ja mitmed muud äriorganisatsioonid kulutavad kommunikatsioonile suurusjärgu võrra rohkem, paljudel on lisaks lepingutele PR-firmadega veel ka hulk koosseisulisi mainega manipuleerijaid.

Selle teema lõpetuseks meenutan üht vana anekdooti, mida vastavalt vajadusele on erinevate nimedega varustatud. Valige seekord ise sobivad.
Juht nr 1 tõestas, et iga loll võib linna/riiki juhtida.
Juht nr 2 tõestas, et iga loll ikka ei või.
Juht nr 3 tõestas, et linna/riiki võib ka üldse mitte juhtida.

Soovin jõudu kõigile konstruktiivsetele kritiseerijatele ja püüan Pärnu asjadel isegi silma peal hoida.

TV3: kes tahab saada tünga?

Miljonimäng pidada veebis olema. Tahtsin proovida, kas vastamiseks antud aja jooksul jõuab õige vastuse guugeldada, kuid - oh õnnetust, ka TV3 IT-võimekus ei lubanud mängu siseneda.

Suurema osa ajast oli ekraanil juuresolev pilt.

Korraks vilkusid ekraanil ka küsimused, kuid siis ei olnud võimalik neil klikkida.

Testi oma teadmisi: Kas miljonimängus võib:

a: võita 10 krooni

b: võita 1000 krooni

c: võita 1000 000

d: saada tünga

Täiendus: Lõpuks ilmus ekraanile järgmine küsimus:

Mis teie arvate, milline on õige vastus.

uskumatu veebileht

Satanistid! Rahvusvaheline vandenõu! Tuleb teine tee valida! Mis asja sul siin portaalis nuhkida on! Kes meid on maksuraha eest aidanud, las tegi endale ka natuke vahelt. Soovitan tutvuda, blog.tr.ee parimad palad on selle kõrval lasteaia laulukoor. Muidugi, omal vastutusel ja mina ei garanteeri kellegi vaimset tervist pärast saidi lugemist.

miks Jeesus Mersuga ei sõitnud ehk olen see, millega sõidan

Ütle mulle, kes on su sõber, ja ma ütlen, kes sa ise oled, räägib psühholoogide käibetõde. Põhiliselt meenub see tarkusetera inimestele enamasti siis, kui on vaja halvale rajale eksinud ligimese tegevusele õigustust leida või lastele moraali lugeda. Kaalujälgijad kinnitavad, et inimene on see, mida ta sööb. Ilmselt vihje, et mingi mõte on ikkagi sees nende rahvaste toitumisharjumustel, kel siga on roojane loom ja rasvane toit luksus, mille kättesaamatust vaesematele rahvakihtidele oli vaja kuidagi põhjendada. Siit võiks edasi heietada veel paljude tarbimisharjumuste teemal. Küsida retooriliselt, miks lõunamaa rahvad nii vähe viina joovad ja põhjamaades jällegi veinist lugu ei osata pidada. Ja vastupidi. Võimalik, et siingi on mingi religioosne ajalugu mängus, kuigi ise kahtlustan rohkem kliimast tulenevaid põhjuseid.

Omamoodi õigus igaühel. Erinevate religioonide jumalatele meelepärased eluviisid, tuleb välja, on tegelikult kasulikud eelkõige inimesele endale. Nii ongi algselt poliitilistel põhjustel kehtestatud usulised reeglid tänapäevaks leevenenud ja asendunud isiklikku kasu lubavate käitumisjuhistega. Moraal on siiski sarnane: keelatud asjad viivad halbade tagajärgedeni. Pättidest sõpradega taaskohtutakse tavaliselt vangimajas. Rasvunud inimesed on koledad ja surevad kiiresti infarkti. Viinast saab kiiremini tsirroosi kui veinist. Pole muide taibanud üheltki tõsiusklikult moslemilt küsida, et kui koraan keelab kääritatud marjade ja viljade mahla joomise, et kuidas siis on lugu loomsetest saadustest jookidega, nagu kumõss või mõdu?

Järjekordselt Eesti maanteelt eluga pääsenuna taipasin äkki, et tänapäeva inimesele on tema liiklusvahendi mark, värv ja võimsus sama olulised näitajad, kui sõbrad, söök või jook. Ehk olulisemgi. Veel enam üldistades – olen see, millega sõidan.

Et sõiduki-teema kõigile väga korda läheb, tõestab kasvõi ülemaailmse autoajakirjanduse vohamine. Autoajakirju, -saateid ja -saite tundub juurde tekkivat samas tempos, kui naftahind kerkib. Muidugi on välja kujunenud teatud mõttemallid. Sakslane sõidab Volkswageniga, prantslane Peugeotiga. Ameeriklane loomulikult Lincolniga(Ford) või Cadillaciga. Venelane Volgaga. Eestlane sõidab maasturiga. Vähemalt unistab ja kuni seda endale lubada ei saa, liisib hetkel kõige soodsamalt saadava keskklassi auto ja hellitab seda kui pereliiget.

Aga kus on autopedenduseks ristitud nähtuse juured? Eks ikka sealsamas, kus muudegi meemide omad. Kõige rohkem teame kõrberahvaste transpordi ajaloost. Kaupmees sõitis kaameliga, käsitööline eesliga. Põllumehel olid härjad, sõjamehel hobused. Riiklike ehitusprojektide jaoks toodi materjali veolotjadel, viikingid tulid põletama ja peksma kiirete purjelaevaga. Kõik oli paigas, sõiduvahendi järgi võis öelda, kes sõidab. Küllap on see alateadlik arusaam inimestes tänapäevani sees. Ja vastab rohkem tõele, kui me igapäevaselt sellele mõtleme. Kui palju sõidukivaliku stereotüübid tänapäeva maailmas paika peavad? Mehhiklane sõidab motorolleriga, nagu ka mehhiklaste esivanemad Ibeeria poolsaarel. Hiinlased sõidavad jalgratastega, hindud elevantidega. Aafriklased käivad jala. Liiklusvahend on saanud olemuslikuks osaks inimese iseloomustusest.

Ei pea paika, ütlete? Istuge Vabaduse väljakule ja vaadake, mis mööda sõidab. Mitu miljonit minutis mööda vurab? Eestlane tahab saks olla. Või paremgi kui saks, las saks sõidab Mersuga, eestlane liisib maasturi. Parem veel, kui see on Porsche. Bussiga või rongiga sõitmine on vaesuse märk või paremal juhul teadlikkuse demonstratsioon. Tallinna „sõida ja pargi” süsteem kiratseb. Jala käimise asemel joostakse spordisaali jõulindil ja jalgratas on ekstreemspordivahend.

Ergo, olen see, millega sõidan.

Jeesus näiteks, sõitis eesliga või käis jala. Küllap võinuks temagi endale sponsorite kulul Mersut lubada, kuid läks lõpuni jalgsi. Endassesüüvimisharjutusena aga võiks igaüks lisaks söömise, joomise, pangalaenamise ja ostlemise analüüsile korraks mõelda, et millega me sõidame?

Kirjutasin selle postituse Arvamus @ Ekspress palvel ja see on seal ka avaldatud.

Keda aga huvitab pikem arutelu, mis autoga Jeesus oleks sõitnud, leiab kaasamõtlejaid nendelt linkidelt:

http://www.highrock.com/personal/WWJD/

http://www.jimlane.org/What-Would-Jesus-Drive_25.htm

kuidas mind kodupoes võrgutati

Läksin hea võrgutamisnipi õnge. Alguses arvasin, et minusugust läbinägelikku ja marketingiteadlikku ostjat enam mingi turundustrikiga ei meelita. Siis natuke arvutasin ja leidsin, et miks mitte. Süüa ostad ju peamiselt ikka kodupoest. Neelasin uhkuse koos pakutud söödaga alla ja olingi võrgus. Kampaania ise oli lihtne. Iga 100 kroonise ostu kohta anti 1 kleeps. Korjad leheküljetäie kleepse kokku, saad tasuta nänni. Nänn oli päris ilus, igas kodus vajalikud tarbeesemed, mida ikka kulub. Just parasjagu nii kallis, et ise ei raatsiks igal aastal osta. Ostukorviga võrreldes – letihinnas maksnuks nänn ca 11% kingituseks vajalike ostude kogusummast, kaupmees ise teab, mis hinnaga tal see tegelikult käes on. Arvan, et kokku tuli ostjatele vähem kui 5% jagu tasuta kaupa anda.

Kampaania kestis kaua. Septembrist veebruarini. Selle ajaga kogunes kleepse päris palju. Mõtlemapanev. Kui kaupmees poleks kleepsukogumist käivitanud, ei oleks kartagi osanud, kui suure osa rahast me igapäevaselt toidupoodi viime. 6 nänni tuli kokku. Oleks rohkemgi tulnud, kui oleks kogu perioodi kodumaal elanud. Nüüd tagantjärele vaadates – oleks selle nänni ise korraga raha eest ostnud, saanuks kindlasti soodsamalt.

Kas me muutsime kampaanias osalemisega oma ostukäitumist? Mõnevõrra kindlasti. Rohkem ostma ei hakanud, kehakaal ei kasvanud. Mõttetuid asju ei ostnud, kallimaid ka mitte. Siiski, mõnikord kaugemalt tulles, kui teine pood risti teel oli, siis leidsime, et läheme parem kodupoodi, sest seal antakse kleepse. Kokku ehk 4-5 korda. Kaupmehe jaoks ilmselt on seegi oluline võit. Justnagu kliendilojaalsuse kasv või nii.

Olgu siis tubli turundaja ka ära mainitud. Rimi. Ja vist võib peaaegu nõusse jääda, et selline kleepsukogumise kampaania toimib täna paremini, kui mõni elektrooniline lojaalsusprogramm. Paberil kampaanial on mitu eelist. Kõigepealt, kassa juurest lahkudes tundub alati, et oled midagi saanud. Kogumislehed, kleepsud, väike käsitöö nende kokku kleepimisel. Lihtsalt plastikust kliendikaardi läbi tõmbamisega ei kaasne pooltki sellist osalustunnet. Teiseks, kleepsudega on kogu aeg pilt ees, kui palju veel on vaja osta, et nänn kätte saada. Kuskilt internetist pidevalt oma nännisaldot otsida oleks paljudele harjumatu. Ja viimaks - kõik ei kogu kleepse. Seega – preemia tuleb välja anda ainult neile, kes osalevad, ülejäänutele on kampaaniakulud olematud. Elektroonilisel kogumisel (nagu Säästukaart) saavad kõik ostjad jõuluks mingi kopika kätte.

Palju siis nänn kokkuvõttes maksma läks ja kui palju inimesed kaupmehele oma raha ära viisid? Rimi ilmselt seda ei ütle. Enda panust ma tean ja igaüks võib oma osaluse ise kokku arvutada. Aga ärge seda parem tehke. Kurb hakkab. Vaadake parem lauamängu sellest, kuidas võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju.