Eilne sõnnikusõda Toompea-Tallinna vahel ja enneolematult jultunud juntimine vahetult enne vabariigi aastapäeva tõi üle hulga aja jälle õudusttekitava äratundmise, et poliitika kipub ikka väga nekrofiilne spordiala olema. Ja olukorda ei tee kergemaks ka ajakirjandus, kes selle koleduse värvika kirjeldamisega jälle pisut kõlapinda võidab. Mis sest et inimeste õudustunde kaudu.
Tegelikult kirjutas Larko mu mõtted peaaegu täpselt üles ja mul polegi midagi sisulist lisada, ainult samal teemal emotsionaalselt edasi heietada.
Raskel ajal tuleks ühte hoida, üksteist abistada. Leppida, et paremal järjel olija peab mõnestki harjunud hüvest loobuma, aitama kehvema õnnega kaaskodanikul ellu jääda. Muidu polegi pärast ju enam neid, kes väärtust toodaksid, kelle arvelt jälle paremale järjele tõusta.
Aga see on ilus teooria. Praktikas näritakse poliitilise vastase kõri kallal viimse hingetõmbeni. Võibolla on võimatu asuda kõrvuti tegutsema kellegagi, kelle pihta ollakse harilikult harjunud sõnnikut loopima. Või siis on võimuiha nii suur, et ollakse valmis kasvõi laev põhja laskma, et ainult ise kapteniks jääda.
Mis te rabelete, seltsimehed poliitikud! Kriisis riigi juhtimine globaalkriisis visklevas maailmas ei ole mingi meelakkumine ja oma taskusse virutada pole sealt enam midagi. Hea, kui Kingissepa või Vares-Barbaruse saatus ei taba.
No comments:
Post a Comment