Tänan kommentaatoreid, kes võtsid vaevaks turundusauhinna ja sotsiaalkampaania seostele mõelda. Saan aru ka neist, kes valisid lihtsama, argumentum ad hominem tee, Hando süüdistades mind turundusega tegelemises ning Ilmar kahtlustades, et ma ei teagi, mis turundus on. Vastuseks Hando kommentaarile: eks mul natuke on piinlik küll, et tarbimiskarussellile enne selle kinnikiilumist omaltki poolt hoogu juurde andsin. Aga mis parata, kuidagi peab leiba teenima ja muid töid oskan veel kehvemini. Vastuseks Ilmarile pean täpsustama, et enamusel juhtudest ei viida turundustegevuse käigus kokku probleemi ja lahendust, vaid tekitatakse inimesele kõigepealt pseudoprobleem millele siis „lahendus” müüakse.
Jah, mind tõesti häirib sotsiaalkampaania Teeme ära 2008 sildistamine aasta parima turundusteona. Mu arvates kahandab turundusteoks kuulutamine koristusaktsiooni väärtust ning diskrediteerib juba ette järgmisi sarnaseid üritusi. Aga et see on mu isiklik probleem, võtangi asja rahulikult. Vabal maal võib igaüks kanda mistahes silti, kuid 2 momenti jäävad kripeldama: sõna jõud ja kampaania kummardamine.
Arvasin naiivselt, et sõnal „turundama” on mingi seos turu ja müügiga ning et massiteadvusega manipuleerimist tähistavad teised sõnad. Ilmari ristisõja näitest justkui tuleneks, et edukateks turundustegudeks võiks nimetada ka maa „puhastamist vaenulikust elemendist” aastatel 1941 ja 1949 ning holokaustigi. Või muid ajaloos tuntud, propagandaga väärtustatud massiaktsioone, mis muuhulgas tõenäoliselt kellelgi tõesti ka mõne probleemi lahendasid. Seepärast ei saa nõustuda, et kuni ma ise aru saan, mis toimub, nimetatagu seda ükskõik kuidas. Võib-olla tuleb pärast meid seltskond, kes säravatest eufemismidest enam nii hästi aru ei saa ja suurte manipulaatorite üleskutsed hakata jälle „vabastama”, „demokratiseerima” ja „turundama” leiavad siiraid järgijaid.
Eufemismide hiilgeajast on pärit ka teine muret tekitav tendents: kampaanialikkus. Tean inimesi, kes on aastaid vabatahtlikult riigimetsi-randu koristanud, näiteks surfiklubide liikmed. Tänusõnu on harva öeldud, rääkimata püünele upitamisest ja auhinna andmisest. Mulle ütleb turundusauhind: „lollid olid, kes enne vabatahtlikult rabasid. Oleks võinud ikka korraliku kiidulaulu ka juurde teha, sponsoritelt pappi ja plakateid küsida, vaat siis oleks õige värk olnud. Tuled subbotnikule, saad banaani, aga nikerdad vaikselt omaette, oled kahtlane tüüp.”
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Muuseas ei saa seda välistada, et 1949. aasta sündmuste kontekstis oleks kõlanud lööklause: "Teeme ära, puhastame metsad prahist!"
Ma vist ei saa aru, kas me räägime üksteisest veidi mööda. Sa rôhud sellele, et seni kuni sa aru saad, mis tegelikult toimub, ei saa sa nôustuda, ükskôik kuidas seda ka ei nimetataks. Minu meelest aga väitsin ma peaaegu seda sama. Seni, kuni mina aru saan, et metsade puhastamine vastab minu väärtustele, on mul ükskôik, kas seda nimetatakse turunduseks vôi mitte. Kuid ma ei ole vastu, kui keegi seda ka turunduseks peab, sest eelkôige on kôikidele headele asjadel tähtis leida liitlasi. Seni, kuni a priori kahtlustame kôiki turundajaid hinge saatanale müümises, seni oleme vôtnud omaks hoiaku, mis eraldab meid ka vôimalikest liitlastest.
Muus osas on Sul ôigus. Sinu poolt toodud poliitkampaaniad on samuti kommunikatsioonitehnikate poolest vaadeldavad turunduskursuse raames. Pakuksin siia ritta veel Mahatma Gandhi kampaania vägivallatu vastupanu nimel. Suurepärane turunduskampaania, mis ehitas terve brändi. Ma arvan, et Sa saad minust aru, isegi kui need sônad Sulle ei meeldi.
Teistsuguse vôrdluse vôib tuua sônaga kultuur, mis veel 18. sajandil ei tähendanud sootuks seda, mida me praegu kultuuri all môistame. Kultuuri algne tähendus sidus seda sôna ju pôlluharimisega, mis oma ajal solvas nii môndagi kunstnikku.
Aga kas Sinu meelest oleks siis ôiglasem, kui me ei nimetaks mitte midagi turunduseks, kuna tegemist on saatanliku sônaga. Samal ajal kui tegelikult jäävad inimesed alati üksteist veenma.
Post a Comment