miks poliitik jõuab god-mode'i?

Tuntud eesti poliitik ähvardab riigikogu kohtusse kaevata. Päris vägev! Kui seaduslik seadusandja ei tee tuntud poliitiku tahtmise järgi, siis kaebame kohtusse! Huvitav, kas kohtusse kaevatakse siis kõik 101 liiget ja kantseleitöötajad või ainult need riigikogu liikmed, kes "valesti" hääletasid? Ja kui nood näiteks saadikupuutumatusse uskudes kohtusse ei ilmu, kuidas rakendatakse sundtoomist?

Järgmine samm on ilmselt, et Euroopa kohtusse, Tallinna linnakohtusse ja erakonna aukohtusse kaevatakse jumal ise. Täitsa huvitav oleks olla kohtusekretär, kuhu erakonna jooksupoiss toob avalduse jumala kohtusse kaebamiseks ja nõuab kostja sundtoomist, kui too vabatahtlikult ei peaks ilmuma...

See vist ongi õigusliku nihilismi kõrgeim tase. Hea, et vähemalt Dima Bilan olukorda mõistab ja kaasa tunneb.

sõnnikusõda uppuval laeval

Eilne sõnnikusõda Toompea-Tallinna vahel ja enneolematult jultunud juntimine vahetult enne vabariigi aastapäeva tõi üle hulga aja jälle õudusttekitava äratundmise, et poliitika kipub ikka väga nekrofiilne spordiala olema. Ja olukorda ei tee kergemaks ka ajakirjandus, kes selle koleduse värvika kirjeldamisega jälle pisut kõlapinda võidab. Mis sest et inimeste õudustunde kaudu.


Tegelikult kirjutas Larko mu mõtted peaaegu täpselt üles ja mul polegi midagi sisulist lisada, ainult samal teemal emotsionaalselt edasi heietada.

Raskel ajal tuleks ühte hoida, üksteist abistada. Leppida, et paremal järjel olija peab mõnestki harjunud hüvest loobuma, aitama kehvema õnnega kaaskodanikul ellu jääda. Muidu polegi pärast ju enam neid, kes väärtust toodaksid, kelle arvelt jälle paremale järjele tõusta.

Aga see on ilus teooria. Praktikas näritakse poliitilise vastase kõri kallal viimse hingetõmbeni. Võibolla on võimatu asuda kõrvuti tegutsema kellegagi, kelle pihta ollakse harilikult harjunud sõnnikut loopima. Või siis on võimuiha nii suur, et ollakse valmis kasvõi laev põhja laskma, et ainult ise kapteniks jääda.

Mis te rabelete, seltsimehed poliitikud! Kriisis riigi juhtimine globaalkriisis visklevas maailmas ei ole mingi meelakkumine ja oma taskusse virutada pole sealt enam midagi. Hea, kui Kingissepa või Vares-Barbaruse saatus ei taba.

tulevik on kindlates kätes

Noortebändide konkursi Proovikas kõige kuulsam leid on Bedwetters, kuid ühest MTV-sse jõudnud orkestrist palju olulisem on, mis toimub enne võitjale pärja kaela riputamist. Et on võistlejaid, kes on viitsinud pillimängu õppida, lood valinud-kirjutanud, koos harjutanud.

Käisin Proovika 2009 eelvooru kontserdil. Mulje oli massiivne. Palju head pillimängu, ehedat lavashowd, kostüüme ja kaasaelamist. Kuursaalis oli kõvasti rohkem rahvast, kui tavalistel süldipidudel. Esinejad rokkisid hingega ja fännid hüppasid lava ees kaasa. Vinge.

Kes iganes ka Proovika finaali võidab, võidavad tegelikult kõik, eriti osalejad. Aga ka fännid ja publik. Korraldajad on tubli teoga hakkama saanud ja vähemalt muusikaelu tuleviku suhtes võib täiesti rahulik olla.

Avastasin ka huvitava seaduspärasuse. Noored on alati bände teinud ja teevad edaspidigi, teevad musa, mis endale meeldib. Proovika läbivaks stiiliks on olnud raske traadirokk, nii seegi kord. Oli vaid kaks hiphopi katsetust, neistki üks ikka üle distortion'i võimendatud elektrikitarritrio saatel. Tundub, et meie kooli- ja garaažibändidel on maailma trendidega umbes poole põlvkonna pikkune nihe. Mitte et oleks tüüpilist europopsat tahtnud kuulda, aga mõni bluesi või folgi poolne lugu võinuks ikka vahelduseks olla. Et keegi Abbat ei jäljendanud, on muidugi meeldiv.