ühe raamatu rahvas

Eesti mehe tööst ja armastusest protestantlikus vaimus

Puhkusteaja lõpuotsa jahedad õhtud tuletavad meelde, et meie kliimas aastaringselt paljajalu ei kõnni. Töörabamise hooaeg on algamas, tuleb viigipüksid - kingad välja otsida ja suvelaiskuses kuhjunud arved, laenumaksed ja liisingud töötundideks teisendada. Rehkendus näitab, et rabelemist jagub jõulupuhkuseni. Kui uusaastareisi päikeselaen ka juurde arvestada, on tegemist tuleva suveni välja, siis peaks muidugi veidi säästlikumalt suvitama. Keskpikk tegevusplaan missugune. Hea projekt, kuna võrreldes eelmiste ja järgmiste aastatega vahetub selles ainult aastanumber, jääbki plaanipidamise asemel rohkem aega tööd teha.

Eesti mees teeb tööd ja armastab. Armastab raha ja töötab, et raha saada. Töötab nii vägevalt, et pääseb enamasti enneaegselt paradiisigi. Vähemalt selles osas oleme kindlasti Euroopa esimeste hulgas. Õnne osas jääme erinevate uuringute andmetel saba lõpus sörkijateks ja armastuse kohta pole ma ühegi küsitluse tulemusi lugenud.

Mu arvates sai Anton Hansen sellest asjast täiesti valesti aru ja kordas vaid eestlasele kõige arusaadavamat tuletust ühest paljudest Martin Lutheri lahingulausetest. Mille pisut teises kontekstis sõnastas mõni aeg hiljem väga tabavalt üks Austriast pärit Lutheri rahvuskaaslane - töö teeb vabaks. Off-topic repliigi korras: need, keda see töö ei jõudnud totaalselt vabastada, vabastati hiljem ühe teise suure mõtleja poolt ning ennäe imet - taastusraviks pakuti enamusele vabastatutest jälle sunnitööd.

Eks karistatud ju Aadamatki pattulangemise eest paradiisiaiast välja saatmise ning sunnitööga. Oma pale higis leiba, tuleb meelde? Kui töö oli suurim karistus, mida Vana Testamendi aegade karm ja kättemaksuhimuline peremees välja suutis mõelda, siis kuidas oleme me tänaseks suutnud sellest karistusest elu eesmärgi teha? Uue Testamendi õpetaja ei teinud elus mingit tööd. Enamgi. Sundis ka Peetrust ja Matteust ametitest loobuma ning vagabundi kombel ringi rändama. Ei võtnud laene-liisinguid ega soovitanud jüngritelegi. Käskis hoopis kuue maha müüa, et mõõk osta. Aga jätan nood väitlused teistele. Sest see on väga vana ja võõramaa vaidlus, mille viimane voor pole vaibunud sestpeale, kui endine augustiinlane Luther avastas, et tegelikult pole paavstil maa peal taeva esindamiseks kehtivat volitust.

Tagasi töö juurde. Kui tööl on kalduvus olla mitte preemia ega nauding, vaid karistus- ja kättemaksuvahend, kuidas on õnnestunud meid viia niikaugele, et me seda vabatahtlikult otsime ja aina rohkem kokku krabame? Tollest Lutheri reformatsioonist on eestlaste tänapäeva jõudnud peaasjalikult töökultus. Kõlaline sarnasus praeguse peaministri parteipoliitikaga on pigem juhuslik ja ei oma sisulist analoogiat. Kuigi mine tea, Luther oli esimene, kes kuulutas, et väikene kasum pole patt, enne teda oli liigkasuvõtmine lubamatu ja sellega tegelesid peamiselt mittekristlastest juudid või maurid. Tundub, et töö- ja tulukultus on meis, eestlastes, juurdunud sügavamalt, kui mujal, kuhu reformatsioon või selle järelmõjud jõudnud on. Vähemalt raskemate kaasnähtudega. Kui vaid mõnd, näiteks tervisekadu, depressiooni, enesemürgitamist mainida. Miks me nii teeme? Ons' meil tõesti nii hirmus ilm, et ilma pangalt autot-maja laenamata ellu ei jää? Küllap elaks ära ka pisut kehvemas majas, kuigi mitte paljajalu. Kuidas jõuaks meie teadvusse, et alati ei pea asjad uhkemad olema, kui naabril. Et võiks proovida hoopis otse armastuse ja õnne juurde jõuda, jätaks töö kuidagi natuke kõrvale.

Kas ma peaks nüüd retsepti andma, kuidas seda teha? Ei oska, kahjuks. Kui oskaks, oleks ma tõenäoliselt juba maha löödud ja vähemalt pühakuks tehtud. Aga Tammsaare istutas meie teadvusse, et kadedus on edasiviiv jõud. Ikka tuli uut maja ehitada, lapsi koolitada, naabrist muidu jõukam olla ja koos hobusekaupmeest kadestada. Aga võib-olla oleme me temast lihtsalt valesti aru saanud. Ühe raamatu rahvas, nagu me oleme.

* See kommentaar on kirjutatud Ekspressi kommentaarirubriigi tellimusel ja seal ka avaldatud.