Jüri kurvastab, et Eestist keegi Seedcampile ei jõudnud. Ühinen. Tõesti kahju, et ilusa unistuse tüüpi legend meie tehnoloogiatiigrist mandub üha enam teistele allhanget treivaks kopraonuks.
Aga samas saan aru põhjustest. Mis on konnatiigilikult materiaalsed. Mis iganes idee vormistamine konkursile sobival kujul on töö. Mille eest ju ei maksta, kuid mis tuleb korralikult teha. See tähendab, on kulu. Ja hoidku selle eest, kui veel finaali peaks pääsema! Siis tuleb ju lennukipiletid osta ja nädal otsa kallis Londoni võõrastemajas elada! Kes selle kõik kinni maksab? Tööandja loomulikult mitte, sest tööajal tuleb põhitööga tegeleda. Töövõtjatel/töötutel/tudengitel ehk isegi oleks võimalik vabast ajast konkursitöö kallal nikerdada, aga need muud kulutused…
Nii ongi lihtsam 8-17 oma põhitööd teha ja kui ka mõni hea idee aegajalt välgatab, siis võtta paar põhiseaduse pilsnerit ja ratsionaliseerimisettepanek maha suruda. Sest alati on kindlam teha nii, nagu kästi, mitte nii, nagu oleks parem.
Sama probleem painas isegi kogu rahva jaoks nii olulist üritust, nagu Vabadussamba konkurss. Kuna konkursi korraldaja konkursitöid kinni ei maksnud, loobusid paljud võimalikud võitjad osalemast ning žüriil oli valida ainult halbade variantide vahel.
Konnatiigi olemuseks ongi, et ainult kurgedel on hea elu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment