Altkäemaks on jälle kuum sõna, mis kõlab kommentaarides ja uudistes rohkem, kui ükski teine finantstermin. Küsige kümnelt vastutulijalt, milliseid Eestis kehtivaid makse nad nimetada oskavad? Tõenäoliselt ei tea enamus paadimaksu, loomapidamismaksu või lõbustusmaksu. Sama tõenäoliselt viskab enamus küsitletutest vaimukat nalja, lisades mõnele meelde tulnud päris maksule altkäemaksu ja kättemaksu. Aga meediakatel keeb. Tavalistele seriaalidele on lisandunud reality-seep: „Kes täna KAPO-s käis” ning mitmete maksujõuliste meeste PR-masinatele on suuremad tuurid peale lükatud. Ühed ütlevad, et pole andnud, teised, et pole võtnud ja kõik rõhutavad, et isegi advokaadid ei saa üldse aru, millest jutt käib. Ja ajakirjanikud kiidavad kõiketeadvalt takka: korruptsiooniskandaal.
Millest me räägime, kui juba nii karmid süüdistused kõlavad? Ei hakka korruptsiooni definitsiooni siin kordama, kes tahab, loeb ise: http://www.korruptsioon.ee/ . Tähelepanu väärib – tsiteerin: „pistise ja altkäemaksu vahe karistusseadustiku järgi seisneb selles, et pistise puhul paneb meelehead saanud ametiisik toime teo (või jätab teo toime panemata), mis on seadusega lubatud, altkäemaksu puhul aga paneb ta toime ebaseadusliku teo.”
Niisiis, lisaks altkäemaksuvõtmisele, ametiseisundi kuritarvitamisele, erakonna varjatud rahastamisele, huvide konflikti varjamisele, onupojapoliitikale, siseinfo kuritarvitamisele ja paljudele teistele korruptsiooniteemalisel veebilehel kirjeldatud tegudele on korruptsioonikuritegu ka kingitus inimesele, kes oma tööülesandeid nõuetekohaselt täitis.
Pistis. Ilus eestikeelne sõna, mida võib lausa visuaalselt ette kujutada: tähendusrikkalt mittemidagiütlev kirjadeta ümbrik kellelegi põuetaskusse libisemas... Sõna muide kõlab eriti ahvatlevalt leedukate kõrvadele, tähendades seal hoopis midagi muud. Tõlge on kahjuks trükkimiskõlbmatu. Küll aga kõlab „pistis” üsnagi sarnaselt pärsia sõnaga „bakšiš” (kingitus). Kuigi sageli tõlgitakse „bakšiš” lihtsalt kui „jootraha”, on sõna tähendus palju laiem. See võib tähendada annetust vaesele, ohverdust jumalale, kingitust, honorari, komisjonitasu, altkäemaksu ja palju muud. See on terve süsteem, millel ühiskond püsib, nagu määre logiseva masinavärgi liigendite vahel. Bakšiši andmine pole patt, vaid näitab andja ja saaja vastastikkust austust. Bakšiš on nii sügavalt juurdunud traditsioon, et selle andmisest või vastuvõtmisest loobumist peetakse kui mitte solvavaks, siis vähemalt labaseks või kahtlaseks käitumiseks.
Kahjuks ei leidunud korruptsiooniteemalisel veebilehel sõna „jootraha” seletust. Küll aga leiab otsimootor üles loo presidendiproua Clintonist, kes oma valimispiirkonna Albioni linnakese restoranis jootraha andmata jättis ning selle eest avalikult häbiposti naelutati. Kas solvatud ettekandja ka tema kohvitassi sülitas, artiklist ei selgu. Reisifoorumitest, naisteajakirjadest ja käitumisõpikutest leiab huviline rikkalikult juhiseid, kuidas õigesti jootraha anda. Rõhutatakse: kui jootraha ei maksa, pole head teenindust loota. Hotellituba jääb koristamata, takso ei jõua soovitud ajal vajalikku kohta ning palju hirmsat võib juhtuda, bakšiš on möödapääsmatu. Väidetakse, et see peab paika eriti USA-s. Ei tea, pole Ameerikas käinud. See-eest olen elanud riikides, kus bakšiš on elu loomulik osa, mitte ainult restoranis või taksos. Iga tehingu puhul on täpselt teada, kellelt raha võetakse ja kuidas see jagatakse. Võtad hotellis toa, paned 50 dollarit letile ja näod lähevad rõõmsaks ka su kohale toonud taksojuhil ning lennupileti vormistanud reisifirma tibil. Tellid kõrbesse sõiduks kaameli, ja lisaks kaameliajajale hakkavad sisseostunimekirja koostama ka hotelli admin ja ekskursioonijuht. Rääkimata siis juba keerulisematest juhtumitest nagu auto liisimine, kinnisvara ostmine, töökoha saamine või mis iganes. Loomulikult kehtib bakšiš ka arsti juures, riigiasutustes ja äris. Iraagi Oil-for-Food programmi puhul jõudsid kingitused koguni ÜRO ning Föderaalreservi tippjuhtideni. Tõsi, bakšiš nimetati ümber konsultatsiooni- ja komisjonitasudeks.
Restoranis jootraha andmist peame loomulikuks. Kardame kelneri-Jürit, kes võib kotletile sülitada, kui kunde piisavalt heldekäeline pole. Tegelikult on jootraha andmine olemuselt väga sarnane pistisega – meelehea või kingitus inimestele, kes teevad, mida nad peavadki tegema. Aga kuhu me selle mõttekäiguga jõuame? Kõik meie ametnikud on end identifitseerinud klienditeenindajatena. Isegi maksuameti koduleht räägib teenindusbüroodest ja klienditeenindusest, ammugi linnavalitsused ja vähemad ametkonnad. Kogu riik on kodaniku teenindaja. Nagu restoraniski, saab teenindaja pisut valida. Keda kiiremini teenindada, kellele parem laud anda ja kellele öelda, et vabu kohti ei ole. Teenindaja teeb oma otsused millegi alusel. On need siis sugulussuhted, ühised majanduslikud huvid või teadmine, et teenindatav jätab korraliku jootraha. Või teeb mõnikord kingituse, lubab oma autoga sõita või annab tühjalt seisva korteri mõneks ajaks kasutada. Lihtsalt niisama, mitte kotletile sülitamata jätmise eest.
Korruptsiooniuuringutega tegeleva Transparency International korruptsiooni edetabelis jagab Eesti 2007 aastal Portugaliga 28-29 kohta, jäädes muuhulgas alla Uruguaile ja Tšiilile. Ent Eestist omakorda jäävad maha näiteks Läti, Leedu, Poola, Ukraina ja Venemaa. Päris nimekirja lõpust leiame Usbekistani, Haiti, Iraagi, Birma ja Somaalia. Põhja-Atlandi mõtteviisiga Transparency edetabeli esimeses kahes kümnes paiknevad loomulikult anglosaksi mõtteviisiga maad. Bakšiši-maailma meelest on need lollakad, kes ise oma elu keeruliseks teevad ega lihtsaid asju lihtsalt ajada ei oska. Küsimus on, kus paikneme sellel skaalal tegelikult meie. Kas suudame EU-USA grupile järgi spurtida või lõngume Ukraina-Venemaa kombel mugavas keskpaigas? Või täidame unistuse ida-lääne sillast hoopis enneolematu kleptokraatia kehtestamisega: seadused läänest, täitmisdistsipliin idast? JOKK-sündroomi lai levik ei võimalda ka seda stsenaariumi päriselt välistada.
Usun, et meie praeguse korruptsiooniskandaali põhjalik uurimine näitab, et kõik oli juriidiliselt korrektne. Seadused on täitmiseks ja neid tuleb kohaldada kõigile ühtmoodi, kui neid saab tõlgendada, seda loomulikult ka tehakse. Kohtuniku jootraha peaks meie õigusruumis olema palga sisse arvestatud, kuid advokaadi bakšiš sõltub tema töö tulemusest.
Ent ometi, kui piir lubamatu bakšiši ja lubatud jootraha vahel nii hägune on, ehk oleks mõtet silmakirjalik vigurdamine jätta ja avalikult näiteks Ukraina teele asuda? Jääks ära hulk asjatut kemplemist, maksumaksja raha ei raisataks tulemusetule uurimisele ja mõttetutele kohtuprotsessidele ning kõik oleks hästi. Sest pole vahet, poliitik, ärimees, arst või ametnik, kingitusi armastavad kõik saada. Ja kui lapsed Jõuluvana ootuses pisutki paremini käituvad, on ju kõik õnnelikud?
Millest me räägime, kui juba nii karmid süüdistused kõlavad? Ei hakka korruptsiooni definitsiooni siin kordama, kes tahab, loeb ise: http://www.korruptsioon.ee/ . Tähelepanu väärib – tsiteerin: „pistise ja altkäemaksu vahe karistusseadustiku järgi seisneb selles, et pistise puhul paneb meelehead saanud ametiisik toime teo (või jätab teo toime panemata), mis on seadusega lubatud, altkäemaksu puhul aga paneb ta toime ebaseadusliku teo.”
Niisiis, lisaks altkäemaksuvõtmisele, ametiseisundi kuritarvitamisele, erakonna varjatud rahastamisele, huvide konflikti varjamisele, onupojapoliitikale, siseinfo kuritarvitamisele ja paljudele teistele korruptsiooniteemalisel veebilehel kirjeldatud tegudele on korruptsioonikuritegu ka kingitus inimesele, kes oma tööülesandeid nõuetekohaselt täitis.
Pistis. Ilus eestikeelne sõna, mida võib lausa visuaalselt ette kujutada: tähendusrikkalt mittemidagiütlev kirjadeta ümbrik kellelegi põuetaskusse libisemas... Sõna muide kõlab eriti ahvatlevalt leedukate kõrvadele, tähendades seal hoopis midagi muud. Tõlge on kahjuks trükkimiskõlbmatu. Küll aga kõlab „pistis” üsnagi sarnaselt pärsia sõnaga „bakšiš” (kingitus). Kuigi sageli tõlgitakse „bakšiš” lihtsalt kui „jootraha”, on sõna tähendus palju laiem. See võib tähendada annetust vaesele, ohverdust jumalale, kingitust, honorari, komisjonitasu, altkäemaksu ja palju muud. See on terve süsteem, millel ühiskond püsib, nagu määre logiseva masinavärgi liigendite vahel. Bakšiši andmine pole patt, vaid näitab andja ja saaja vastastikkust austust. Bakšiš on nii sügavalt juurdunud traditsioon, et selle andmisest või vastuvõtmisest loobumist peetakse kui mitte solvavaks, siis vähemalt labaseks või kahtlaseks käitumiseks.
Kahjuks ei leidunud korruptsiooniteemalisel veebilehel sõna „jootraha” seletust. Küll aga leiab otsimootor üles loo presidendiproua Clintonist, kes oma valimispiirkonna Albioni linnakese restoranis jootraha andmata jättis ning selle eest avalikult häbiposti naelutati. Kas solvatud ettekandja ka tema kohvitassi sülitas, artiklist ei selgu. Reisifoorumitest, naisteajakirjadest ja käitumisõpikutest leiab huviline rikkalikult juhiseid, kuidas õigesti jootraha anda. Rõhutatakse: kui jootraha ei maksa, pole head teenindust loota. Hotellituba jääb koristamata, takso ei jõua soovitud ajal vajalikku kohta ning palju hirmsat võib juhtuda, bakšiš on möödapääsmatu. Väidetakse, et see peab paika eriti USA-s. Ei tea, pole Ameerikas käinud. See-eest olen elanud riikides, kus bakšiš on elu loomulik osa, mitte ainult restoranis või taksos. Iga tehingu puhul on täpselt teada, kellelt raha võetakse ja kuidas see jagatakse. Võtad hotellis toa, paned 50 dollarit letile ja näod lähevad rõõmsaks ka su kohale toonud taksojuhil ning lennupileti vormistanud reisifirma tibil. Tellid kõrbesse sõiduks kaameli, ja lisaks kaameliajajale hakkavad sisseostunimekirja koostama ka hotelli admin ja ekskursioonijuht. Rääkimata siis juba keerulisematest juhtumitest nagu auto liisimine, kinnisvara ostmine, töökoha saamine või mis iganes. Loomulikult kehtib bakšiš ka arsti juures, riigiasutustes ja äris. Iraagi Oil-for-Food programmi puhul jõudsid kingitused koguni ÜRO ning Föderaalreservi tippjuhtideni. Tõsi, bakšiš nimetati ümber konsultatsiooni- ja komisjonitasudeks.
Restoranis jootraha andmist peame loomulikuks. Kardame kelneri-Jürit, kes võib kotletile sülitada, kui kunde piisavalt heldekäeline pole. Tegelikult on jootraha andmine olemuselt väga sarnane pistisega – meelehea või kingitus inimestele, kes teevad, mida nad peavadki tegema. Aga kuhu me selle mõttekäiguga jõuame? Kõik meie ametnikud on end identifitseerinud klienditeenindajatena. Isegi maksuameti koduleht räägib teenindusbüroodest ja klienditeenindusest, ammugi linnavalitsused ja vähemad ametkonnad. Kogu riik on kodaniku teenindaja. Nagu restoraniski, saab teenindaja pisut valida. Keda kiiremini teenindada, kellele parem laud anda ja kellele öelda, et vabu kohti ei ole. Teenindaja teeb oma otsused millegi alusel. On need siis sugulussuhted, ühised majanduslikud huvid või teadmine, et teenindatav jätab korraliku jootraha. Või teeb mõnikord kingituse, lubab oma autoga sõita või annab tühjalt seisva korteri mõneks ajaks kasutada. Lihtsalt niisama, mitte kotletile sülitamata jätmise eest.
Korruptsiooniuuringutega tegeleva Transparency International korruptsiooni edetabelis jagab Eesti 2007 aastal Portugaliga 28-29 kohta, jäädes muuhulgas alla Uruguaile ja Tšiilile. Ent Eestist omakorda jäävad maha näiteks Läti, Leedu, Poola, Ukraina ja Venemaa. Päris nimekirja lõpust leiame Usbekistani, Haiti, Iraagi, Birma ja Somaalia. Põhja-Atlandi mõtteviisiga Transparency edetabeli esimeses kahes kümnes paiknevad loomulikult anglosaksi mõtteviisiga maad. Bakšiši-maailma meelest on need lollakad, kes ise oma elu keeruliseks teevad ega lihtsaid asju lihtsalt ajada ei oska. Küsimus on, kus paikneme sellel skaalal tegelikult meie. Kas suudame EU-USA grupile järgi spurtida või lõngume Ukraina-Venemaa kombel mugavas keskpaigas? Või täidame unistuse ida-lääne sillast hoopis enneolematu kleptokraatia kehtestamisega: seadused läänest, täitmisdistsipliin idast? JOKK-sündroomi lai levik ei võimalda ka seda stsenaariumi päriselt välistada.
Usun, et meie praeguse korruptsiooniskandaali põhjalik uurimine näitab, et kõik oli juriidiliselt korrektne. Seadused on täitmiseks ja neid tuleb kohaldada kõigile ühtmoodi, kui neid saab tõlgendada, seda loomulikult ka tehakse. Kohtuniku jootraha peaks meie õigusruumis olema palga sisse arvestatud, kuid advokaadi bakšiš sõltub tema töö tulemusest.
Ent ometi, kui piir lubamatu bakšiši ja lubatud jootraha vahel nii hägune on, ehk oleks mõtet silmakirjalik vigurdamine jätta ja avalikult näiteks Ukraina teele asuda? Jääks ära hulk asjatut kemplemist, maksumaksja raha ei raisataks tulemusetule uurimisele ja mõttetutele kohtuprotsessidele ning kõik oleks hästi. Sest pole vahet, poliitik, ärimees, arst või ametnik, kingitusi armastavad kõik saada. Ja kui lapsed Jõuluvana ootuses pisutki paremini käituvad, on ju kõik õnnelikud?
No comments:
Post a Comment