Ekspressi palvel kirjutatud ja veebiumis avaldatud lugu turvameestest.
Kes on turvamees? Palgasõdur, tavaline valvur, erapolitsei või midagi muud? Vene-vanasti öeldi, et kui mujale ei kõlba, siis miilitsasse ikka. Relv tegevat tossikesest mehe ja munder andvat võimu. See jälle avab uued ja huvitavad võimalused. On’s turvameestest saanud tänapäeva miilits? Paljud hiljutiste turvamehelugude kommentaarid ei hiilga lugupidamisega selle põlise ameti vastu.
Turvamees olla on uhke ja hää, teab iga paljasjalgne poisiklutt Siinai poolsaarel. Ei, mitte selleks, et kodumaale au ja kuulsust teenida. Ka pole see ka karjääriredeli esimene pulk, see ongi vaesuses virelevate kaasmaalastega võrreldes kõrge karjäär. Turvamehel on vormiriided, ta saab palka ja teda lubatakse kohtadesse, kuhu muidu eladeski kiikama ei pääseks. Tal on ragisev raadiosaatja ja isegi, kui päris püssi ei anta, metalliotsija on ikka päris hirmuäratava väljanägemisega. Turvamees on tähtis amet, tal on igas ühiskonnas kindel koht, tihti pole see üldse mitte halb. Turvamees jälgib jõukaid inimesi hotellidesse, kauplustesse, restoranidesse, ärihoonetesse ja ööklubidesse sisenemas. Ta lobiseb turistidega, viskab tüdrukutega nalja ja mehed poetavad mõnikord väikse jootraha. Ta tukub reisibussides parimal kohal ning saab rongirestorani köögis tasuta kohvi juua. Pisisulid ja päevavargad austavad ja kardavad turvameest. Ja kadestavad. Turvamehel on voli turiste kinni pidada ja metalliotsijaga nende nina all suristada. Turvamees võib koguni inimeste isiklikes asjades sorida ning seal näeb palju huvitavat. Kahtlase tüübi kotist leitud pudelit võib vaatama kutsuda ülemuse, kellel on koguni automaat rihmapidi õlal. Mitmekesi koos näevad turvamehed juba päris aukartustäratavad välja. Nagu väike erioperatsiooniks valmistuv väeüksus, ikkagi vormiriided ja relv. Üks egiptlane teadis rääkida, et üldise turvalisuse huvides on siiski ka turvameeste pealike lahingumoon veel kõrgemate ülemuste käes hoiul. Sellegipoolest, turvamees, see on jõud. Nagu tema ütleb, nii ka on. Kes vastu vaidleb, võib kolakat saada või rauduskäsi politseis maanduda. Tõsi, tähtsaid ja mõjukaid isikuid pole vaja ilmaasjata klobida, võib endal jama tulla. Aga napsuste ööklubikülastajatega võib natuke nalja teha küll, seda teavad turvamehed igas riigis.
Turvamees, see kõlab uhkelt. Aga kui palju erinevaid ameteid mahub turvamehe töötõendi varju? Vatsakas paksude prillidega pensionär kaubamaja riietuskabiini ukse kõrval. Hambuni relvastatud kiilakas Blackwateri macho Iraagi ülesehitustööd kontrate eest kaitsmas. Peaministrit paar sammu tagapool saatev tähelepandamatu, kuid valvsa pilguga hästi riietatud noormees. Eradetektiiv-koduabiline, nagu Kevin Costner haleromantilises filmis Whitneyd kaitstes. Piletikontroll trammis. Lennujaama röntgenkaamera kuvari ees istuv daam. Organiseeritud kuriautoriteete saatvad vähem organiseeritud kurikamehed. Ühtses vormiriides poisid-plikad laulupeol pileteid või õllesummeril laste vanust kontrollimas. Ja muidugi need laiade pintsakutega poisid, kes ööklubi uksed pidulistele lukust lahti teevad ning baari hommikuks külastajatest tühjendavad.
Turvamees on alati olnud ja jääb. Ta pole küll kunagi suure süsteemi auväärne tugisammas, ta ei hoia üleval võlve ja püloone, kuid on siiski väike vajalik roigas aeda või sara toestamas. Täpsemalt, lukk värava ees ja koer aidauksel. Vahel sõbralik rehepapp, aga tihedamini tüütu ja väiklane valvur. Sest kuni on inimeste vahel ebavõrdsust, vajab vara ebaühtlase jaotuse säilitamine kaitset. Sellest tulebki turvamehe ja sõjamehe põhiline vahe. Turvamees ei kaitse kunagi aadet või põhimõtet, vaid ainult klassivahet. Kuni on inimesi, vajatakse ka turvamehi.
Midagi on neis kõigis siiski ühist. Varjatud valmisolek action’ks, ähvardus ja salapära. Õigus teatud väikses süsteemis asju oma voli järgi korraldada. Neil on võim ja vahendid võimu teostamiseks. Mundrit austatakse, relv ja raadiosaatja tekitavad automaatselt tunde, et turvamehe näol seisab su vastas suur ja ohtlik jõud. Isegi kui erivahenditeks on ainult kumminui, metalliotsija ja käerauad.
Tundub aga, et turvamehe tegelik positsioon ning tema isiklik võimuambitsioon on pöördvõrdelises seoses. Peaministri turvamees näib nähtamatu ja sulandub hääletult kuhugi tahaplaanile, kuid jõmmi, kelle ülesandeks on takistada ööklubisse väljastpoolt ostetud jookide või ohtlike esemete sisseviimist, on terve tuba täis. Sest mõnikord juhtub, et võim lööb pähe. Juhtub ka paremates peredes, näiteks miljonäride, poliitikute või poptähtede puhul. Inimene läheb ülbeks, kehtestab ennast rohkem kui olukord või vajadus tegelikult nõuavad. Nii sünnibki, et poliitik praamisabas pröögates endale eelisjärjekorra tekitab või telestaar restoranis puhta taldriku asemele veel puhtamat nõuab. Kuid seda ei saa neile pahaks panna. Inimestel, keda kõik nägupidi tunnevad, on nende võimuroll pidevalt kaasas.
Mõelgem aga turvamehele! Tööl on ta kõikvõimas, igaüks kardab ta räsitud metalliotsijat ja ragisevat raadiosaatjat. Ööklubis on ta kaine, tal on tugevad töökaaslased ja ka temast kordi kõvemad mehed on tema ees alandlikud kui lambukesed. Ja kui ei ole, siis „rahustatakse” nad alandlikuks. Aga võtab turvamees vormiriided seljast ning ta pole enam keegi. Autogrammi ei küsita, inimesed ei kummarda ega küsi luba, et mõnest uksest sisse või välja astuda. Ajab ju vihaseks küll. Nii peabki tööl võimunaudingust seda viimast võtma. Eriti, et viimasel ajal ei peeta meil turvamehest enam eriti lugu. Peegelpäikseprillidega, kaenla alt pungitava kalli pintsakuga heas vormis soliidse ja rahuliku ihukaitsja kuvand hakkab kaduma. Jäänud on vinguv, kidur ja ettearvamatu, alaväärsuskompleksides vaevlev vennike. Või kileda häälega piletikontroll bussis. Ja mida halvema pilguga kodanikud neile vaatavad, seda rangemalt nad oma võimupiire kogu valjusega kasutavad. Turvamehe ja tavainimese suhe meenutab järjest rohkem miilitsa ja tudengite läbisaamist vene aja lõpul.
Kuigi, muidugi, inimesed on erinevad. Mõnest miilitsast sai turvamees suure tähega.
Võib veelgi saada, kui võimuambitsioon vaid õiges suunas areneks. Algul turvameeste pealikuks, siis murrab ennast krimiuudiste rubriigist välja majandusuudistesse, lõpuks seltskonnakroonikassegi. Teised jäävad alandava tsivilisti-elu ning mõnusat võimutunnet pakkuva töö vahele pendeldama ja kui hästi läheb, ei satu võimuliialdusega ajalehtegi. Kolmandad, kes lihtsalt muud tööd ei leia, seisavad edasi kaubamaja riietuskabiini kõrval ja kurat teab, mida nad seal mõtlevad. Ehk kujutlevad, mis teisel pool kardinat toimub. Ja jäävadki miilitsaks. No mis siis teha. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et ilma asjata ei torgiks. Muidu ju ilus vaadata, las ta seisab.
Kes on turvamees? Palgasõdur, tavaline valvur, erapolitsei või midagi muud? Vene-vanasti öeldi, et kui mujale ei kõlba, siis miilitsasse ikka. Relv tegevat tossikesest mehe ja munder andvat võimu. See jälle avab uued ja huvitavad võimalused. On’s turvameestest saanud tänapäeva miilits? Paljud hiljutiste turvamehelugude kommentaarid ei hiilga lugupidamisega selle põlise ameti vastu.
Turvamees olla on uhke ja hää, teab iga paljasjalgne poisiklutt Siinai poolsaarel. Ei, mitte selleks, et kodumaale au ja kuulsust teenida. Ka pole see ka karjääriredeli esimene pulk, see ongi vaesuses virelevate kaasmaalastega võrreldes kõrge karjäär. Turvamehel on vormiriided, ta saab palka ja teda lubatakse kohtadesse, kuhu muidu eladeski kiikama ei pääseks. Tal on ragisev raadiosaatja ja isegi, kui päris püssi ei anta, metalliotsija on ikka päris hirmuäratava väljanägemisega. Turvamees on tähtis amet, tal on igas ühiskonnas kindel koht, tihti pole see üldse mitte halb. Turvamees jälgib jõukaid inimesi hotellidesse, kauplustesse, restoranidesse, ärihoonetesse ja ööklubidesse sisenemas. Ta lobiseb turistidega, viskab tüdrukutega nalja ja mehed poetavad mõnikord väikse jootraha. Ta tukub reisibussides parimal kohal ning saab rongirestorani köögis tasuta kohvi juua. Pisisulid ja päevavargad austavad ja kardavad turvameest. Ja kadestavad. Turvamehel on voli turiste kinni pidada ja metalliotsijaga nende nina all suristada. Turvamees võib koguni inimeste isiklikes asjades sorida ning seal näeb palju huvitavat. Kahtlase tüübi kotist leitud pudelit võib vaatama kutsuda ülemuse, kellel on koguni automaat rihmapidi õlal. Mitmekesi koos näevad turvamehed juba päris aukartustäratavad välja. Nagu väike erioperatsiooniks valmistuv väeüksus, ikkagi vormiriided ja relv. Üks egiptlane teadis rääkida, et üldise turvalisuse huvides on siiski ka turvameeste pealike lahingumoon veel kõrgemate ülemuste käes hoiul. Sellegipoolest, turvamees, see on jõud. Nagu tema ütleb, nii ka on. Kes vastu vaidleb, võib kolakat saada või rauduskäsi politseis maanduda. Tõsi, tähtsaid ja mõjukaid isikuid pole vaja ilmaasjata klobida, võib endal jama tulla. Aga napsuste ööklubikülastajatega võib natuke nalja teha küll, seda teavad turvamehed igas riigis.
Turvamees, see kõlab uhkelt. Aga kui palju erinevaid ameteid mahub turvamehe töötõendi varju? Vatsakas paksude prillidega pensionär kaubamaja riietuskabiini ukse kõrval. Hambuni relvastatud kiilakas Blackwateri macho Iraagi ülesehitustööd kontrate eest kaitsmas. Peaministrit paar sammu tagapool saatev tähelepandamatu, kuid valvsa pilguga hästi riietatud noormees. Eradetektiiv-koduabiline, nagu Kevin Costner haleromantilises filmis Whitneyd kaitstes. Piletikontroll trammis. Lennujaama röntgenkaamera kuvari ees istuv daam. Organiseeritud kuriautoriteete saatvad vähem organiseeritud kurikamehed. Ühtses vormiriides poisid-plikad laulupeol pileteid või õllesummeril laste vanust kontrollimas. Ja muidugi need laiade pintsakutega poisid, kes ööklubi uksed pidulistele lukust lahti teevad ning baari hommikuks külastajatest tühjendavad.
Turvamees on alati olnud ja jääb. Ta pole küll kunagi suure süsteemi auväärne tugisammas, ta ei hoia üleval võlve ja püloone, kuid on siiski väike vajalik roigas aeda või sara toestamas. Täpsemalt, lukk värava ees ja koer aidauksel. Vahel sõbralik rehepapp, aga tihedamini tüütu ja väiklane valvur. Sest kuni on inimeste vahel ebavõrdsust, vajab vara ebaühtlase jaotuse säilitamine kaitset. Sellest tulebki turvamehe ja sõjamehe põhiline vahe. Turvamees ei kaitse kunagi aadet või põhimõtet, vaid ainult klassivahet. Kuni on inimesi, vajatakse ka turvamehi.
Midagi on neis kõigis siiski ühist. Varjatud valmisolek action’ks, ähvardus ja salapära. Õigus teatud väikses süsteemis asju oma voli järgi korraldada. Neil on võim ja vahendid võimu teostamiseks. Mundrit austatakse, relv ja raadiosaatja tekitavad automaatselt tunde, et turvamehe näol seisab su vastas suur ja ohtlik jõud. Isegi kui erivahenditeks on ainult kumminui, metalliotsija ja käerauad.
Tundub aga, et turvamehe tegelik positsioon ning tema isiklik võimuambitsioon on pöördvõrdelises seoses. Peaministri turvamees näib nähtamatu ja sulandub hääletult kuhugi tahaplaanile, kuid jõmmi, kelle ülesandeks on takistada ööklubisse väljastpoolt ostetud jookide või ohtlike esemete sisseviimist, on terve tuba täis. Sest mõnikord juhtub, et võim lööb pähe. Juhtub ka paremates peredes, näiteks miljonäride, poliitikute või poptähtede puhul. Inimene läheb ülbeks, kehtestab ennast rohkem kui olukord või vajadus tegelikult nõuavad. Nii sünnibki, et poliitik praamisabas pröögates endale eelisjärjekorra tekitab või telestaar restoranis puhta taldriku asemele veel puhtamat nõuab. Kuid seda ei saa neile pahaks panna. Inimestel, keda kõik nägupidi tunnevad, on nende võimuroll pidevalt kaasas.
Mõelgem aga turvamehele! Tööl on ta kõikvõimas, igaüks kardab ta räsitud metalliotsijat ja ragisevat raadiosaatjat. Ööklubis on ta kaine, tal on tugevad töökaaslased ja ka temast kordi kõvemad mehed on tema ees alandlikud kui lambukesed. Ja kui ei ole, siis „rahustatakse” nad alandlikuks. Aga võtab turvamees vormiriided seljast ning ta pole enam keegi. Autogrammi ei küsita, inimesed ei kummarda ega küsi luba, et mõnest uksest sisse või välja astuda. Ajab ju vihaseks küll. Nii peabki tööl võimunaudingust seda viimast võtma. Eriti, et viimasel ajal ei peeta meil turvamehest enam eriti lugu. Peegelpäikseprillidega, kaenla alt pungitava kalli pintsakuga heas vormis soliidse ja rahuliku ihukaitsja kuvand hakkab kaduma. Jäänud on vinguv, kidur ja ettearvamatu, alaväärsuskompleksides vaevlev vennike. Või kileda häälega piletikontroll bussis. Ja mida halvema pilguga kodanikud neile vaatavad, seda rangemalt nad oma võimupiire kogu valjusega kasutavad. Turvamehe ja tavainimese suhe meenutab järjest rohkem miilitsa ja tudengite läbisaamist vene aja lõpul.
Kuigi, muidugi, inimesed on erinevad. Mõnest miilitsast sai turvamees suure tähega.
Võib veelgi saada, kui võimuambitsioon vaid õiges suunas areneks. Algul turvameeste pealikuks, siis murrab ennast krimiuudiste rubriigist välja majandusuudistesse, lõpuks seltskonnakroonikassegi. Teised jäävad alandava tsivilisti-elu ning mõnusat võimutunnet pakkuva töö vahele pendeldama ja kui hästi läheb, ei satu võimuliialdusega ajalehtegi. Kolmandad, kes lihtsalt muud tööd ei leia, seisavad edasi kaubamaja riietuskabiini kõrval ja kurat teab, mida nad seal mõtlevad. Ehk kujutlevad, mis teisel pool kardinat toimub. Ja jäävadki miilitsaks. No mis siis teha. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et ilma asjata ei torgiks. Muidu ju ilus vaadata, las ta seisab.
No comments:
Post a Comment