Läksin hea võrgutamisnipi õnge. Alguses arvasin, et minusugust läbinägelikku ja marketingiteadlikku ostjat enam mingi turundustrikiga ei meelita. Siis natuke arvutasin ja leidsin, et miks mitte. Süüa ostad ju peamiselt ikka kodupoest. Neelasin uhkuse koos pakutud söödaga alla ja olingi võrgus. Kampaania ise oli lihtne. Iga 100 kroonise ostu kohta anti 1 kleeps. Korjad leheküljetäie kleepse kokku, saad tasuta nänni. Nänn oli päris ilus, igas kodus vajalikud tarbeesemed, mida ikka kulub. Just parasjagu nii kallis, et ise ei raatsiks igal aastal osta. Ostukorviga võrreldes – letihinnas maksnuks nänn ca 11% kingituseks vajalike ostude kogusummast, kaupmees ise teab, mis hinnaga tal see tegelikult käes on. Arvan, et kokku tuli ostjatele vähem kui 5% jagu tasuta kaupa anda.
Kampaania kestis kaua. Septembrist veebruarini. Selle ajaga kogunes kleepse päris palju. Mõtlemapanev. Kui kaupmees poleks kleepsukogumist käivitanud, ei oleks kartagi osanud, kui suure osa rahast me igapäevaselt toidupoodi viime. 6 nänni tuli kokku. Oleks rohkemgi tulnud, kui oleks kogu perioodi kodumaal elanud. Nüüd tagantjärele vaadates – oleks selle nänni ise korraga raha eest ostnud, saanuks kindlasti soodsamalt.
Kas me muutsime kampaanias osalemisega oma ostukäitumist? Mõnevõrra kindlasti. Rohkem ostma ei hakanud, kehakaal ei kasvanud. Mõttetuid asju ei ostnud, kallimaid ka mitte. Siiski, mõnikord kaugemalt tulles, kui teine pood risti teel oli, siis leidsime, et läheme parem kodupoodi, sest seal antakse kleepse. Kokku ehk 4-5 korda. Kaupmehe jaoks ilmselt on seegi oluline võit. Justnagu kliendilojaalsuse kasv või nii.
Olgu siis tubli turundaja ka ära mainitud. Rimi. Ja vist võib peaaegu nõusse jääda, et selline kleepsukogumise kampaania toimib täna paremini, kui mõni elektrooniline lojaalsusprogramm. Paberil kampaanial on mitu eelist. Kõigepealt, kassa juurest lahkudes tundub alati, et oled midagi saanud. Kogumislehed, kleepsud, väike käsitöö nende kokku kleepimisel. Lihtsalt plastikust kliendikaardi läbi tõmbamisega ei kaasne pooltki sellist osalustunnet. Teiseks, kleepsudega on kogu aeg pilt ees, kui palju veel on vaja osta, et nänn kätte saada. Kuskilt internetist pidevalt oma nännisaldot otsida oleks paljudele harjumatu. Ja viimaks - kõik ei kogu kleepse. Seega – preemia tuleb välja anda ainult neile, kes osalevad, ülejäänutele on kampaaniakulud olematud. Elektroonilisel kogumisel (nagu Säästukaart) saavad kõik ostjad jõuluks mingi kopika kätte.
Palju siis nänn kokkuvõttes maksma läks ja kui palju inimesed kaupmehele oma raha ära viisid? Rimi ilmselt seda ei ütle. Enda panust ma tean ja igaüks võib oma osaluse ise kokku arvutada. Aga ärge seda parem tehke. Kurb hakkab. Vaadake parem lauamängu sellest, kuidas võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju.
Kampaania kestis kaua. Septembrist veebruarini. Selle ajaga kogunes kleepse päris palju. Mõtlemapanev. Kui kaupmees poleks kleepsukogumist käivitanud, ei oleks kartagi osanud, kui suure osa rahast me igapäevaselt toidupoodi viime. 6 nänni tuli kokku. Oleks rohkemgi tulnud, kui oleks kogu perioodi kodumaal elanud. Nüüd tagantjärele vaadates – oleks selle nänni ise korraga raha eest ostnud, saanuks kindlasti soodsamalt.
Kas me muutsime kampaanias osalemisega oma ostukäitumist? Mõnevõrra kindlasti. Rohkem ostma ei hakanud, kehakaal ei kasvanud. Mõttetuid asju ei ostnud, kallimaid ka mitte. Siiski, mõnikord kaugemalt tulles, kui teine pood risti teel oli, siis leidsime, et läheme parem kodupoodi, sest seal antakse kleepse. Kokku ehk 4-5 korda. Kaupmehe jaoks ilmselt on seegi oluline võit. Justnagu kliendilojaalsuse kasv või nii.
Olgu siis tubli turundaja ka ära mainitud. Rimi. Ja vist võib peaaegu nõusse jääda, et selline kleepsukogumise kampaania toimib täna paremini, kui mõni elektrooniline lojaalsusprogramm. Paberil kampaanial on mitu eelist. Kõigepealt, kassa juurest lahkudes tundub alati, et oled midagi saanud. Kogumislehed, kleepsud, väike käsitöö nende kokku kleepimisel. Lihtsalt plastikust kliendikaardi läbi tõmbamisega ei kaasne pooltki sellist osalustunnet. Teiseks, kleepsudega on kogu aeg pilt ees, kui palju veel on vaja osta, et nänn kätte saada. Kuskilt internetist pidevalt oma nännisaldot otsida oleks paljudele harjumatu. Ja viimaks - kõik ei kogu kleepse. Seega – preemia tuleb välja anda ainult neile, kes osalevad, ülejäänutele on kampaaniakulud olematud. Elektroonilisel kogumisel (nagu Säästukaart) saavad kõik ostjad jõuluks mingi kopika kätte.
Palju siis nänn kokkuvõttes maksma läks ja kui palju inimesed kaupmehele oma raha ära viisid? Rimi ilmselt seda ei ütle. Enda panust ma tean ja igaüks võib oma osaluse ise kokku arvutada. Aga ärge seda parem tehke. Kurb hakkab. Vaadake parem lauamängu sellest, kuidas võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju.
3 comments:
See lauamäng on muidugi tore - meie mäng räägib sellest kui nõme on asjade hankimine! see on hea ja cool mäng, ostke kohe!
Kas ma kirjutasin, et OSTKE seda lauamängu? Loe uuesti. Kirjutasin, et vaadake, see on hoopis midagi muud. Mõtlema võib ka hakata, kui vaatamisest väheks jääb ;)
ega's ma sinu kallal norindki... see mäng ja see algne idee lihtsalt ei käi mu meelest kokku. ehk eksin.
Post a Comment