Mus tekitavad hämmeldust igapäevased võltsoptimistlikud uudiskirjad, kus kinnisvarafirmad teatavad, et hinnad on põhjas ära käinud ja tõus tuntav ning CV-vahendajad reklaamivad, et juba tekib vabu töökohti. Nupukamad kirjameistrid lähevad kaugemalegi, õpetades, kuidas tuleb kinnisvara väärtust enne müümist tõsta või mismoodi silmatorkavamat CV-d kirjutada. Muidugi, kirjade allikaid vaadates saab aru, et tegemist on nende unistus-tüüpi mõtlemisega, sest käive on nende hapnik. Ja hapnikupuudus tekitab päris ruttu hallutsinatsioone.
Paraku, ei tea kedagi, kes vinge remondi teinud ja siis maja kiiremini-kallimalt müüdud saanud, sest täiesti uusi maju-kortereid seisab sadadena müügis. Samuti pole kuulda olnud, et keegi oleks tänu teravmeelselt sõnastatud CV-le kõrgemapalgalise töökoha leidnud, kui see, kust ta koondati. Nii ei usu ma hetkel veel neid positiivseid uudiseid. Kuigi üldiselt olen väga optimistlik inimene, tundub, et midagi uut välja pakkumata püüavad sellised meetmed vaid vana ja elujõuetut süsteemi zombina edasi sammuma sundida.
Optimismi kahandavaid näiteid pole vaja kaugelt otsida. Pean jällegi iseenda paari aasta vanustele blogipostitustele viitama: buum on buum ükskõik kus maal ning ei ole midagi uut siin päikese all, isegi mitte kinnisvaraäris. Hispaanias algas kinnisvarakriis üleilmsest majanduskriisist oluliselt varem, kuid kinnisvaraturu korrastumisele ja elavnemisele pole see kuidagi kaasa aidanud. 2009 on seis endiselt nukker. Müügi- ja rendileandmise silte on veel rohkem ilmunud ning objektid, kus 2008 veel mingisugunegi töö käis, seisavad nüüd tühjalt, vaikselt ja valveta. Töötus läheneb 20%-le. Valdav enamus kodanikest on võtnud pangalt laenu, eluasemelaenude tagatiste väärtus aga langeb. Sundmüügid ei edene ning endised edukad kinnisvaramaaklerid sõidavad sportauto asemel jalgrattaga. Arendus- ja ehitusmaksude laekumata jäämise tõttu kiratsevad ka buumi ajal rikastunud omavalitsused. Riik tervikuna otsib meeleheitlikult rahvusvahelisi abipakette ning inimeste päikseline naeratus on kadunud ja meeleolu pilves, nagu bussitäis postmarke lakkunud hipisid.* Kui rahvusvahelist abi ei tule, peavad vahepeal linnadesse kolinud ja hea eluga harjunud campesino'd jälle mägistele põldudele kolima ning gazpacho'st toituma hakkama.
Ei tahaks väita, et see on ka meie tulevik, kuid paari viimase aasta jooksul on mu sügisvihmadest hallid ennustused täide läinud. Tahaks loota, et et rehepapi-mõtlemisega visa eestlane külma ja pimeda talve jooksul midagi välja mõtleb, et kevadel kriisis ägavatest kohmakatest suurmajandustest mööda (või nende arvel) uuesti edule spurtida. Ehk aitab meid Eesti väiksus ja võime vajadusel kiiresti manööverdada. Selver ju näiteks pani Lätis oma poed päevapealt kinni ja jättis veel 220 lätlast tööta. Loodetavalt said selle käigus tööd juurde vähemalt mõned eestlastest saneerijad või probleemilahendajad.
----------------
* meteoroloogiline võrdlus laenatud Practhettilt.
1 comment:
Minuarust kasutad sa Prachetti siin valesti: "päikseline naeratus on kadunud ja meeleolu pilves, nagu bussitäis postmarke lakkunud hipisid"
Õige oleks: "päikseline naeratus on TAGASI ja RAHVAS pilves, nagu bussitäis postmarke lakkunud hipisid."
või siis üldse kasutamata jätta.
Või siis ma ikka ei ole seda raamatut lugenud, kus ta seda väljendit kasutab :)
Elagu targutajad!
Post a Comment