Eile õhtul oli näha, et Levante ei vaiki.Tekkis mõte, et kui prognoos paika peab, võiks ühe Bolonia päeva teha. Ütlesin Hugole, et oleme kunagi Tarifalt laudadega Boloniasse läinud, sellise korraliku downwindi teinud. Hugole hakkas plaan meeldima. Saatiski hommikul vara sõnumi, et kas ma olen valmis. Vastasin, et muidugi, selliseks seikluseks alati.
Laduna juurde jõudes oli rand kahtlaselt tühi. Liiv lendas, vesi ka, aga ookean oli lage. Mõned väiksed lohed ukerdasid, kuid purjelaudu polnud näha. Tehtud, mõeldud, Bolonia downwind! Panime vahetusriided Hugo autosse ja läksime seda Boloniasse viima. Kohale jõudes saime aru, kus kõik olid. Randa tuli sisse ilus uhke rull, tuul viis murdlainest vett lendu ja kogu purjelaudurite kaader oli chiringuito juures koos. Mõned juba ka vees. Kes ütles, et purjelaud on välja surnud? Bolonias polnud kuhugi parkida, purjesid vees vähemalt sada. Ja nende hulgas polnud mitte vähe neid, kes laineharja ületamisel ka väikse luubi või midagi muud sarnast viskasid.
Hugo auto kohviku taha parklasse, minu autoga Ladunasse tagasi, asjad üles ja vette. Hugo oli elevil nagu peidetud kommikoti leidnud laps. Lubas mulle üht huvitavat wave-kohta näidata ja me lasime lauad glissi. Muidugi oli Hugo kiirem. Puri oli tal samuti 4,7, kuid laud 93 l ja ise ka kergem ning kõvem. Ühes tuuleaugus sain ta kätte, kui väike laud käigust ära vajus, kuid siis läks ta iga triibuga mul rohkem eest ära.
Lainest alla lasta oli mõnus. Hoovus tuli vastu ka, nii et vesi liikus vastutuult ta tegi nii käigu kui kursi veel muhedamaks. Paar tuuleauku oli, aga suht hea kandvusega 115 aitas neist ilusti üle. Lainevahe päris sile ei olnud, väike chop oli ikka peal, aga üldiselt oli ikka megamõnus - nagu lumelauaga puhtas puudris, ainult mäest alla.
Hugo läks mingil hetkel kalda alla ja hakkas seal üsna kahtlase välimusega kaljude vahel veivama, Boloniast oli sinna krüssanud teisigi sõltlasi. Käisin korraks seal lähedal, kuid nähes minu jaoks teadmata kohtades paiknevaid veealuseid kaljusid, tegin jibe ja läksin turvalise ookeani poole tagasi.
Boloniasse jõudsin täpselt 45 minutiga. Käes oli veel nii palju jõudu, et triibutasin veel tunnikese ja pisut peale. Hugo saigi kivide vahele lainet sõites sääred veriseks.
Bolonia tuul oli naljakas. Seal kus mu track ookeani pool jibe kohti näitab, oli tuul oluliselt vaiksem, sageli ei saanudki jibe käiguga teha, kuna puri lihtsalt ei vedanud. Aga siis kalda poole tagasi sõites jõudsin uuesti tuuletsooni ja ei saa öelda, et seal vaikne oleks olnud. Eriti tugevalt tõmbas kalda all, murdlaine juures. Ma mingit kõva veivamist ette võtta ei julenud, ikkagi võõrad asjad. Aga jibe oli seal küll mõnus teha, suur lainevahe ja sile vesi.
Päeva kogutulemuseks jäi 46,3 km. 3-uimeline väga suuri kiirusi ei tahtnud arendada, laeks jäi 39,8 km/h. 2 tundi 2 minutit, aga käed olid päris valusad. Lisaks see eile kividesse maabumisel katki astutud jalg... kui veest välja sain, olin päris sant valmis.
No comments:
Post a Comment