Mulle meeldivad Tauno Kangro kujud ja Aapo Puki portreed. Mis siis, et pole ise piisavalt rikas nende omamiseks. Aga ikkagi meeldivad. Ja mitte ainult sellepärast, et ma mõlemat isiklikult tunnen. Kuigi kindlasti kallutavad lapsepõlves naabripoistena koos veedetud põnevad suved mind Tauno tegemisi mõistvama pilguga vaatama kui mõnd võõrast kriitikut.
Tauno kriitikud ütlevad, et kõik ta tööd on sarnased. On’s see patt? Maailma rikkamad laululoojad-esitajad ja filmitegijad lasevad juba aastakümneid sama vormiga, aga ikka on austatud-hinnatud-ostetud. Oponendid ütlevad, et Kalevipoeg ei sobi plaanitud kohta. Küllap kunagi öeldi samuti ka Aleksandria tuletorni või Rhodose päiksejumala kuju kohta. Aeg pani sobima. Pealegi, Tallinna linnaplaneerimatuse tulemusel on pealinnas terveid kvartaleid, mis oma asukohta ei sobi oma kuju, suuruse, otstarbe ja kasvõi läbi mõtlemata parkimisskeemi tõttu.
Igasuguse kunsti hindamine on alati subjektiivne. Ja igasugust kunsti peabki olema palju ja erinevat. Las igaüks teeb. Maalib, valab pronksi, kirjutab, komponeerib, mida iganes. Küllap annab aeg arutust, mis püsima jääb. Kurb on, kui kunstivaidlustesse kistakse poliitika. Kõrgete ametikandjate paraadportreede tellimine (mida samuti rahva raha eest tehakse) ei tõmba nii suurt tähelepanu, kui kolossi püstitamine linnakeskust rikkurite magalarajooniga ühendava promenaadi äärde. Tauno õnnetuseks. Õukonnamaalijate vahel käib ministrite ja riigikoguesimeeste portreede tellimiste pärast samasugune kemplemine, kuigi ajakirjanikud sellele nii suurt tähelepanu ei pööra.
Kas ja kui palju Tauno Kalevipoja teele asumisel erakondlik kuuluvus mängib, ma täna ei arutle. Kui kunstnik leidis, et nii on tema töö teostumiseks vajalik, siis peab ta ise selle teadmisega edasi elama. Kui kalevipoeg veel viiekümnegi aasta pärast püsib, ei mäleta tänast väiklast kemplemist enam keegi. Pealkirjas tsiteeritud Nõmme veidrikust mäletame ju vaid tema lossi, palmimaja, kalevipoega ja krokodilli. Ja kes saab öelda, et Nõmme oleks parem kui ühtki neist poleks kunagi püstitatud? Lollid on ajalukku läinud, Glehni park püsib.
Keda ja mida mäletavad tallinlased 50 aasta pärast, kui kalevipoeg Maarjamäe memoriaali ette tuleb? Aga keda siis, kui kalevipoega ei ehitata?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Nagu mina olen aru saanud, siis üritavad kunstnikud, viisakalt ja läbi lillede, selgitada, et Tauno Kangro (ja muide ka Aapo Pukk) ei ole kunstnik, vaid kiviraidur-kujutegija (pildijoonistaja), kes küll valdab tehnikat, aga sellega ka asi piirdub... (AutoCADi valdaja pole veel arhitekt ja PhotoShopi virtuoos graafik)
Minu arvamus ühtib sellega.
Aeg paneb paika. Kindlasti peeti omal ajal ka paljude tänaseks maailmaimedeks saanud ehitiste ja monumentide tegijaid lihtsalt kiviraiduriteks, pildijoonistajateks, AutoCAD toonase analoogi valdajaks. Maailma rikastel ja vägevatel on võimalus valida, kelle nad oma monumenti püstitama kutsuvad.
p, aga selgita palun, miks su arvamus sellega ühtib?
ma ei ole küll pädev kunstihuviline kuid kangro kujud mulle meeldivad. kunst on ikka inimeste jaoks mitte vastupidi.
Post a Comment