Küllap kogemata, kuid kultusfilm Tulnukas on roppuste ja traagilise rõvehuumori vahel ära sõnastanud Eesti ainuvõimaluse püsima jäämiseks. Tegelikult küll äraspidisel moel, sest algaja režissööri traagelpistes sõnum püüab jätta kõlama mõtet, et rullnokad on halvad ja naeruväärsed. Püüab vaataja hinge kosutada kinnitusega, et „meie ju sellised ei ole”. Tegelikult on rullnoklus ainus elujõuline ühiskonnaosa, mida Eestil 21. sajandi algul pakkuda on. Ainus, mis kohaneb ja paljuneb.
Vaidleme? Aga kes siis veel? Intelligendinärakad, kes lastetutes peretubades alkoholi- ja savuhõnguses õhkkonnas kõrgete vaimsete väärtuste üle arutlevad? Ärimehekesed, kes oma esimese miljoni vaevaga kokku saanud ja nüüd ei julge teist last teha, kuna inflatsioon sööb varanduse protsente kiiremini kui laps kohukesi? Pangaorjuses keskklass, kes kipsist karbikeses pealinna-äärsel põllul valima peab, kas osta samasugune muruniitja kui naabril või sõita seitsmeks päevaks soojale maale päevitama ja nühkida pärast käsimasinaga ehitusprahil kiratsevaid karikakraid?
Rullnokad ei arutle, vaid elavad. Rullnoka päevad on pikad ja sisukad. Müüvad metsa, pesevad käibemaksu, kauplevad korteritega või võtavad noore pere laenu, mida pärast vanavanemate maad-majad panga ees lunastama peavad. Sitta kah, vanavanemad ju laenutähtaja saabumiseks juba surnud ja saabki tagatisvara realiseerimisest üle jääva summa eest bemmile uued põhjatuled osta. Kusagil ootab rullnokka siiski ka naine lastega. Kellest, kui hästi läheb, kasvavad peagi täisväärtuslikud rullnokad. Äritsevad algul koolis Harri Potteri kaartidega, hiljem kanepiga või vähekasutatud autoaudiosüsteemidega. Parimad neist jõuavad ühel hetkel ehk isegi mõnda kohalikku omavalitsusse. Kui tervis alt ei vea, võib Wismari-päevade vahel isegi mõne suurema kinnisvaraarenduse või korterikaubanduse püsti tõmmata. Elujõuline ja paljunev ühiskonnakiht. Mis siis, et keskmist eluiga veab alla. Käive on see-eest jällegi kiirem!
Veendun selles üha enam, vaadates araablaste igapäevaelu. Analoogia on rohkem kui ilmne. Araablase päev on üksainus suur tulnuka-temaatika. Auto odavtuunimine, signaalitades mööda linna kruiisimine, tümpsuv muusika, panemiseks sobivate tüdrukute moosimine ja fast-foodi putka juures hängimine on nendegi elu põhisisu. Tööle mingil juhul ei lähe, kooli kah mitte. Kui, siis vast ehk mõne suure firma tegevdirektoriks, kellel on ärikohtumisteks 40-jalane kaater ja Anna Nicole Smith sekretäriks. Ah või et Smith suri ära? No vahet pole. Mõni teine selline siis.
Araablaste ühiskonnad ei kaeble tööjõu puuduse või negatiivse iibe pärast. Mehed, kes päevad läbi McArabi putka ees hängivad või oma tuunitud vanade Peugeotidega linna vahel tümpsutavad, jõuavad vastu hommikut siiski nii palju lapsi teha, et araabiamaade koguiive suureneb nagu tuumaplahvatuse ahelreaktsioon. Vahepeal rahuldavad poisid natuke turistinaisi ka, võttes selle eest loomulikult kindla tasu. Paremal juhul koguni pruudi perekonnapäranduse näol. Sest vana valge euroopa suguvõsad kipuvad kokku kuivama.
Niisiis, rullnokkades on Eesti rahvuse elamajäämine ja omariikluse pääsemine. Mis siis, et valivad Savisaart, kes lubab pappi, mille eest saab uue bemmi osta. Või vanale uued põhjatuled. Savisaar on ajutine nähtus, juba 50 aasta pärast ei mäleta teda enam keegi. Rullnokad aga ruulivad ja paljunevad, konkureerides edukalt araablaste, aafriklaste ja väheste alles jäänud slaavi algupära eestimaalastega.
Ja kui rullnokad Marie Underi nime kasvõi korraks oma audiosüsteemist kuulevad, asi seegi. Võime järjepidevuse ja rahvusliku kestvuse kastikesse linnukese panna.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment