oleks ma homo...

… ma homoparaadile ei läheks. Ja ei soovitaks ka teistel minna. Kerge olevat hukka mõista, raskem mõista. Siiski proovin. Kujutlen, kuidas elaksin, kui oleksin homo.

Oleks homo, elaks rahulikult ja vaikselt. Teeksin tööd, loeksin, õpiksin ja vaataksin maailma. Kappi ei poeks, aga püünele ka ei roniks oma eripära kuulutama. Tõelised sõbrad ei teeks mu eluviisist numbrit. Kes nina kirtsutavad, pole järelikult päris sõbrad. Kui tööalaselt tasemel olen, ei tohiks ka ülemust huvitada, kuidas ja kellega ma koos elan. Kui keegi viltu vaatab, eks see ole rohkem tema probleem. Miks peaks ma oma maailma mürgitama temaga vaieldes? Läheks teise töökohta või leiaks sobivama seltskonna, kellega jaanituld teha.

Aga paraadile ma ei läheks ja homopromoüritustel ei osaleks. Kõik teavad niigi, et homod on olemas. Seda ei pea paraadi korraldamisega meelde tuletama. Austust ei saa välja pressida, selle saab ära teenida. Kui viis, kuidas elan, on küll seaduslik, kuid mitmetele millegipärast vastumeelt, ei suuda ei politsei ega sõjavägi neid sundida minu erisusest lugu pidama. Mida kõvemini ma karjun, et sallige ja armastage mind, seda sügavam on vastureaktsioon. Mis enamasti jääb ju samuti sõnavabaduse piiresse. Kui keegi paradeerijaid kiviga viskab või jalaga lööb, korjab politsei ta ära. Nagu ka need paraadilised, kes oma käitumisega satuvad seadust rikkuma. Seega JOKK, kahe teineteisest ohutusse kaugusse ketti pandud koera vastakuti klähvimine. Kas hakkavad koerad selle karjumise käigus teineteist paremini mõistma või teisest rohkem lugu pidama? Ei hakka. Kummalgi on oma õigus ja käsukorras seda ei muuda. Järelikult – tulutu tegevus.

Kultuuritavade ja moraalinormide muutumine võtab inimpõlvi aega. Kes olen mina, et uut meemi ühiskonnale jõuga peale suruda?




Tegelikult võiks selle posti siinkohal ära lõpetada. Agitaatoritele sõimamiseks juba niigi põhjust antud. Kuid vastan siiski mõned küsimused ette ära, et pärast ei peaks kommentaarides vaidlema.

Tean hästi, mis tunne on olla diskrimineeritud. Nahavärvi, rahvuse, emakeele või päritolu pärast. Eks ole ju needki tunnused, mida inimene ise ei vali? Võõrast vaadatakse kui imeasja, katsutakse näpuga ja naerdakse, kui ta teistmoodi sööb. Küsitakse, kuidas inimesed seal kaugel koledal maal lume ja pori sees üldse elavad ja kas teil on kõik naised ühised. Vähemusena võõraste hulgas elades olen tundnud, kuidas mind ei võeta võrdsena ja usaldusväärsena kasvõi maailmavaatelistel ja hariduslikel põhjustel. „Sorry, kaugetest maadest rääkida on sinuga tore, aga tööd sa siin ei saa.” Liiga erinev. Kultuur on teine. Või arusaam maailmast, religioonist ja moraalist. Mõistan vähemusi, kuna olen ise paljudel puhkudel diskrimineerimist kogenud.

Tegelikult meil ju sallitakse homosid. Igaüks elab oma elu ja homo olemine on praeguste seaduste järgi igati legaalne. Kui palju homosid on meie praeguse Eesti Vabariigi ajal reaalselt ahju aetud või kividega surnuks visatud? Või vaadete pärast vangi pandud? Või oma orientatsiooni pärast salamõrvatud? Ei ühtki. Ometi on homoseksuaalsus vastuolus ajalooliselt üldlevinud arusaamadega moraalinormidest. Nagu on ka palju muid harjumuspärasest erinevaid, enamvähem seaduslikke teguviise, mida ühiskonnas samuti rohkem või vähem hukka mõistetakse. Näiteks liigkasuvõtmine, keskkonna reostamine või prostitutsioon. Narkootikumide, s.h. tubaka tarbimine.

Või alkoholism. Haigus, nagu teame. Väidetavalt isegi geneetiliselt ette määratud, seega ei ole see isiku vaba valik. Ravimatu. Kuidas suhtuks avalikkus ja kommentaatorid, kui organiseeriks alkohoolikute paraadi läbi Tallinna vanalinna? Ma ei räägi soomlaste vaevalisest teekonnast Raekoja platsilt sadamasse, vaid ikka tõelise paraadi, lippude ja orkestriga. Tõsi, Õllesummeri nimeline alkoholipropaganda üritus on olemas, kuigi varjab oma eesmärki pere- ja kultuuriürituse sildi taha. Teeks ikka tõelise joodikute paraadi. Joodaks kogu seltskonna korralikult täis ja liiguks siis vastavalt vigurdades ja õllepruulijat lauldes linnavalitsuse eest Toompeale, teadvustades vajadust vähemusse tolerantsemalt suhtuda. Nõuaks õigust väikse promilliga autot juhtida ja viina ööpäevaringset müügilolekut. Selgitaks, et purjus inimese labane käitumine on inimõigus.

Selliseid näiteid võib veel tuua. Tegevustest, mis seadusega lubatud, kuid ühiskonna enamuse meelest siiski moraalilagedad. Ja mida sellegipoolest laialdaselt harrastatakse.

Paljud Euroopa, s.h. Eesti naised käivad regulaarselt Egiptuses-Tuneesias-Marokos lõbureisidel. Seal ju palju ilusaid poisse, kes erinevalt pangaorjuses põhjamaistest meestest on rõõmsameelsed ja päiksepruunid, teevad komplimente ja toovad väikse vastukingituse eest lilli. Ja on meestena bioloogilises mõttes kadestamisväärselt võimekad. Need naised ei korralda kohaliku mošee ees paraadi, kus nõuaks vabaarmastust ja õigust abiellumata meestega magada. Sest sealne kultuur ja moraal ei kiida sellist asja heaks. Kividega surnuksviskamise karistust vähemalt mainitud maades küll ammu enam ei rakendata, sest turism on tulus majandusharu. Kuid kohalikud ise peavad selliste beach-boy’de teguviisi alandavaks, moraalituks. Sest nende kultuuris nii ei tehta.

Homoparaadi korraldamine ja kogu muu agressiivne homopromo seega ikkagi ainult kultuuri ja moraali küsimus. Mis siis, et seaduslik.

Oleks ma homo, ma paraadi heaks ei kiidaks.

PS. Kui poleks agressiivset homopromo, poleks ka minu selleteemalisi postitusi.