Kaja kirub tüütuid reklaamimüügi agente. Tuttav tunne, leidub lihtsameelseid, kes arvavad, et minugi käest võiks sponsorlusraha saada või et ma ehk tahan ennast kuskil ajakirjas reklaamida. Aga pole see asi nii lihtne ühti, kui Kaja kirjeldatud jäämäe tipp arvata laseb. Olen aja jooksul pendeldanud edasi-tagasi reklaami tellija poole ja meediakanali vahel ning tean mõlemat köögipoolt. Igal tegijal juhtub, ka paremates peredes. Kahjuks ei või siin kogu reklaamiäri inside infot paljastama hakata, sest siis läheks maailm uppi.
Kõigepealt, reklaamile orienteeritud meediatööstus kui omaette majandusharu ei saagi alati kliendi huvidest lähtuda. Kui lähtuks, jääks kanalite omanikud kasumita ja ajakirjanikud peaks hakkama töötama vabast tahtest tasuta, nagu blogipidajad ;) See oleks sama, kui ma mobiilioperaatori kliendina eeldaksin, et operaator maksaks mu roamingud ja 3G liikluse tasud välismaal, sest siis ma ei peaks ostma kohalikke prepaid kaarte ja mässama skype suunamistega.
Reklaamiäris on tellija see, keda lüpstakse, samamoodi kui telekommunikatsiooniäris maksame meie, tarbijad oma arvetega kinni Kaja kirjeldatud keeleteritajate kohvipausid ja brändbuukikoosolekud. Kaja kommentaarist kõlab läbi meeldiv kogus ülbust: me oleme nii suured, et kui te üldse tahate meilt mingit tellimust saada, tantsite meie muusika järgi. Ja tantsivadki. Sellepärast teevadki müügiagendid viimase hetke pakkumisi, et mõni teine suurklient on oma iseteadvas kampaaniaplaneerimises just enne viimast hetke otsustanud, et ta ikkagi ei tee kampaaniat, mille ta juba pool aastat tagasi broneeris. Ikka juhtub, pole toode veel päris valmis või on turusituatsioon muutunud. Kannataja on aga meediakanal, kes peab paari päevaga välja mõtlema, mida reedeõhtuse filmi reklaamipausi ajal näidata, sest vaataja ju tahab võileiba teha ja pissil käia. OK, tele oli halb näide, sest tegelikult on eesti telekanalid hullemini üle buukitud kui odavad Egiptuse hotellid kevadisel koolivaheajal.
Sooduspakkumistel on ka alati oma põhjus. Näiteks vaja uusi kliente konksu otsa saada, et neilt hiljem kasumit võtma hakata. Või neid konkurendi juurest üle meelitada. Mind kui ühe mobiilioperaatori püsiklienti aastast 1992 (nime ei hakka mainima), väga vihastab, kui uutele liitujatele tehakse erinevaid sooduspakkumisi, antakse tasuta minuteid või megasid ja kingitakse telefone. Ma pole selle 15 aasta jooksul isegi kleepsu kingiks saanud! Ja iga sooduspakkumise reklaamimiseks on parasjagu raha kulutatud. Minu raha, sest mulle ju lajatatakse arve ikka nii, nagu iga kuu. Reklaamid on kindlasti väga kvaliteetsed nii kontseptsioonilt, teostuselt kui meediaplaanilt ja - nagu Kaja kirjutisest selgub - ka mitte odavad.
Ah et miks ma siis ikka olen selle firma klient? Laiskusest, pole viitsinud konkurentide viimase hetke- ja sooduspakkumiste pärast asju ümber vormistama hakata. Ja sellepärast, et mujal on sama halb. Tehnilisi probleeme on kõigil, teenindajad eksivad ja kes kliendi kord juba konksu otsa on saanud, see pigistab mahla, nagu suudab. Sama kehtib ka reklaamiäris. Uut klienti poputatakse ja meelitatakse, vanalt küsitakse paar korda aastas, et kuidas muidu läheb ja sa maksta ikka jaksad?
See juba kord on vaba majanduse hind, et turul me kõik, vennad ja õed. Ja ei ole nii, et ainult üks on ostja ja ülejäänud müüvad. Rollid vahetuvad, ja väga kiiresti. Hommikul mina klient ja sina teenusemüüja. Lõunal aga juba vastupidi ja õhtul pügavad meid mõlemat hoopis kolmandad.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
kannataja? :)
Tnx kaasa tundmast, Toivo, seekord siiski mitte ;) .
Lihtsalt sama kaua, kui mobiiltelefonid Eestis kasutusel on olnud, olen rohkem või vähem reklaamiäriga kokku puutunud. Olen olnud nii reklaampinna müüja poolel kui ka ostja esindaja. Tõsi ta on, et oma kaupa tuleb aktiivselt müüa, kui on palju konkurente. Eesti reklaamikanalite äri eripäraks on, et võimalikke tõsiseid ostjaid on riigis kokku üldse umbes 500. Seega on arusaadav, et neile voolab ettepanekuid hommikust õhtuni.
Aga ka need 500 tegelevad oma kauba müügiga sama agressiivselt. Tänagi spämmis kuulus mobiilioperaator mind mingi oma suurepärase, soodsa ja ainult nüüd võimaliku eri-giga-mega-hüper pakkumisega.
Kurat! Kaja irvitab, et talle pakutakse reklaamivõimalust argumentidega: 1. ülisoodsalt; 2. kampaaniapakkumisena viimasel hetkel; 3. proovides erinevate isikute kaudu; ning tegemist on kaubaga, mida tal vaja pole, sest ta on nii rikas, ettenägelik ja eneseteadlik, et otsustab ise, millal ja mida ostab. Miks siis peab mobiilioperaator oma kliente idiootideks, kellele võib täpselt samasuguseid sõnumeid telefonile saata?
Ja jälle spämmib mu mobiilioperaator minu telefoni mingite kuradi pakkumistega. Tänan, EI. Kujutage ette, et mul tõepoolest on internet juba kodus olemas!?!
Internetis makstakse inimestele peale, et nad mõttetuid reklaamipakkumisi teatud arv sekundeid oma ekraanil hoiaksid.
Viimane hoiatus, kuulus mobiilioperaator! Hakka oma spämmi saatmise eest maksma või lepi sellega, et ma tulen öösel sulle koju ja teen sulle mõne muu toote pakkumise, millest ei saa keelduda!
Post a Comment