Reisikirjanduse rikkasse žanri on tekkinud uus huvitav alamliik – vinguvad reisikirjad. Peamiselt kirjutavad nutulaule pakettreise pakkuvate turismioperaatorite kliendid, kelle reisi ostmise hetkel tekkinud soovunelm erines tegelikkusest, mille nad sihtkohas avastasid. Lennuk hilines ja buss passis ummikus. Hotell ei olnud nii uus, kui pildil näidatu. Rõdul jooksid gekod. Kohalikud olid pealetükkivad ja lärmakad. Püramiidid olid lagunenud ja kõrb koristamata. Toit oli võõrapärase maitsega. Palav. Vihma sadas. Õlut ei olnud. Muumia oli väike, krimpsus ega ajanudki verist vahtu välja, nagu filmis. Ja nii edasi. Avage mõni populaarne reisifoorum ning nautige arvukaid värvikaid kirjeldusi tavapuhkaja ämberreisidest.
Kuigi tihti on liialdatud kaebelugude tegelikuks eesmärgiks turismifirmalt natuke kompensatsiooni välja pressida, korjavad selliseid teemasid hea meelega üles ka ajakirjanikud. Sest eksootika, konflikt, raha ja muud uudiskriteeriumid on ju olemas. Viimane näide on Ekspressis. Sageli selgub aga asja lähemalt uurides, et tegelikult polnudki midagi hullu. Täiesti tavaline reis koos kõigi väikeste eksootiliste ettearvamatustega, mis on paratamatud, kui inimene satub kodust kaugele, enda jaoks harjumatusse keskkonda.
Olen mitmel maal rahvuskaaslastega kohtudes pidanud tõdema, et inimesed on tulnud tuhandete kilomeetrite kaugusele ainult selleks, et oma harjumuspärast elurütmi võimalikult täpselt jätkata. Ainult et hetkel, kui päevakavas peaks olema mudane metsajooks, tahaks sörkida päikselises rannas. No läinud siis solaariumi!
Kõiketeadvad kommentaatorid kostavad puhkusereisis pettunute kurtmise peale, et ise on loll, kes pakettreisi valis. Et õige rännumees reisib seljakoti, pöidlaküüdi ja Lonely Planeti käsiraamatuga ega anna oma raha reisifirmadele. Ja toovad näiteid, kuidas kellegi tuttava tuttav on 5 dollariga taskus läbi Austraalia hääletanud. Jättes mainimata, et too reis kestis 6 kuud, sisaldas ööbimisi pargipingil, töötamist baari nõudepesijana ning näpatud puuviljadest toitumist. Ka kommentaarides kiideldud ülisoodsaid lennupileteid tuleb tavaelus harva ette ning reeglina ei ole neid saada just selleks nädalaks, kui olete endale puhkuse planeerinud.
Reisimine on alati risk. Uues kohas leidub alati ootamatusi. Üllatus võib tabada ka igapäevasest erinevat teed pidi tööle minnes, ammugi siis võõra kultuuriga kaugel maal. Ühest ekstreemsemast juhtumist, mis reisil juhtuda võib, kirjutasin mõni aeg tagasi Türgis lapse sünnitanud eestlanna näitel.
Võõrale maale minek on palju suurem ettevõtmine, kui näiteks kodumaal uude korterisse kolimine. Ometi, elukohta vahetades uurib inimene kõik hoolega järgi – kus on bussipeatus ja pood, kas parkimine on tasuline, kes on naabrid, millised erinõuded kehtivad jne. Siiski eeldatakse, et nädalaks-paariks võõrasse riiki kolimisel pole vaja muud kui pilet osta? Kõigi reisiriskide ennetav maandamine nõuab nii suurt eeltööd, et nädalaseks puhkuseks valmistumine võib võtta kuid. Pakettreisid ongi selleks välja mõeldud, et pakkuda kompromissi turvalise mugavuse ja odavuse vahel ka neile, kes ekstreemsusi ei otsi, kuid privaatlennukit endale ka lubada ei saa.
Kompromiss tähendab, et järeleandmisi tuleb teha mõlemast soovunelmast, mille vahel kompromissi otsiti. Seljakotireis võib olla odav, kuid tähendada määramatust reisi kestuses ja marsruudis ning sisaldada ohtralt ootamatusi ja ebamugavust. Samas võib seljakotirändur sattuda paikadesse, kuhu rikas turvaturist kunagi ei jõua. Privaatne luksusreis tähendab, et kõik on planeeritud, broneeritud, turvatud ja konditsioneeritud, pakkudes kohtumisi kohalikega vaid selleks ette nähtud etendustel. Kõik on kindlustusega kaetud, ohtlikke kohti ei külastata ning õlu ja joogivesi on toodud samast rahvusvahelisest hulgilaost, kust klient neid igapäevaselt ostab.
Keskteed otsival pakettreisil on olemas kindel plaan ja broneeritud lennukid-bussid-hotellid, kuid suure tõenäosusega esineb seal teatud lõtkusid. Sest ükskõik millise vahendi reserveerimine privaatseks ja garanteeritud kasutuseks on oluliselt kallim, kui pakettreisi hind võimaldab. Viimse detailini efektiivsust otsivad anonüümsed logistikud muidugi pahandavad, kui päevitustooli ja lennuki vahele jääb rohkem kui 20 minutit, kuid seljakotirändur teab, et odavus tähendab mõnikord paaripäevast passimist kohalikus bussijaamas. Seega, põhjust virisemiseks leiab alati ning kes hunti kardab, ärgu metsa mingu. Või siis vaadaku pildiraamatut, kui rahakott privaatse loomaaia loomist ei võimalda.
Internet pakub suurepäraseid võimalusi virtuaalseks reisimiseks. Alustada võib kasvõi samadest reisijututubadest, kust saab suurepärase pildi, kui halb võib olla rändamine tegelikus elus. Edasi võiks Google Earth või Maps abil oma virtuaalse reisi sihtkoha välja valida ja seal pisut ringi vaadata, Panoramio pakub pilte ka. Videoelamusi asukohast leiab Youtubest, sageli palju parema kvaliteediga, kui isetehtud reisivideo iganes olla saab. Vajalikku turismiinfo punkti juhatab otsimootor ning foorumitest leiab kaasreisijaid, kellega kohalike kummaliste kommete üle nalja visata.
Kellel sellest veel vähe, võib lennata Second Life avarustesse ja täiesti turvaliselt virtuaalsete kohalikega kontakti astuda. Virtuaalsetel piiridel viisat ei nõuta ning virtuaalsesse vanglasse sattumine on palju meeldivam, kui päris politseinikega asjaajamine ükskõik millises riigis. Virtuaalrändudel AIDS-i ohtu ei ole, röövimist pole samuti karta, halvemal juhul saad vaid mõne vähetuntud väikeriigi virtuaalametnikelt sõimata. Uskuge, reaalses elus juhtub palju hullemat.
Kuigi tihti on liialdatud kaebelugude tegelikuks eesmärgiks turismifirmalt natuke kompensatsiooni välja pressida, korjavad selliseid teemasid hea meelega üles ka ajakirjanikud. Sest eksootika, konflikt, raha ja muud uudiskriteeriumid on ju olemas. Viimane näide on Ekspressis. Sageli selgub aga asja lähemalt uurides, et tegelikult polnudki midagi hullu. Täiesti tavaline reis koos kõigi väikeste eksootiliste ettearvamatustega, mis on paratamatud, kui inimene satub kodust kaugele, enda jaoks harjumatusse keskkonda.
Olen mitmel maal rahvuskaaslastega kohtudes pidanud tõdema, et inimesed on tulnud tuhandete kilomeetrite kaugusele ainult selleks, et oma harjumuspärast elurütmi võimalikult täpselt jätkata. Ainult et hetkel, kui päevakavas peaks olema mudane metsajooks, tahaks sörkida päikselises rannas. No läinud siis solaariumi!
Kõiketeadvad kommentaatorid kostavad puhkusereisis pettunute kurtmise peale, et ise on loll, kes pakettreisi valis. Et õige rännumees reisib seljakoti, pöidlaküüdi ja Lonely Planeti käsiraamatuga ega anna oma raha reisifirmadele. Ja toovad näiteid, kuidas kellegi tuttava tuttav on 5 dollariga taskus läbi Austraalia hääletanud. Jättes mainimata, et too reis kestis 6 kuud, sisaldas ööbimisi pargipingil, töötamist baari nõudepesijana ning näpatud puuviljadest toitumist. Ka kommentaarides kiideldud ülisoodsaid lennupileteid tuleb tavaelus harva ette ning reeglina ei ole neid saada just selleks nädalaks, kui olete endale puhkuse planeerinud.
Reisimine on alati risk. Uues kohas leidub alati ootamatusi. Üllatus võib tabada ka igapäevasest erinevat teed pidi tööle minnes, ammugi siis võõra kultuuriga kaugel maal. Ühest ekstreemsemast juhtumist, mis reisil juhtuda võib, kirjutasin mõni aeg tagasi Türgis lapse sünnitanud eestlanna näitel.
Võõrale maale minek on palju suurem ettevõtmine, kui näiteks kodumaal uude korterisse kolimine. Ometi, elukohta vahetades uurib inimene kõik hoolega järgi – kus on bussipeatus ja pood, kas parkimine on tasuline, kes on naabrid, millised erinõuded kehtivad jne. Siiski eeldatakse, et nädalaks-paariks võõrasse riiki kolimisel pole vaja muud kui pilet osta? Kõigi reisiriskide ennetav maandamine nõuab nii suurt eeltööd, et nädalaseks puhkuseks valmistumine võib võtta kuid. Pakettreisid ongi selleks välja mõeldud, et pakkuda kompromissi turvalise mugavuse ja odavuse vahel ka neile, kes ekstreemsusi ei otsi, kuid privaatlennukit endale ka lubada ei saa.
Kompromiss tähendab, et järeleandmisi tuleb teha mõlemast soovunelmast, mille vahel kompromissi otsiti. Seljakotireis võib olla odav, kuid tähendada määramatust reisi kestuses ja marsruudis ning sisaldada ohtralt ootamatusi ja ebamugavust. Samas võib seljakotirändur sattuda paikadesse, kuhu rikas turvaturist kunagi ei jõua. Privaatne luksusreis tähendab, et kõik on planeeritud, broneeritud, turvatud ja konditsioneeritud, pakkudes kohtumisi kohalikega vaid selleks ette nähtud etendustel. Kõik on kindlustusega kaetud, ohtlikke kohti ei külastata ning õlu ja joogivesi on toodud samast rahvusvahelisest hulgilaost, kust klient neid igapäevaselt ostab.
Keskteed otsival pakettreisil on olemas kindel plaan ja broneeritud lennukid-bussid-hotellid, kuid suure tõenäosusega esineb seal teatud lõtkusid. Sest ükskõik millise vahendi reserveerimine privaatseks ja garanteeritud kasutuseks on oluliselt kallim, kui pakettreisi hind võimaldab. Viimse detailini efektiivsust otsivad anonüümsed logistikud muidugi pahandavad, kui päevitustooli ja lennuki vahele jääb rohkem kui 20 minutit, kuid seljakotirändur teab, et odavus tähendab mõnikord paaripäevast passimist kohalikus bussijaamas. Seega, põhjust virisemiseks leiab alati ning kes hunti kardab, ärgu metsa mingu. Või siis vaadaku pildiraamatut, kui rahakott privaatse loomaaia loomist ei võimalda.
Internet pakub suurepäraseid võimalusi virtuaalseks reisimiseks. Alustada võib kasvõi samadest reisijututubadest, kust saab suurepärase pildi, kui halb võib olla rändamine tegelikus elus. Edasi võiks Google Earth või Maps abil oma virtuaalse reisi sihtkoha välja valida ja seal pisut ringi vaadata, Panoramio pakub pilte ka. Videoelamusi asukohast leiab Youtubest, sageli palju parema kvaliteediga, kui isetehtud reisivideo iganes olla saab. Vajalikku turismiinfo punkti juhatab otsimootor ning foorumitest leiab kaasreisijaid, kellega kohalike kummaliste kommete üle nalja visata.
Kellel sellest veel vähe, võib lennata Second Life avarustesse ja täiesti turvaliselt virtuaalsete kohalikega kontakti astuda. Virtuaalsetel piiridel viisat ei nõuta ning virtuaalsesse vanglasse sattumine on palju meeldivam, kui päris politseinikega asjaajamine ükskõik millises riigis. Virtuaalrändudel AIDS-i ohtu ei ole, röövimist pole samuti karta, halvemal juhul saad vaid mõne vähetuntud väikeriigi virtuaalametnikelt sõimata. Uskuge, reaalses elus juhtub palju hullemat.
No comments:
Post a Comment