Pühapäev, 22. juuni.
Matsirand-Kihnu-Manilaid-Liu
Edelatuul, 7-9 m/s
Andrus lahkus matkalt pärast hommikusööki, kuna talle tulid kohustused järele. Kasutasime juhust ja keerasime laudadelt kastid maha. Samuti saatsime üleliigse varustuse Andrusele järele tulnud autoga minema. Alles jäänud matkajate hulgas valitses elevus, kuna oli lootust kiiresti sõita. Laud Fanatic Viper 220, puri Speedster 6,8. Uim jäi lühikeseks, sõitmise asemel liuglesin spin-out’is. Üritasin asja parandada, liigutades mastiträkki jupphaaval edasi. Ei paranenud. Väsisin väga ära.
Vahetasime Karmoga lauad. Techno 293, puri Disco 6,9. Kõik läks väga heaks. Uskusin, et sain Karmo enda laua, millel pikk uim. Pidas hästi. Kent nägi kaldal üht kaunist kohta ja jäi seda liiga kauaks imetlema. Tulemuseks katapult ja otsus ujudes seda kaunist kohta külastada. Enne vahetasid Kent ja Karmo veel natuke laudu ja purjesid, mille käigus selgus, et uim on kõvem kui puri.
Kihnu kursile keerasime viimasel hetkel. Suures lainest alla laskmise vaimustuses oleksime peaaegu pöördepunkti unustanud ning pidanud Kihnu krüssama hakkama. Siiski läks hästi ja saime ühe külgtuulekursiga kohale. Oleks võinud rohkemgi alla lasta, aga Papa nägi üht kohalikku surfajat, keda tuli tervitama sõita. Tollel võis kole olla küll, kui merelt tulnud tundmatud suured lauad temast mööda kihutasid.
Pärast lõunasööki ja kohvi Rock Citys asusime viimasele etapile. Kole külm, lausa jahe oli märga kalipsot selga ajada. Jäin teistest maha ja kaotasin nad juba poolel teel Manilaiule silmist. Tuul oli veidi vaikinud, kuid Manilaiu märgini sai veel glissis sõita. Siis kadus käik ära ning sõita sai vaid üksikute puhangutega. Kuna teisi näha polnud, valisin tiksumiseks kindlama tee ja läksin Manilaiu ja Munalaiu vahelt otse allatuulekursiga. Liu laht oli koledamal kombel võrke täis ja ilma tuuleta nende vahel manööverdamine võttis tuju täitsa ära. Ojakole kohale jõudes õnnestus viimasest kivide labürindist mööda laveerida ja matk oligi läbi. Sõiduaeg 6 h, sellest suurem osa glissis.
Matsirand-Kihnu-Manilaid-Liu
Edelatuul, 7-9 m/s
Andrus lahkus matkalt pärast hommikusööki, kuna talle tulid kohustused järele. Kasutasime juhust ja keerasime laudadelt kastid maha. Samuti saatsime üleliigse varustuse Andrusele järele tulnud autoga minema. Alles jäänud matkajate hulgas valitses elevus, kuna oli lootust kiiresti sõita. Laud Fanatic Viper 220, puri Speedster 6,8. Uim jäi lühikeseks, sõitmise asemel liuglesin spin-out’is. Üritasin asja parandada, liigutades mastiträkki jupphaaval edasi. Ei paranenud. Väsisin väga ära.
Vahetasime Karmoga lauad. Techno 293, puri Disco 6,9. Kõik läks väga heaks. Uskusin, et sain Karmo enda laua, millel pikk uim. Pidas hästi. Kent nägi kaldal üht kaunist kohta ja jäi seda liiga kauaks imetlema. Tulemuseks katapult ja otsus ujudes seda kaunist kohta külastada. Enne vahetasid Kent ja Karmo veel natuke laudu ja purjesid, mille käigus selgus, et uim on kõvem kui puri.
Kihnu kursile keerasime viimasel hetkel. Suures lainest alla laskmise vaimustuses oleksime peaaegu pöördepunkti unustanud ning pidanud Kihnu krüssama hakkama. Siiski läks hästi ja saime ühe külgtuulekursiga kohale. Oleks võinud rohkemgi alla lasta, aga Papa nägi üht kohalikku surfajat, keda tuli tervitama sõita. Tollel võis kole olla küll, kui merelt tulnud tundmatud suured lauad temast mööda kihutasid.
Pärast lõunasööki ja kohvi Rock Citys asusime viimasele etapile. Kole külm, lausa jahe oli märga kalipsot selga ajada. Jäin teistest maha ja kaotasin nad juba poolel teel Manilaiule silmist. Tuul oli veidi vaikinud, kuid Manilaiu märgini sai veel glissis sõita. Siis kadus käik ära ning sõita sai vaid üksikute puhangutega. Kuna teisi näha polnud, valisin tiksumiseks kindlama tee ja läksin Manilaiu ja Munalaiu vahelt otse allatuulekursiga. Liu laht oli koledamal kombel võrke täis ja ilma tuuleta nende vahel manööverdamine võttis tuju täitsa ära. Ojakole kohale jõudes õnnestus viimasest kivide labürindist mööda laveerida ja matk oligi läbi. Sõiduaeg 6 h, sellest suurem osa glissis.
Päeva lõpetuseks selgus, et suurus pole üldse oluline, usk on peamine. Nimelt – laud, millega sõitsin, oli tegelikult Kenti oma. Lühema uimega, kui olin lootnud. Siiski, korralik uim ja hea laud, nii et lõpp hea, kõik hea. Kondid kanged, kuid terved.
Rohkem pilte matkast on siin albumis, kindlasti kajastab matka ka TeamJahe veebileht.
1 comment:
Geniaalne mõte, purjelaudadega matkama minna. Kuidas seda ing.k. nimetatakse, otsiks huvi pärast guuglist infi, aga ei windsurf camping ega windsurf hiking soovitud tulemust ei anna.
Post a Comment