Hispaania kodusõda on vaatamata paljudele romaanidele-filmidele-maalidele oma sisult siiani paljudele mõistetamatuks jäänud. Hemingway hingekell ja Picasso Quernica on muutunud märkideks omaette, kuid sõja põhjustest ja käigust ei teata pooltki niipalju kui neist teostest. Kes sõdisid? Miks? Kes võitis? Oleme kuulnud nimetust „rahvusvahelised brigaadid”, teame et pärast sõja lõppu jäi 36 aastaks võimule Hitleri ja Mussolini sõber, fašist Franco. Mis tegelikult juhtus? Oli see kohalike omavaheline kisklemine või imperialistlike suurriikide võimupiiride jagamine?
Väga lühidalt võiks Hispaania kodusõja kokku võtta nii. Grupp mässulisi kindraleid otsustas kukutada Hispaania vabariigi demokraatliku valitsuse ja alustas 1936. aastal sõjaväelist riigipööret. Aafrikast toodi tagasi Hispaania koloniaalväed (mille koosseisus sõdis palju araablastest palgasõdureid) ning suunati need oma valitsuse ja rahva vastu. Maailma suurriigid deklareerisid, et nemad Hispaania siseasjadesse ei sekku, kuid juba sõja esimestest päevadest alates kasutas Franco Saksamaa ja Itaalia vägesid, tehnikat ja raha. Ka kuulsad Maroko väeüksused toodi üle Gibraltari väina Hispaaniasse saksa ja itaalia laevadel-lennukitel. Franco lubas Hitlerile, et võimule saades annab vastutasuks Hispaania maavarad Saksamaa sõjatööstuse käsutusse. Nagu hiljem selgus, andis ka hispaanlastest tööjõu ja väeüksused, kuigi ametlikult Hispaania II maailmasõjas ei osalenud. Suurbritannia toetas vaikimisi Francot, kuna leidis, et paremäärmuslase juhitud riigis on inglaste investeeringud paremini kaitstud kui sotsialistliku revolutsiooni lävel olevas vabariigis. Euroopa ja Ameerika mittesekkumine tähendas, et Hispaania vabariigi valitsusele ei antud ei sõjalist ega rahalist abi, enamgi. Neile ei müüdud relvi. Samal ajal kui Francole anti krediiti nii relvade, varustuse kui kahuriliha näol. Hispaania vabariigi valitsuse ainus võimalus oli pöörduda Stalini poole. Stalin MÜÜS hispaanlastele kõrge hinnaga vene relvi ning saatis kohale oma komissarid, kes pidid jälgima, et vabariiklaste sõjategevus liiga edukalt ei kulgeks. Et Pürenee poolsaarel kogemata kommunistlik riik välja ei tuleks. Ka Stalin ei tahtnud enne õiget aega võimalikke liitlasriike välja vihastada. Seega oli Hispaania demokraatlik vabariiklik valitsus juba ette kaotajaks määratud, kuna suurriigid ei arvestanud mitte ideede võitlust, vaid materiaalseid väärtusi: maavarad, strateegilised positsioonid Lõuna-Euroopas, võimalikud liitlased-vaenlased lähenevas II maailmasõjas.
Palgasõdur ei võitle idee eest, tema saab eluga riskimise eest raha. Franco üksused olid hästi varustatud, väeosade vahetamisega said sõdurid pidevalt puhkust ning neile maksti korralikult palka. Lisaks vaadati läbi sõrmede, kui sõdurid vallutatud aladel röövisid ja tsiviilelanikkonna kallal vägivallatsesid. Franco vastu võidelnud rahvusvahelistes brigaadides osalenud rohkem kui 50 riigi vabatahtlikud ei saanud sõdimise eest palka, nagu ka Hispaania Vabariigi rahvaarmee sõdurid. Vastupidi, palka küsinud vabatahtlikud saadeti näiteks Ameerika ja Inglise värbamispunktidest tagasi, kuna Hemingway ülistatud rahvusvaheliste brigaadide eesmärk oli fašismiga võidelda. Idee eest võitlejad kaotasid. 1938 a. rahuläbirääkimisteks lahkusid rahvusvahelised brigaadid Hispaaniast, 1939 sai Franco siiski täieliku ülekaalu ning Vabariik kapituleerus. Sakslased said soovitud maavarad ja tööjõu, inglased nägid, et nende lootus investeeringute kaitsele ei täitunud. Ameeriklastel oli niisama piinlik, sest kommunismihirmus oli toetatud fašisti võimule saamist, kes hiljem stalinlikku eeskuju järgides suure osa oma rahvast koonduslaagritesse või hukkamisele saatis. Huvitava kokkusattumusena võib märkida, et Franco püsis võimul sama kaua kui Lenini-Stalini diktatuur – 36 aastat.
Iga tänapäevane sõda on suurriikide malemäng. Tegelikud eesmärgid peidetakse loosungite taha, olgu need siis „kommunismiohuga” võitlemine või „terroristide” talitsemine. Paistab, et Hispaania kodusõda oli viimane, kus lahingutes osalesid ja langesid ka mõned neist, kes sõja tegelikult valla päästsid. Hilisemates sõdades on lahinguid juhitud kaugemalt kabinettidest ning sõjas teisele kohale tulnud vägede juhid hiljem täiesti „humaanselt ja sõjamehelikult” hukatud.
Ahjaa, vastus pealkirjas esitatud küsimusele ka.
Kirjutasin kogu selle ajaloolise heietuse siia, et tuua välja paralleel. Ühe riigi siseasjadesse sekkumise tõttu sai oluliselt muudetud kogu piirkonna edasine käekäik. Suurriikide huvides. Vasakpoolsete ja parempoolsete vana vaen ei ole Hispaanias kuhugi kadunud, kuigi kodusõja lõpust on möödas 68 aastat. Hispaania tõi väed Iraagist ära, kuna see oli sotsialistide peaministrikandidaadi Zapatero valimislubadus. Väed viis Iraaki ameerikameelne parempoolne peamister Aznar. Pärast valimisvõitu 2004 võimule saanud Zapatero oma lubaduse ka täitis. Ja mälestus sellest, kuidas vasakpoolsed 70 aastat tagasi tänu välismaiste palgasõdurite sekkumisele Hispaania kodusõja kaotasid, polnud selle otsuse juures sugugi vähetähtis emotsionaalne moment.
PS! Zapatero andis kõigile praeguseks veel elus olevatele rahvusvahelistes brigaadides võidelnutele Hispaania kodakondsuse, täites nii Hispaania Vabariigi viimase peaministri Juan Negrin Lopezi 1938. aastal brigaadidega hüvasti jättes antud lubaduse: Hispaania ei unusta teid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Muideks, Vasakparteisse kuulub mees, kes käis Hispaania kodusõjas võitlemas. Hispaania korraldas eelmisel aastal kodusõja veteranidele vastuvõtu ja see mees käis ka seal vastuvõtul.
Muideks, hispaania kommunistid rääkisid, et suurem osa hispaanlasi on NSV Liidule tänulikud, et nad saatsid neile reaalset abi erinevalt teistest Euroopa riikidest, kes lubasid, aga ei saatnud. Hulk vasakpoolseid euroopast käis seal iseorganiseerumise korras. Eestist käis päris palju mehi seal (ilmselt siiski mitte nii väga iseorganiseeritult).
Hispaanlastel (minu tutvusringkond jätkuvalt vasakpoolsed) on siiani selle sõja koha peal sügav haav hinges, kuna paljud inimesed tapeti lihtsalt ja mõnikord pole isegi teada, kuhu nad maeti.
Tänu Sirjele huvitavate täienduste eest. Paar täpsustust siiski.
1. Hispaania on jätkuvalt jagunenud parem- ja vasakpoolseteks ja parempoolsed pole Stalinile sugugi tänulikud. Franco surmast (1975) pole veel piisavalt palju mööda läinud, et kunagisi vastuolusid oleks juletud avalikult arutama hakata. Liiga palju sündmustes osalenuid, nii represseerituid kui represseerijaid on veel elus. Aga pinna all käärib. Veteranide vastuvõtt ja brigaadide liikmetele kodakondsuse andmine on esimesed märgid, et see arutelu tuleb. Muide, ka Stalini surmast läks N-Liidu lõpliku lagunemiseni terve inimpõlv. Hispaania olukorra teeb keeruliseks see, et Francot hukka mõistes tuleks hukka mõista ka praegune kuningas, kelle Franco isiklikult oma järglaseks valis ja kes riigijuhtimise pärast Franco surma rahulikul viisil üle võttis. Selleks aga pole hispaanlased kuidagi valmis.
2. N-Liit siiski ei saatnud abi, vaid müüs, ja kallilt. Negrin, tollal veel finantsminister, saatis Moskvasse Hispaania riigi kullavaru, mille üle lõpuks jäädigi vaidlema, et kas Stalin saatis kogu kulla eest relvi või jättis osa lihtsalt endale.
Vabatahtlikke tuli võitlema tõesti paljudest kohtadest. Saksa ja Itaalia töölised, kes fašismi eest põgenesid, kommunistid kogu maailmast, keda kodumaade võimud taga kiusasid. Üsna lootusetus seisus inimesed, kellel polnud midagi kaotada. Kellest suur osa lõpetas ikkagi Hitleri või Stalini koonduslaagrites. Idee eest võitlejad palgasõdurite vastu. Ja suurriikide huvid jäid peale. Umbes, nagu praegu Iraagis ja Afganistanis.
Eestlasedki sekkusid Hispaania kodusõtta usina relvamüügiga. Kogu iganenud sõjavarustus, millega siin midagi peale hakata ei olnud, läks hea raha eest kaubaks, ka enam-vähem kogu Eesti lennupark.
Post a Comment