Inimene on ikka nõrk ja abitu olevus, kui mõne oma turvalisest kodust suurema süsteemiga konflikti satub. Laupäevased uudised olid nagu teated rindelt. Kaks kalameest jätsid elu – erinevates õnnetustes, sealjuures. Ja üks tsiklimees. Kas astus ükski neist hommikul kodust välja mõttega, et ta tagasi ei tule? Vaevalt.
Kui autojuhil on veel lootus, et kalli auto tugevdatud kere ja selles olevad turvapadjad-rihmad teda kokkupõrkel kaitsevad, siis tsikli puhul saab suurema raha eest ainult kõvema kiirenduse ja ohtlikuma lõppkiiruse. Ja kui midagi juhtub, ei ole enam vahet, kas eksis mootorrattur ise või tegi mõni auto vale liigutuse, rattur on omapead füüsikaseaduste meelevallas. Seepärast ma tsikli maha müüsingi. Kui veel kunagi peaks sadulasse istuma, siis soovitavalt kinnisel rajal. Kus keegi vastu ei tule ega kõrvalteelt ette ei sõida. Ja korraliku kaitseriietusega. Küllap jagavad mu seisukohta ka need põhjamaade tsiklifännid, kes lasevad oma sõidukid konteinerites kokkutulekukohta toimetada ja ise turvaliselt lennukiga kohale jõuavad. Et siis nahkriided selga tõmmata, ratas rannaäärse restorani parklasse põristada ning seal San Juani päeva veetma hakata. Tõsised tsiklimehed muidugi naeravad sellise käitumise peale põlglikult, kuid niisugustel harrastus-motomeestel on suurem tõenäosus vanaks elada.
Mitte nii kiirelt, kuid sama halastamatult tapab meri. Liiklusõnnetuses käib kõik sekundikümnendike jooksul, merel jääb enamasti minut-paar mõtlemiseks ja tegutsemiseks. Kui on kaasas, millega tegutseda. Näiteks signaalrakett, raadiosaatja või mobiiltelefon. Päästevest, -parv või –rõngas. Laupäeval oli tavaline eestimaine mereilm. Väikest vihma, äikest, tuulepuhanguid. Lainetus oli terav, kuid mitte üleliia kõrge. Vesi polnud ka kuigi külm, päästevestiga pidanuks pärast paadi ümberminekut ikka tunde elus püsima. Kui ikka oli päästevest. Magedas Läänemeres nõuab pinnal püsimine suuremat pingutust, kui soolases ookeanis. Eriti kui veel riided seljas ja saapad jalas. Ise eelistan merd maanteele. Saatuse eest ei põgene, aga rumalast õnnetusest väljaujumiseks on merel suuremad šansid. Eriti, kui ise natuke ette oled mõelnud. Näiteks päästevesti kaasa võtnud või midagi…
1 comment:
Ei, noh. Sõnad võtsid suust. Saab seda N-340 nühitud ju iga päev, aga just täna pikemat otsa sõites vahtisin neid kaherattalisi ja mõtlesin samu mõtteid. Ka plätusid.
Meenutasin selle nädala Ekspressi artiklit ja neid teksasid ja muid asju millest seal räägiti.
Samas, autoroolis olles, on ikka krdi tugev tunne. Täna kippus spidomeeter 160 kandis olema ja korra käis ka tiba kaugemal. Auto ja tee võimaldanuks rohkemgi, aga siis surusin tagasi 140 poole, kus enamus liigub ja lasin mõned mööda.
Eesti mõistes hullud numbrid. Siin - eraldi sõidusuunad, vahepeal betoonbarjäär või lai eraldusriba - pole veel kuulnud ega näinud ühtki laupkokkupõrget. Seda kõige jubedamat. Jah, tänagi sõitsin õnneks "õiges" suunas ja pääsesin mingist ca 5 km ummikust, kuna keegi oli väikse kõksu teinud, aga ei midagi letaalset.
Kui need lahtise kiivririhma või üldse palja peaga enamasti turistidest tattnokad ja nende sama arulagedad poolpaljad tagaistmebeibed ära unustada, siis on liiklus siin ikka kuld.
Post a Comment