Kui sundüürnikku poleks olemas, tuleks ta välja mõelda, kirjutasin Ekspressile mõeldud kommentaaris. Mõnes mõttes ongi tegemist väljamõeldud probleemiga, millega on edukalt saanud võidelda juba üle tosina aasta. Populaarne retoorika ütleb, et sundüürnik on omandireformi hammasrataste vahele jäänu, kes ei saanud harjumuspäraseks muutunud elamispinda kollaste kaartidega päriseks. Kuid kollased kaardid anti ka sundüürnikele ning nende kaartide eest sai muudki kui elamispinda, näiteks ettevõtteid. Oleks võinud ju talongimajanduse ideoloogidelt küsida, miks on nii, et võid kõigile talongiomanikele ei jätku.
Kes see sundüürnik õieti oli?
Mäletan, kui sõber sai majaomanikuks. Üks ta esivanematest oli subjektiks tunnistatud, kuid keegi suguvõsast ei tahtnud majadega mässama hakata. Majad olid puust ja pleekinud, aga peaaegu kesklinnas. Sõber - tollal veel noor ja siiras – kirjutas alla. Tähistasime. Järgmisel päeval läksime maju vaatama. Ka seal tähistati. Küllap see oligi põhjus, miks keegi esimese ringi sugulastest polnud julenud maju vastu võtta. Üürnikud olid sees.
Majades käis pidev pidu, tähistati nii lihavõtteid, 9. maid kui kõikvõimalikke muid pühi. Ja vahepealseid päevi. Kuulnud, et majal on nüüd omanik, teadsid manulised mõndagi nõuda, mida majavalitsus polnud teinud. Torud tilkusid, katus lasi läbi, elektrijuhtmed loopisid sädemeid. Omanik ohkas ja läks panka. Pankurid leidsid, et võib raha anda küll. Perspektiivne piirkond, satikad suitsutad välja ja arendad elamispindu, mis mühiseb, arvati. Valesti arvati. Üürnikest said sundüürnikud.
Aastad läksid, aga sundüürnikud jäid. Ettepanekud mujale kolida naerdi möirates välja – kes see loll on, kes oma õigust ei tea. Tahad omanik olla – tuleb maksta. Üürnike kollased kaardid olid ammu kangema kraami vastu vahetatud kuid välja kolimise eest nõuti iga toa vastu korterit. Kaubale ei jõutudki. Pank aga tahtis intressi, kindlustusmaksed tuli tasuda ja eks majade püstihoidmine nõudis ka pidevat panustamist. Omanik kiristas hambaid ja maksis. Seadusega ette nähtud napp üüriraha mõnikord laekus tähtajaks, mõnikord mitte – riik polnud ju üürnikke sobiva sissetulekuga varustanud. Majaperemehe nägu läks järjest mornimaks. Kui mõni üürnikest lühiajaliselt lahkuski – kainestusmajja, arestikambrisse või haiglasse – oli kogu koosseis mõne aja pärast jälle tagasi. Kord pakasega purunesid ühel korteril aknad. Torud külmusid lõhki, kuid samas toas peost puhanud sundüürnik ei saanud nohugi.
Käis peremees murega juristide ja ametnike juures, kuid käsi laiutasid nii esimesed kui teised. Viimased küll vihjasid, et kui partei peaks vajalikuks mõnele manulistest munitsipaalkorter eraldada, võiks probleem leeveneda, aga selleks tulevat õigete inimestega rääkida. Ei saanud sõber vihjest aru ning munitsipaalkorteri-lubadus jäigi tema üürnike jaoks vaid valimisreklaamidesse.
Kui nad ära pole surnud, siis elavad nad nii tänapäevani, lõpetavad jutuvestjad tavaliselt oma pajatuse. Selles loos vabastasid tsirroos ja gangreen siiski ühe korteri. Ka ülejäänute tervis ei ole enam kiita ja varsti võib probleem lõplikult laheneda. Kui majaomanikule ei panda enne kohustust haigla- või hooldusraviteenust osutada.
Palun saage tuttavaks. Sundüürnik ver. 2.0.
Üks setukas populaarse partei valimistroika ees on seega lõplikult hinge vaakumas. Pensionär peab veel vastu ja venekeelne veab võimsalt, aga sundüürnik 1.0 on peagi surnud kui siga jõululaual. Kuid ega sõit seepärast seisma jää. Parteid suurepäraselt teeninud müüt tuleb teisele ringile. Tagatoas juba susiseb ning sundüürnik 2.0 tõuseb varsti fööniksina eelmise tuhast. Või oleks täpsem öelda – keedetakse katseklaasis homunkulusena kokku. Sest ilma temata ju ei saa. Kellegi eest on vaja võidelda, kellegi näitel on vaja allasurutute lootusi õhutada.
Analüütikud hoiatasid, et juba enne suurt kinnisvarabuumi oli iga 3. eluasemelaen riskantsem, kui reeglid nõuavad. Buumi ajal aga jagati raha ilma igasuguse kontrollita. Majanduse jahtumisest on saanud tõsiasi ning alanud aastal ilmselt ei suuda pangad enam sundmüüki minevate kodude arvu varjata. Seega on lähiajal turule oodata hulka uus-sundüürnikke, kes pärast eluaseme pangale loovutamist on sunnitud endale ulualust üürima.
Pealinna linnavalitsus on juba teatanud, et 818 sel aastal valmivat munitsipaalkorterit antakse õelate omanike poolt uute üürimääradega tänavale aetavatele sundüürnikele. Tõenäoliselt ähvardab väljatõstmine ka umbes sama suurt hulka makseraskustesse sattunud laenajaid. Neile on pealinn välja pakkunud, et üle jõu laenanutele peaks riik eluasemelaenu maksmisel appi tulema. See tähendab, sekkuma turusuhetesse ja andma „õigetele” inimestele nende suhtes eelise, kes oma kohustusi ise täita suudavad. Samamoodi, nagu sundüürnikele kunagi anti eelis näiteks turuhinnaga erakat üüriva tudengi ees.
Lisaks on sundüürnikele mõista antud, et küllap saab lõpuks ka munitsipaalkortereid erastada. Kui mitte kollaste kaartide eest, siis kuidagi ikka. Tallinna korterite odavmüük üürilistele jätkub ju tänaseni. Tõsi, mitte kõigile, vaid „õigetele”.
Saite vihjest aru?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment