kadunud mälestusmärkide kummardajad

Kõigepealt arvake, millest ja kellest jutt? Suure juhi nimelised tänavad, väljakud, koolid ja instituudid on ümber nimetatud. Juhi võidetud sõda meenutavad mälestusmärgid on kõrvaldatud. Juhti kujutavad ausambad on vaikselt kadunud või asendunud kaasaegsematega. Juhti ja tema parteid ülistavate monumentide tükid vedelevad rohtu kasvanud laoplatsidel või roostetavad unustatuna kusagil maanteekraavis. Kuigi elus on veel palju inimesi, kes juhi tegusid oma silmaga näinud on, kes ühel või teisel poolel võitlusest osa võtnud, ei taheta sellest ajaperioodist eriti rääkida.

Sellegipoolest leidub kodusid, kus suure juhi portree on endiselt seinal. Koos vanade sõdurimundrite ja luitunud paraadfotodega. Vaid seltskonda, kellega juhi sünnipäeva tähistada, jääb aasta-aastalt vähemaks. Enamusel noortest sugulastest on piinlik sellistel üritustel osaleda.

Kuid ühe viimase mälestusmärgi juures koguneb siiski kord aastas nostalgiline seltskond, kokku paarsada. Mõned sõjakoledusi oma silmaga näinud elatanud inimesed. Noorterühmitus, kelle nimele liidetakse hea meelega eesliide neo-. Kes ise pole suure juhi režiimi ajal elanud, kes pole selle valla päästetud sõja õudusi näinud. Kuid kellele sellegipoolest meeldib vanal sõjaväelisel viisil au anda, nostalgilisi laule laulda ja üksteisele kinnitada, et vanad head ajad tulevad tagasi. „Kodumaa, suur ja vaba,” on nende mitte kuigi enesekindel sõjahüüd. Ja muidugi „Au suurele juhile”. Tuuakse lilli, lehvitatakse vanu lippe. Tõenäoliselt toimub ka väike tähistamine. Tantsimiseni asi enamasti siiski ei lähe.
Viimane mälestusmärk on püsti seetõttu, et see on ühtlasi ka hauamonument.


Mõistatasite ära?

Memoriaalkompleks Valle de los Caidos ja Francisco Paulino Hermenegildo Teódulo Franco Bahamonde. Euroopa kõige kauem vastu pidanud fašistliku diktaatori Franco püstitatud mälestusmärk kodusõjas langenud „patriootidele”, ühtlasi ka koht, kuhu ta ise on maetud.

Pärast Franco surma 1975 aastal muutis Hispaania end kiiresti tagasi monarhistlikuks riigiks ning Franco aegu igatseb taga vaid väike osa ultraparempoolseid eesotsas Franco tütrega. Hispaanlaste üleminekuperiood oli palju leppivam ja veretum kui kuumadest lõunamaalastest võiks oodata. Ilmselt on põhjus kirjutamata kokkuleppes, mida kutsutakse ka „vaikimise ja unustamise paktiks”.

Selle pakti järgi jäid represseerimata kõik Franco diktatuurivalitsuses osalenud ministrid, neile jäi alles nende kokku riisutud vara ning nad elasid oma elu lõpuni luksuses ja turvalisuses. Näiteks Marbellas. Enamgi. Suur osa Franco valitsuse ministritest osales uue põhiseaduse välja töötamisel ning aitas võimule Franco poolt enda järeltulijaks valitud noore printsi Juan Carlos de Borboni. Samas said võimaluse rikastumiseks ka uue kuningriigi uued ametikandjad. Asjad olid justnagu hästi. Vimm ja vihapidamine suruti enesesse ning riik arenes aastakümneid Euroopa kõige kiirema majanduskasvu tempos.

Nüüd aga on vanad haavad hakanud lahti rebenema. Vasak- ja parempoolsed valitsused on paar ringi vahetunud ning taas võimule saanud vasakpoolsed on hakanud nõudma, et asju nimetataks õigete nimedega. Kodusõda ja vennatapp, diktatuur ja repressioonid. Nende sõnade varasemad vasted on eestlastelegi hästi tuntud. Vabastamine ja kurjategijate karistamine, õitsev riigikord ja võitlus sisevaenlasega. Nõutakse Franco režiimi ohvrite ühishaudadest väärikamatesse kohtadesse ümbermatmist. Maade ja varanduste ümberjagamist ei julge siiski keegi välja pakkuda. Kuigi mäletatakse hästi, kellele mingi põld või talu enne Franco ümberjagamisi kuulus. Söed hõõguvad.

Palju on hääli, mis nõuavad ka Valle de los Caidose kõrvaldamist. Nagu on läinud muudki Franco kujud ning frankistliku aja mälestusmärgid. Kui sinnasamma poleks lisaks Francole maetud hulk tavalisi sõjamehi, oleks monument ilmselt ammu kadunud.

Seni veel püsib. Nagu ka suhteline tasakaal vasak- ja parempoolsete vahel. Ühed nõuavad tänavatel palgatõusu, teised annavad aegajalt Francole natsikombel au.

Kui poleks islamiterroriste ja baski pommimehi, kelle vastu võitlemine ühiskonda praegu liidab, oleks omavaheline sõjakirves ilmselt juba ammu välja kaevatud ning 1939 aastal Franco võiduga lõppenud kodusõda taas arutusele võetud. Aga eks nad jõuavad. Maailmasõda ver 2.0 lõppes 1945. Franco suri 30 aastat hiljem. Vaatame 30 aasta pärast, mis Valle de los Caidosest saab. Selleks ajaks on peale kasvanud põlvkond, kes asjade olemust enam ei mäleta. Kas antakse nostalgilisele legendile tegelik poliitiline sisu või leitakse lihtsalt ettekääne poest tasuta veini võtta, näitab aeg.