vajatakse elajaid

Mis juhtub, kui ülekeev kinnisvarakatel äkitselt jahtuma hakkab, kirjutasin varasemas postituses. Sõitsin täna kunagistes kuumemates arenduspiirkondades ringi ja pilt oli nukker. Ei ole võimalik leida kohta, kus seistes ei näeks vähemalt üht müügisildiga korterit-maja. Tihedamates elurajoonides tundub, et kuulutus on küljes igal neljandal või kolmandal kinnisvaral. Poolikud vahemerevaatega arendused seisavad graffitikunstnike rõõmuks, laste mängumaaks ja asotsiaalide ulualuseks.

Mis siis juhtus.

Buum, nagu ikka. Kõik ostsid, kõik ehitasid. Hinnad läksid üles, rahvas võttis kõvasti laenu ja muudkui ostis. Kes elamiseks, kes spekuleerimiseks. Ka välismaist raha voolas tulvaveena sisse, ei jõutud nii kiiresti ehitada, kui käest ära osteti.

Äkki raha juurdevool peatus. Kohalikel said laenulimiidid täis ja välismaalaste hulgas läks piirkond moest ära. Arendused aga muudkui valmisid. Nüüd otsitakse ostjaid. Hinnad on hakanud langema.

Koos kinnisvararalliga kerkinud muud hinnad teevad tänasest Hispaaniast tavalise Euroopa provintsi, mis pole enam millegi poolest Saksamaast või Prantsusmaast ahvatlevam. Costa del Soli saatus on eriti kurb. Tänu tohutule päikse-immigrantide hulgale pole see enam Hispaania, vaid briti-skandinaavia-saksi segakoloonia, kus keeleks on deutschspanglish ja kultuuriks raha. Kuid esimese laine uus-kohalikud hakkavad vaikselt eest ära surema, nende pärijad aga lähevad tagasi metropolidesse. Või vähemalt värskematesse piirkondadesse. Balkanimaadesse ja Põhja-Aafrikasse tüürivad nii lõbujanune säästuturist kui hinnatõusule mängiv kinnisvaraspekulant. Vähenev prominentsuvitajate huvi toob müüki ka hulgi luksuslikke villasid. Marbella kuulsaima suvitaja, Saudi kuninga Fahdi surma puhul 2005 kuulutas linnavõim välja kolmepäevase leina. Marbella lähistele suvilaks Valge Maja koopia ehitanud kuningas tõi iga visiidiga kaasa nii palju raha, et koguni kohalikud autorendifirmad pidid tema teenijaskonna varustamiseks Saksamaalt sadade kaupa uusi Mercedeseid tellima.

Kortereid – maju on rahval käes palju. Kes oma raha eest kokku ostis, kannatab hambad ristis, kes pangast võttis, on juba otsast hakanud sundmüüki andma. Lisaks tulevad järelturule järjest uued lahkujate päiksepensioni-kodud. Kinnisvaramaaklerid käivad hirmul nägudega, nagu küüditamist ootavad kulakud – paljud firmad on ühinenud ning suurkoondamised jätkuvad, sest ostjaid pole. Tühje elamispindu on rohkem, kui inimesi. Kuuldavasti plaanivad kohalikud võimud elanikuta elamispindu koguni maksustama hakata. Sest linnad, kus pooled korterid seisavad tühjalt rentnikku oodates või müügis, muutuvad peagi tondilinnadeks. Pole elu, pole äri, pole inimesi, pole maksutulu. Juba praegu ei jõuta kõiki uusarendusalasid enam valgustada-koristada-turvata, tühjana seisab koguni Andaluusia turismiametile hiljuti valminud lossi meenutav administratiivhoone.

Seega ongi käes olukord, kus hädasti vajatakse elajaid. Vaatega Vahemerele.