Kes kannatab, see kaua sõidab. Põhiliselt küll autoga. Käisime Valgerannas ja Pärnurannas. Kullika jätsime vahele, sest Pärnuranna pilt oli väga ühemõtteline. Siiski, päevapikkune tuule luuramine viis lõpuks tulemuseni: vastu õhtut leidus Tahkuninal täiesti sõidetav tuul. Tõsi, idast ja üle maa, see tähendab puhanguline ja kalda all vaikne. Testsõidu tegin 5,8-ga. Läks käima. Jätsin selle õpilastele ja panin endale 6,5 kokku, lauaks võtsin väikse uimega XTC.
Idakas on Pärnu lahes tegelikult puhas offshore, Tahkuninas lihtsalt tundub, nagu oleks sideshore. Kohe kui sadama nurgast mööda saad, on allatuule lage Liivi laht. Sundisin õpilastele päästevestid selga ja sussid jalga, sest Tahkunina on veel ka kuradi kivine koht. Endale ei jätkunud kumbagi. Mis oli kindel eeldus, et midagi peab juhtuma.
Nii oligi. Pärast üht välimise otsa jibe jälle käima tõmmates käis seljast imelik nõks läbi. Hüppasin kohe vette ja kontrolli tulemus kinnitas halba aimust: järjekordne poomiots oli reetlikult otsustanud enesetapu teha. Õnneks polnud sang veel plastikümbrisest lahkunud, nii sain ta poomiotsas pikemalt tolgendava nööriga oma kohale kinni tõmmata. NB! See on üks hea põhjus, miks poomi mastipoolse otsa kinnitusnööri ei kannata väga lühikest teha.
Peterson nägi, et mul jama majas ja jäi igaks juhuks lähedusse triibutama. Et kui ma väga Riia poole hakkan ära kalduma, saaks mulle sinna hotelli ja õlle ette tellida. Veestardi tegin ühe käega mastist hoides ja samas asendis ka kalda poole tiksusin. Tuul oli teglikult nii hea, et kohati läks laud ka selles asendis käima. Sain tagasi.
Kaldal selgus, et autos leiduvad vakantsed poomid ei anna vajalikku mõõtu välja, ühe miinimum oli pikem, teise maksimum lühem kui vaja. Jällegi tuli appi Peterson, kes usaldas mulle oma sobivas mõõdus X6. Tõsi, trapetsiotsad olid tal väga riskantse näoga, aga pidasid vastu.
Nii sai päev päästetud ja veel ligi tunnike täiega lennatud. Tänu suurim Petersonile!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment