Et sügis käes ja talv tulekul, otsustasin käia vanarahvatarkuse radu ja ree kähku ära rautada. See tähendab, pikemat aega edasi lükatud autoremondi ja hooldused ära teha. Et talvel poleks ebameeldivaid üllatusi ja kusagil lumehanges puksiiri ootamist. Hakkasin autoremondiga tegelevaid ettevõtteid läbi helistama. Ühe varuosa leidsin ühest, teise kolmandast ja nii edasi. Et enamasti soovivad autoremondifirmad müüdud varuosa ise ka autole külge keerata, saigi päris mitu erinevat remondiaega kirja. Erinevates ettevõtetes.
Muidu läks kõik enamvähem normaalselt, andsin raha ja sain oma auto tagasi, tihti isegi peaaegu kokku lepitud ajal. Mõnikord oli auto pärast remonti tuntavalt paremaks läinud, mõnikord oli ainult teadmine, et mingi kriitilise tähtsusega jubin on nüüd uus ja terve.
Mis oli aga üllatus - hakkasin autost võõraid tööriistu leidma. Paremal juhul vedelesid need lihtsalt kuskil põrandal, keerulisematel juhtumitel aga olid jäetud mootoriruumi või sillatala peale... Tegelikult nii ma neile jälile saingi. Kui pärast auto remondist tagasisaamist midagi kõrvulukustavalt koliseb, siis normaalne inimene ju vaatab järgi, mis värk on. Noh, avastad siis kusagilt mingi mutrivõtme või kruvikeeraja, mis sinna kohta kohe üldse ei sobi ja sõidu ajal loomulikult lärmi teeb. Huvitav tendents neis töökodades. Vähemasti ei olnud neid tööriistu arvele kirja pandud. Seega, võõras värk ja tuleb inimestele tagasi viia. Ühe padrunvõtme saba juba viisingi. Meister oli üllatunud näoga. Ilmselt tavaliselt siis ei tooda tagasi.
Firmade nimesid siia ei kirjuta, iseendast head inimesed ju.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment