Akna taga suruõhuvasaraga asfalti purustavad töömehed äratasid virgutavalt vara. Ilm tundus pime, kuigi tegelikult oli ikka juba hommik. Vihma sadas ja tuul puhus. Koeragi ei tahtnud õue ajada. Hakkasin hoopis tööle. Tuli päris viljakas tööpäev. Koer vingus toas, jalad ristis.
Alles õhtupoolikul suutis Jürka mu randa kaasa ässitada. Vihm polnud pausi pidanud, nii et surfiklubi parkla oli muutunud järveks. Kahju kolleegist, kes seda homme koristama peab, küllap tuleb tal lestad kaasa võtta, et ringi parvetavad õllepurgid ja krõpsupakid kätte saada.
Tuul oli sadama mõõtja järgi 9 ja 11 m/s vahel, kohapealsed mõõtmistulemused näitasid 6-10. Panin GTX 6,5. 115 oli päris paras ja kuigi puhangute ajal käis tuul veidi üle, oli põhiline, mis sõitmist segas, ikkagi vihm. Muidu polekski väga hull, aga kui silmad kogu aeg vett täis on, siis eriti ei näe, kuhu sõidad. Sain päris hästi aru, mis tunne on prillidega meestel, kes merele minnes prillid kaldale peavad jätma.
Siis tuul tugevnes, aga kuna vihm jätkus ja Jürka lubatud päikest ei tulnud kuskilt, ei viitsinud hakata purje väiksemaks vahetama ja kiirustasin tagasi tööpingi taha. Koer muidugi rõõmustas, kui ma ukse korraks lahti tegin.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Kas Sa meres surfasid või hoopis surfiklubi parklas? :-)
Meres ikka, aga parkla oli ka nii sügavalt vett täis, et kui laua käest maha panid, ujus see kohe eemale.
Post a Comment