Oli raske päev. Ei, mitte sellepärast, et laupäeva õhtu oleks väga väsitavaks kujunenud, aga... sügis hakkab tulema. Öösel sadas, hommikul oli külm/pilves ja Windguru vähendas iga paari tunni tagant prognoosi. Kuid et huvilisi oli palju, läksime siiski Kullipessa ja rigasime hõredas vihmasajus üles 4,2; 5,4 ja 5,8. Lohemehed tulid Lemme laagrist, üks väsinum kui teine. Lohed olid ka vist väsinud, ei tahtnud kuidagi seista. Tuul justkui oli, laine veel ei olnud. Õpilased hullasid seda suurema rõõmuga.
Päev piinarikast tiksumist, aga nagu Windguru ütles, kella kolme paiku tuli päike välja ja puhangud küündisid 7,7 m/s. Ühel hetkel viskas puhangud üle 9 m/s ja panin (ise küll halba aimates) ka 6,5 kokku. Proovisin erinevate laudadega, aga kui lõpuks juba stabiilselt 7,5 puhus, võtsin XTC välja. See oli viga.
Kullipesa oli nii vesikasve täis, et ei õnnestunud sõita ühtki triipu, ilma et mingi konnakoloonia uime küljes ripuks. Samas, vette hüppamine ja uime puhastamine oli ka väga kahtlane võte, sest kunagi ei teadnud, kas pärast on ka piisavalt tuult, et veestart teha.
Heiki hullas suure kitega. Piinlik lugu, aga sel ühel triibul, mille kõrvuti sõitsime, sai ta lõpuks minust ikka mööda ja pärast jibe, kui ma enam käima ei saanud, kadus lõplikult eest minema.
Võitis sport. Mina kaotasin
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment