saartematk läbi, Kuul Surf Kämp algamas

Jaanipäev andis väikse hingetõmbepausi - jahe saartematk lõppes, Kuul Surf Kämp Topul juba võtab ilmet.

Mõned pildid saartematkast: http://picasaweb.google.com/jaano.martin.ots/Saartematk2010#

kui GPS alt veab...

Saartematk selleks korraks jälle sõidetud. Oleks peaaegu isegi korraliku logi saanud Google kaardile joonistamiseks. Aga ei. Sest see GT-31 on küll üks nii saast aparaat, et kui ta poleks kiirussõidu ametlik GPS, viskaks ta keset Hiiu Väina ilma mingi südametunnistuse piinata minema. Ei põeks isegi looduse reostamise pärast, sest tõenäoliselt on kogu aparaat tehtud täiesti naturaalsest sõnnikust.

Nimelt, kui GT-31 tarkvara kinni kiilub, tuleb aparaadi restartimiseks oodata aku tühjenemist. Ja kui merel kiirusi-kursse mõõtes tühjeneb aku alati kiiremini, kui eeldaks, siis kinni jooksnud aparaati suudab ta rahulikult 48 tundi ärkvel hoida! Mis konkreetsel juhul tähendas, et saartematka viimane päev tuli sõita vana hea merekaardi-püksirihma meetodil. Mis on ka täitsa OK, ainult et püksirihma pole keegi seni suutnud Google Earth'i üles laadida. Ja eriti vihastab GPS-i kinnikiilumine siis, kui parasjagu kõva tuul puhub. Tahaks kiirussõidu tulemust kirja saada, aga - ennäe, GPS arvab, et oota paar ööpäeva!

Saartematkast pikemalt Team Jahe lehel.

PS! Ehk on kellelgi teada mõni osav kruvikeeraja-jootekolvi mees? Kui GT-31 aparaat lahti kruvida ja akujuhtmele sobiv lüliti vahele panna, peaks see vist restart-asja ära ajama. Kui siis GPS-speedsurfing muidugi enam tulemusi tunnistab, ikkagi tuunitud aparaat...

saartematk algab s... ajal

Nädalavahetuse uudised süstamatkajate maratonikatsetustest pole just julgustavad.

Sellegipoolest plaanib Team Jahe homme/teisipäeval alustada järjekordset retke, mille käigus loodetakse külastada Hiiumaad, Vormsit, Viirelaidu, Kessulaidu ja ehk ka mõnd muud teele jäävat saart. Näiteks Muhumaad. Pildid ja blogi ettevõtmisest vastavalt asjade käigule.

aeg Elisa lepinguid lõpetada

Imetlen juba mõnd aega Elisa iseteeninduskeskkonna ja ka nende klienditeeninduse kliendivaenulikkuse taset. Olen vähemalt 2 nädalat proovinud saavutada lihtsat toimingut: vahetada mulle kunagi müüdud 35o kr-ne "ülihea" internetipakett 99-kroonise "veel vingema" vastu, kuid tulemuseta. ID-kaardiga Elisa iseteeninduskeskkonda sisse loginuna ei lihtsalt ei kuvata mu lepinguid, arveid, nubreid ega muud olulist infot. Küll on seal võimalik lugeda reklaamuudiseid.

Klienditeenindaja telefonil 6 600 600 aga väidab iseteeninduskeskkonna lepingute lingi kohta, et "see peab seal olema" ning keeldub ettepanekust saata neile screenshot, mis näitab, et ega ikka ei ole küll. Rääkimata sellest, et keegi tagasi helistaks või e-mailidele vastaks. Tõenäoliselt ei huvita Elisat mingi Eesti väikeklient.

Nojah. Aeg lepinguid lõpetada. Ja kui keegi Elisas töötav isik peaks teile mingil põhjusel helistama, siis palun pange ta kõigepealt paariks-kolmeks minutiks ooterežiimile ja seejärel öelge talle iga 10 sekundi tagant, et aga ma ju olen juba Elisa VIP-klient.

esimene reis keelatud vetel

Matsalu laht - osana Matsalu Rahvuspargist - on oluliste liikumispiirangutega veekogu. Põhjusega. Et mitte häirida Matsalus peatuvaid või pesitsevaid linde ega rikkuda pärandkooslustes toimivaid looduslikke protsesse.

Sel kevadel õnnestus lõpuks teostada ammune unistus ning saada Matsalu lahele liikumisluba, mis võimaldab korraldada seal loodusturistidele, linnuvaatlejatele ja muidu ekskursantidele paadiretkesid. Loomulikult ei anna liikumisluba täielikku vabadust kõikidesse sihtkaitsevöönditesse sisenemiseks või linnupesade vahel jalutamiseks, kuid binokli ja teravate kõrvade abil näeb-kuuleb nii mõndagi.

Esimene retk ka tehtud - marsruudil Keemu-Kiideva toimus läinud nädalavahetusel Terra Maritima korraldatud merikotkateemalise infopäeva matk, mille käigus sai reisiseltskond näha nii tuult, vihma kui päikest. Ja loomulikult nautida Matsalu lahe panoraame.

Suvi alles algamas, Matsalu lahel toob iga uus nädal uusi vaatamisväärsusi. Kuigi pesitsushooajal on looduskaitsealal liiklemine eriti hoolega piiratud, on siiski lootust ka merelt näha, kuidas linnupojad oma esimesi vee- ja õhukatsetusi hakkavad tegema, kuidas roostik jälle sammu avamere poole astub ning vaadata, kui paksuks vetikad ja veetaimed siselahe seekord muuta suudavad. Paadimajandusest Matsalus: http://paadiretk.blogspot.com/

Foto: olev.ee

liisingukahur ja renditank?

Tänane uudis Kaitseväe plaanide kohta teeb kohe rõõmu. Vaat see on maksumaksja raha mõistlik kasutamine! Nimelt, Kaitsevägi uuendab oma masinapargi rendilepinguid. Ehk siis liisib uusi sõja(vabandust, kaitse-) tegevusel vaja minevaid sõidukeid. See on selles mõttes väga positiivne raha kulutamine, et ei mõelda liiga pikalt ette. Sest reaalsuses saab selline rendileping kehtida ikkagi ainult aktiivse kaitsetegevuse puhkemiseni ja sealt edasi - who cares? Või on lepingus sees punkt, et "kui liisinguvõtja näeb ette ohtu liisinguvara säilimisele, näiteks vulkaanipurse, vandaalid või vaenuliku riigi rünnak, peab ta viivitamatult: 1) informeerima liisinguandjat; 2) toimetama liisinguvara pankurite poolt näidatud ohutusse kohta hoiule. Teisest küljest on muidugi arusaadav ka liisingufirmade optimism ja intressihimu, sest nagu ei nähtud ette majanduskriisi saabumist, pole ju keegi prognoosinud ka sõja algamist?

Huvitav on muidugi, et kui peaks puhkema aktiivne kaitsetegevus, siis millise kindlustusega need sõidukid kaetud on? Ja kas risk suureneb ka, sõltuvalt sellest, kas kahepoolne kaitsetegevus puhkeb Läti või Venemaaga?

Noh, ja kui peakski sõjas teise koha saama, siis pole ju nagunii enam tähtsust, kes hävinenud või kannatanud sõidukite rendimaksete eest vastutab.

suur saak kullipesas

Hommikul Saaremaalt tulles oli pool Suurt Väina ikka üsna jääsupine. Vaatasime Karmoga praami aknast ja meenutasime, kuidas ülemineva suvel sealt laudadega läbi sõitsime: siit-siit-siit ja siit. Leppisime kokku, et sel aastal teeme matka jälle kindlalt ära.

See-eest Pärnus, Kullipesas on meri lahti. Nii kaugele kui silm ulatus, ei paistnud isegi jääpankasid sees olevat. Ainult kalda all on veel pisut jääd. Tuult ei olnud, kalamehed kihutasid maasturitega rannanõlvast üles-alla ja kärutasid oma paate vette. Kalameeste talvistest askeldustest on kõvasti jälgi nii kaldal kui vees, õigemini põhjas.

Kullika ranna põhja oli täna hästi võimalik uurida, sest kogu vesi tundus olevat Tartu tänavatel ja Soomaal. Kuiv ka ala, kus tavaliselt meri põlvini.

Kasutasin juhust, et vesi madal, korjasin sealt kotitäie klaasikilde ja muud teravat, mida isegi sussiga ei tahaks talla all tunda.

Prügikasti on vallavalitsus ilmselt säästlikke eramaaomanikke peljates talveks turvalisemasse kohta viinud, nii et ilusate ilmadega hakkab ilmselt ka piknikuliste prügi kuhjuma. Talgupäevaks tegevust kui palju.

vajatakse mõrdasid... mida vanem, seda parem

Päriselt ka. Rannarahva muuseum otsib mõrdasid, seisukord ei ole oluline. Mida vanem, seda parem. Oodatud on kõik ettepanekud. Kes teab mõnd vana mõrda, võtku ühendust info@rannarahvamuuseum.ee

Ühesõnaga - ajaloolisi kalapüüniseid otsitakse rannarahva muuseumi tarbeks. Surfajatele kalapüünised väga ei meeldi, eriti kui need seisavad risti-rästi sõidukurssidel ees, nagu Pärnu lahes. Lohemehed muidugi lendavad üle ja kui parasjagu ka ei lenda, siis uimed on lohelaudadel olematult lühikesed. Purjelauamehed peavad otsima võrguvabamaid piirkondi. Eriti formulistid.

surfiklubi otsib tegevjuhti

Pirita Surfiklubi otsib tegevjuhti. Töökoht vaatega merele ja tugeva tuule korral lubatud lõunapaus 2-tunniseks venitada. Kuulutus ise on siin. Tundub, et surfajate seas ei ole tööpuudus ja/või tööhuvi kuigi levinud, sest kandidaatide ring ei ole kuigi suur. Võibolla on põhjuseks ka see, et avaldusi võetakse vastu 15. märtsini ning kõvemad sportlased tahavad tingimata ankrumeesteks olla.

head naistepäeva, seltsimehed esimehed!

Hooligem rohkem naistest, austust ja lugupidamist emadele, meedia südantlõhestav bla-bla-bla ja lillemüüjate kasum tuleb.

Lisatud piltidest saab aimu, kuidas edukad mehed tegelikult naisi kohtlevad. Eeskujuks ja teistele järgi tegemiseks. Kusjuures, võrdse palga teemal virisejatele küsimuseks: kui palju munadega vihmavarjustatiivid kah masu ajal palka saavad muidu?

Lisatud piltidel (kes nägupidi ei tunne):
1. euromehe vihmavarjustatiiv
2-3. Meie Mehe vihmavarjustatiivid.

töötu ju kohe maha ei sure...

Õnneks pole ma töötu. Kuigi maka (MajandusKasv) aegadega võrreldes on tulud mainimisväärselt korrigeerunud, saan töötute muresid vaid empaatiliselt aimata, kuid mitte veel isiklikult tunnetada. Et mis tunne see täpselt on, kui sind justnagu tahetakse välja lülitada või ooterežiimile panna, kuni ajad paranevad. Ometi, inimene pole ehitustööriist, mis võib mõnd aega kusagil laoplatsil rakenduseta konutada, kuni buum jälle käima läheb. Inimene tahab süüa ja tuba vaja soojaks saada, seepärast mõtlevad ka töötud midagi välja. Käivitub naturaalmajandus: ma parandan sul lekkiva katuse, sa annad mulle keldrist kotikese kartulit. Muidugi ei pea keegi sellise tegevuse juures raamatut ega deklareeri tulusid.

Üllatus küll, eks ole. Huvitav, et riik ja maksuamet sellele pole mõelnud. Kas tõesti ununes või tundus, et tarbetud inimesed veavad uue majanduskasvuni kuidagi toiduta-peavarjuta-kütteta välja? Jaan Õmblus kirjutab Päevalehes sellest päris pädevalt ja põhjalikult. Õmbluse kokkuvõte on, et riik seisab lähiajal silmitsi ca 200 miljardilise mahuga ning väga efektiivse paralleelmajandusega. On keegi mõelnud, mis saab, kui see töötute ja väiksepalgaliste ellujäämisinstinktil rajanev jõud leiab, et tasub kehtestada ka paralleel-riik?

Kõiksuguse vabatahtliku ja mittetulundusliku tegevuse kahjulikust mõjust maksutuludele kirjutas ka Jüri Pino ehk Poni. Talle omases nihilistlikus võtmes, kuid väga tabavalt. Reaalsus on, et meie riigi maksutulud vähenevad lähemal ajal võrdelises seoses maksumäärade tõusu ning tööpuuduse kasvuga. Ilmselt pole kaugel aeg, kus riigi maksubaasi moodustavad 101 garanteeritud palgaga riigikogulast ning veel mõned ametnikud, kes peavad neile selle palga ja kuluhüvitised välja arvestama.

Mis siis teha, ma ei teagi. Küllap oleks võimalik inimeste vajadused ja initsiatiiv kuidagi ära rakendada. Ma ei taha öelda, et ainult maksustamise mõttes, aina uusi maksumäärasid ja keerulisemat bürokraatiat kehtestades. Pigem peaks riik siin konkurentsi tunnetama ja mõtlema, mida oleks võimalik sellisesse paralleelreaalsusse sattunud inimestele pakkuda.

telefonimüügiagentide ja spämmerite tervituseks: Olete Võitnud Paadimatka!

Kas sulle helistavad optimistliku häälega tütarlapsed, kes laupäeva varahommikul küsivad, et kas tahaksid vestelda teemal: ajakirja Köögi-Kroonika-Naised järgmiste numbrite sisu? Ja muidugi nende üllitiste tellimine. Mulle mõnikord helistavad. Eriti nõme on, et telefoniterrorismi teele on asunud ka mitmed varem soliidselt käitunud firmad, näiteks kirjastus TEA. Vihastab. Sest ma olen ööinimene ja tahan hommikul magada.

Vi@agra pakkujad oskab mu spämmifilter enamasti ära kustutada, aga siiski tulevad aegajalt läbi osavad kirjad, mis soovitavad minna naljaka URL-ga lehele, et oma e-mailikonto seadeid uuendada. Või midagi sellist.

Seega, võiks midagi ette võtta. Kellegi füüsilisele dematerialiseerimisele üles kutsumine on karistatav. Seega, seda ma ei tee, vaid kutsun kõiki spämmereid ja telefonimüügiagente endaga koos paadimatkale. Soovist neile kasulikku ja huvitavat elamust pakkuda. Tasuta. Kaldale tagasi saamise tasust räägime siis, kui piisavalt kaugel merel oleme. Muide, kaldale tagasi toimetamise teenus ei ole kohustuslik.

Kellele veel mõni spämmer kirjutab või telefonimüügiagent helistab, võiksite neile öelda, et kuna just konkreetne tüütaja on kümnetuhandes helistaja, on ta võitnud paadimatka. Las annab oma nime, telefoninumbri ja aadressi. Küll ma lähen ja korjan ta peale ja toimetan kokku lepitud paadimatkale.

Nõva loodus on kindlalt kaitstud

Peraküla rand Nõval on ilus koht. RMK puhkekoht ja telkimisplatsid, NW tuultele ilusti avatud rand ja meri läheb ruttu sügavaks. Surfihuvilisele loodusturistile väga mõnus paik.

Surfilaager toimus Nõval viimati 2007. Siis kolis Saaremaale ning on nüüdseks jõudnud Roostale. Põhjus: surfihuviliste laagrikülastajate hulk kasvas iga aastaga ning korraldajad ei suutnud kuidagi garanteerida, et üheaegselt rannas viibivate inimeste hulk Perakülas looduskaitse nõuetega lubatud 400 inimese piiresse jääb. Ebareaalne, laagrikülastajaid kipub pigem sinna paari tuhande kanti olema.

Nii said looduskaitsjad ja kohalikud elanikud surfilaagrist lahti. Kadusid eredad purjed ja lohed, vaikis õhtuti kõlanud laul ja pillimäng ning saabumata jäi tavalisest suurem hulk autosid.

Ent siis ilmus Nõvale veel parem ja nõudlikum ranna kasutaja: kaitseväe laskepolügoon. Protestisid kohalikud elanikud, mis protestisid, ei aidand miski, isegi maavanema sekkumine mitte. Polügoon tuli ja paugutamine käib.

Nüüd siis on Nõva topelt kaitstud: loodust ei koorma enam tüütud tuule-fännid ning kui merelt mõni võõras lennuk peaks tulema, saab see ka kiirelt ja kindlalt alla tulistatud. Kohe puhtam ja kuivem tunne.

Fotod: (mõlemal pildil on sama koht)
1. Purjelaualiidu arhiiv, surfilaager 2003
2. ekraanipauk Postimehe veebisaidilt, kogu Postimehe galeriid näeb siit.

maksame riigikogulastele parem otse

Olen puudust kannatavate poliitikute pärast juba mitu korda muret tundnud. Isegi rohelised, kes viimati mu hääle said, ei kõhelnud krammigi, kui tekkis võimalus natuke rohkem krabada. Mis parata, väiksed inimesed, väiksed rõõmud. Kindlasti on neil ükskord surmatunnistusel hästi elatud elu eest kõik viied.

Algas sotsiaalkampaania, mis peaks veenma, et makse maksab maksta. Tõsi ta on, surm ja maksud pidid ainsad olema, millest kõrvale ei hiili. Aga maksud tõusevad. Maksab töötu ja maksab palgavähendamise "vastastikkusele kokkuleppele" allkirja andnu. Rääkimata ettevõtjatest, kes muutunud turul pinnale jäämiseks ikka üsna uskumatuid pingutusi peavad tegema. Kõik see toimub suure stressi, valu ja vaevaga. Mis tervisele, teadagi, hea ei ole. Seega, surmgi saabub kiiremini. Nii väheneb maksumaksjate hulk ja iga allesjäänu peab veel rohkem maksma, et riigikogulased edaspidigi saaksid oma maasturitega väheneva, kuid veendunud valijaskonna juurde sõita.

Kampaania ise on nõrk, ei veena. Äkki ikkagi peaks Kaur Hansoni vangist välja laskma ja paluma tal teha kampaania "Ära löö poliitikut". Sest pean Vooglaiu Märdiga nõustuma, ka mina arvan, et nad on küünilised mölakad. Ja kuna nii arvavad veel ka tuhanded teised, oleks mõnekümne miljonine sotsiaalkampaania väga omal kohal.

Aga et sellist kampaaniat veel ei ole ja nad on ikkagi vaesed inimesed, siis on minul ettepanek: kohates puudust kannatavat poliitikut, eriti aga Riigikogu liiget, siis andke neile natuke raha, kui veel on. Või mõni puuvili, näiteks õun või banaan. Või kui isegi tammetõru pole anda, võtke eeskuju kuulsast Liivi Juhanist ja annetage neile oma kuub. Sest teie, tavainimesed võite kärvata. Aga kui Riigikogu liikmed edasi ei kesta, on tegemist tõsise poliitilise kriisiga.

kas sina oled kinnisvaramaaklerit toitnud?

Kirjakastis aastavahetuse suurpuhastust tehes leidsin City24 aastavanuse uudiskirja, mis hõiskas: "paiguti kinnisvara hinnad isegi tõusevad"! Vaesed nõrgamõistuslikud. Tõenäoliselt on tegemist ravimatu juhtumiga. Sest viimati saatsid nad sarnase uudiskirja detsembris 2009, hoiatades jälle kinnisvarahindade tõusu eest. Võibolla räägivad nad mõne teise planeedi kinnisvaraturust.

Samas paistab, et seda unistus-tüüpi-soigumist usuvad mõned kinnisvarategelased ise liigagi tõsiselt. 2009 sügisel otsisin üht korterit, kuid ei saanud ahnest linnamaasturiga maaklerist üle ega ümber. Ei tahtnud ta kuuldagi, et möödas on ajad, kui päevas saab ainuüksi korterite näitamise eest teenustasuna 10 000 kr kokku koguda. Suure mööndusena tegi lõpuks allahindluse 3500 kr pealt 3000 kr peale. Ikkagi päris hea teenistus kuulutuse internetti riputamise eest.

Rahvusringhäälingus jõuluaegu etendatud südantlõhestava kerjamissaate tulemusel suudeti naiste varjupaikadele eesti rahva käest keskmiselt kroon-poolteist inimese kohta välja kerjata. Jätsin annetamata, sest mu isiklik 2009 aasta annetusnorm oli nälgivale kinnisvaramaaklerile makstud raha arvelt kuhjaga täis saanud. Eriti, et enda sissetulek suutis 2009 jooksul kolmandiku peale kahaneda.

Siit soovitus ERR kerjamissaadete produtsentidele: küsige maakleritelt, neil aina tõuseb.

pimendus Pärnu pakases

Ühel hommikul aknast välja vaadates nägin tänaval tõstukiga rohelist veoautot. Tõstuki korvis oli mees tööriistadega ja auto seisis laternaposti juures. Ei, mees ei vahetanud lambipirni. Kui ta oli valgusti juhtmed lahti ühendanud, sõitis auto ülejärgmise posti juurde ja mees tegi samad liigutused. Üle ühe posti peatudes sõitis auto tänava läbi ja siirdus siis järgmisele.

Õhtul oligi tänav nagu klaveri naeratus: mustad laternad vaheldumisi valgetega. Masu aeg, mis teha, tuleb ka valguselt kokku hoida. Nüüd näitavad tänavalaternad kodutänaval puhast pimedust.

Juuresoleval pildil veidi värsket Pärnu pimedust. Paarikümnekraadises pakases, kuigi seda pole pildilt päris hästi aru saada.

puudust kannatavate poliitikute toetusfond ehk töötud riigikogusse

Kunagi tegime sõber Villyga puudust kannatavate poliitikute toetusfondi. Annetasime ise ja kutsusime teisigi üles toetama vaeseid poliitikuid, kes oma palka tahtsid tõsta. Fondi väga palju raha ei kogunenud, sest inimesed olid ja on ahnete poliitikute vastu jätkuvalt väga verised. Aga niipalju ikka, et Ojuland saaks paar kohukest osta. Kurtis ju vaene naine tookord lausa ajalehes, kuidas tööd on nii palju, et ei saa suvelgi puhata ja ainus, mis natukenegi tohutut koormust kompenseeriks, oleks palgatõus. Nüüd on jälle riigikogu palgatõstmise teema päevakorral ja seekordsed vaesuse verstapostid on Toomas Tõniste, Raivo Järvi ja Karel Rüütli.

Mehed kardavad, et kui nad oma palka ei tõsta, siis ei hakka inimesed enam riigikogusse kandideerimagi ning nad peavad surmani Toompea kehvapoolseid töötingimusi ja solvavalt kasinaid kuluhüvitisi kannatama. Tõniste muretseb, et hea spetsialisti palk peab ikka korralik olema. Ka Järvi ütleb, et tahaks näha, mis kvaliteediga inimesed need on, kes tuleks riigikogu raske töö peale näiteks näruse 20 000 krooniga, millele lisandub kõigest 5 000 kr kuluhüvitisi. Ka Karel Rüütli meelest ei oleks riik jätkusuutlik, kui riigikogulane oma palka tõsta ei saaks.

Tublid, Toomas, Karel ja Raivo! Panite kõik arstid, õpetajad, lasteaednikud, kunsti-inimesed, sotsiaaltöötajad, päästeametnikud, politseinikud, põllumehed ja muud luuserid paika. Just, nende palkasid tuleb masu tingimustes vähendada ja neilt võetavaid makse tõsta. Et ei kannataks nende mõttetute inimeste üle valitsemise ning juhtimise kvaliteet. Jah, mis teha. Kui inimesel ikka pole piisavat poliitilist pädevust, siis las ravib tuhande euro eest kuus targemate inimeste lapsi või passib 24 h valvekorras, et kui aastalõpubanketi käigus rakett maja põlema paneb, siis kõik pidutsejad ikka tulest välja tuuakse.

Aga ärge muretsege, sõbrad! Eestis on juba rohkem kui 100 000 inimest, kellel pole mingit tööd ega palka, küllap iga tuhande töötu kohta ühe ikka leiaks, kelle haridustase, IQ, empaatiavõime ja südametunnistus lubaks teha isegi riigikogulase räpast ja rasket tööd. Näiteks 2 keskmise palga eest. Aga tõenäoliselt nii ei juhtu. Sest praegune riigikogu ei saa ju lubada riski, et riigi valitsemise juurde satuks mingi kontrollimatu element. Seega, riigijuhtide palgatõus tuleb sama kindlalt kui Savisaare maksutõus.

Ma ise mõtlesin, et sel aastal võiks Rahvusringhäälingus teha puudust kannatavate poliitikute toetuseks südantlõhestava jõulutunneli saate, kus päkapikumütsides saatejuhid "Püha Öö" helide saatel nutuse häälega nuruvad, et inimesed ei ostaks pereliikmetele mõttetuid jõulukinke, vaid annetaks oma raha hoopis ülevamaks otstarbeks. Lisaks võiks panna üles plakatid tasuliste telefoninumbritega, nagu need kodutute koerte ja kasside või lastehaigla börsilspekuleerimise fondi jaoks raha kogumise kampaaniad.


Aga tegelikult, õudne on. Kas on Eestis peret, mida töötuks jäämine või palga vähendamine poleks puudutanud? Olukorras, kus töötute arv läheneb juba 10%-le riigi rahvastikust (NB! Mitte tööealisest elanikkonnast!), on riigikogu liikmetest väga küüniline rääkida riigi juhtimise kvaliteedist, riigikogu väga heade spetsialistide palgatasemest või selle palgataseme kindlustamisest devalveerimise eest läbi euro kursi.

Kui juba riigikogu ja president masu ajal sellist eeskuju näitavad, siis mida peaks rahvas tegema?

paadi(maksu)põgenikud: äriidee rannaküladele

Tallinn on asunud keskmiste ja väikeste paatide omanike pitsitamise teele, kavatsedes koguda valimiskampaaniast perforeeritud linnaeelarve lappimiseks kiprite käest kokku 10 miljonit krooni. Seega ei jää paadiomanikel üle muud, kui märkida oma aluste kodusadamaks mõni kaugem külasadam või lautrikoht. Muidugi mõõduka tasu eest, mis võiks siiski olla oluliselt madalam kui plaanitav paadimaks.

Ja kui kipper on juba valinud mõne väikesadama oma aluse varjupaigaks poliitiliste maksutormide eest, küllap külastab ta igal navigatsioonihooajal vähemalt kord-paar ka oma uut "kodusadamat". Seega oleks niisugused paadi(maksu)põgenikud ka omajagu nagu regionaalarengu tagant tõukajad, jättes külastatavasse kanti vähemalt mõne lõunasöögi, kui mitte koguni ööbimise ja külapeol osalemise jagu raha.

Jah, kasiino-kunni kaater ei tule juba süvise pärast igasse külasadamasse sisse, aga ega tal pole hullu Tallinnaski - plaanitav paadimaks puudutab ainult kuni 12-meetrise kogupikkusega aluseid.

palju sina jood?

Tore telereklaam. Heade kavatsustega kampaania. Põrgutee olla kah heade kavatsustega sillutatud (kuigi Pratchetti andmetel olla see sillutatud hoopiski külmutatud müügiagentidega). Aga juba enne uut eesti aega öeldi, et viin on vaese mehe video ja masu pole siin palju muutnud.

Või on?
Mida siis teha?

Huvialakoolide ja spordiklubide rahastamist on vähendanud kõik omavalitsused.
Üritustest õitsevad vaid Õllesummeri-laadse äriideega ettevõtmised, ülejäänute puhul on paratamatu, et piletihind = kirves.
Teatripilet on 120-550 kr. Lõbu kestus: 2 tundi.
Veekeskuse pääse maksab 100-150 kr. 4-liikmelise pere peale seega kuni 600 kr. PÄEVAS? Lõbu kestus 3 h.
Bowling maksab 150-210 kr nägu. 2-3 h.
Spordiklubi (kangi tõstmine) on 100 kr ja hallis ringi jooksmine 55 kr. 2 tundi.
Jalgratas maksab alates 3000 kr, aga sõidupäeva lõplik hind sõltub sellest, millal K-valijad selle sult ära varastavad.
Meres ujumine ja metsas jooksmine on tasuta, kuid samuti on hüvitiseta ka need 5 haiguspäeva, mis sealt tulevad.

Pudel viina maksab 60 kr. Nalja jätkub 4-5 tunniks.
Pubisse saab külma lörtsisaju eest sooja täitsa tasuta, välja visatakse sõltuvalt kohast kl 24.00 ja 04.00 vahel.

Valik on teie.

Alati on muidugi võimalik pöörduda Tervise Arengu Instituudi poole ja küsida sealt, kas nad ei tahaks alkovastase kampaania raha eest näiteks teie perele tervisekeskuse aastakaarti anda.

PS. selle taandarengu instituudi vastav veebileht on õudne. Ilmselt on seda soovitanud mõni konsultant, kes tunneb mõnd inimest, kes viimase 10 aasta jooksul on teismeline olnud. Tundub, et nad on oma lehe mõttetusest isegi aru saanud ja on seetõttu piirdunud dotseeriva loengukonspektiga, keelates ära igasugused kommentaarid ja vähegi huvitavama-aktiivsema sisu.

kuidas võmm mind politsei eest hoiatas

Sõitsin rahulikult mööda maanteed. Ei kihutanud, püüdsin auto spidomeetri sisse progetud viga arvestades just lubatud kiirust välja rihtida. Ju see tegelik kusagil 90 kandis võis olla, no ehk 1-2 km/h üle. Kuni üks vastutulev auto juba eemalt tulesid vilgutas, noh et võmm ees või nii. Kui vastutulija lähemale jõudis, nägin, et selles istusidki politseinikud! Oli üks neist eravärvidesse pugenud politseiautodest, millel armatuurlaud elektroonikat täis, palju antenne katusel ja küljeaknad tunduvalt tumedamaks toonitud kui ühelgi päriselt eraisikule kuuluval autol lubatud oleks. Vilkureid nad siiski käima ei pannud ja ümber ei pööranud. Polnud mul eespool ka ühtki põõsasse pugenud patrulli, keda nood autoga kutid oleks saanud raadio teel juhendada ohtlikku liiklushuligaani, s.t. mind kinni pidama.

Muidugi tõusis jalg gaasipedaalilt juba tulevilgutamist nähes. Ja edasi sõitsin natuke VEEL püüdlikumalt. Aitäh, poisid! Vaat nüüd saan alles aru, et minu politsei kodanikest tõeliselt hoolib!

talinlane tahtis küttepuid (ja kartofelit)

Juhtus nii, et pidin jälle parkima auto ööseks pealinna keskele, juba tuttavasse kohta. Seekord sõitsin kaubikuga, viimasest maal käimisest veel mõned sületäied küttepuid kuudis. Eks natuke kõhe oli pärast valimistulemuste selgumist sinna parkida küll ning õudne eelaimdus ei petnudki.

Hommikuks olid kõigi uste lukusüdamikud lõhutud, mõnes veel poolikud muukrauatükidki sees. Küllap olid valijad läbi akna näinud, et sees on küttepuud ning arvanud, et need ongi need, mida neile lubati. Või siis lootsid, et kartulid on istme all peidus, need uued, mis mädanenute asemel sigade ette toodi.

Õnneks polnud valijad siiski autosse sisse saanud, sest kaubik on vana ja rauast, uksed nii tugevad, et isegi kangiga ei kanguta lahti.

Nõme lugu igatahes.

reklaamitibi suur saladus paljastatud

Reklaami- ja marketingitibid on mulle alati meeldinud. Eriti seetõttu, et neile meeldib "kuntsi" teha ja toredaid kampaaniaid välja mõelda. Ja, mis kõige lahedam, alati on keegi loll, kes selle kuntsi neile ka kinni maksab. Koos hommikusöögiga.

Näiteks on mind alati intrigeerinud, mis on SELLE kampaania sõnum. Pole kunagi lahti hammustanud ja keegi pole tõlkinud ka. Vahepeal hakkas juba täitsa närvidele käima, et kas olen ise loll või ei saa tõelisest kuntsist aru.

Kuni lõpuks nägin teist reklaami. Mis lõi pildi selgeks.

Asi oli lihtsalt selles, et reklaamitibi palus Jurmalas toimunud reklaami välja töötamise seminar-vöörkšopi hilisõhtuses breinstoormingus AD-d (see on see kõige kreatiivsema kampsuni, pika patsi ja vanamoodsate raamidega prillidega reklaamikutt) briifingu käigus "Do this deep!!!" aga reklaamikutt, oh õnnetust, osutus tavaliseks maameheks ja ei saanud välismaa keelest aru.

Sellegipoolest pani kutt erutava kõlaga sõnad kirja ja nii sündiski kampaania. Aga ilmselt jättis klient agentuurile kampaania eest maksmata, sest agentuur müüs sama kampaania veel teiselegi kliendile maha ning seekord sai sõnad natuke täpsemalt kirja:

orgasmiloendus ja katoliiklik kreemikook

Kui paljudes Eesti naistekollektiivides algab esmaspäevahommik kiitlemisega, kes nädalavahetuse jooksul rohkem orgasme sai ja kellel on vingem mees? Ei mina tea, naised ju lülituvad ainsagi mehe juuresolekul hoopis teisele programmile. Aga Poolas? Kui uskuda Joanna Owsianko versiooni ühe eduka Varssavi reklaamifirma naiste elust, siis katoliiklikus põllumajandusriigis asjad just nii käivadki. Vahepeal muidugi turundatakse natuke ka uue koostisega noorendavat dušigeeli ja tõenäoliselt toodetakse kusagil kulisside taga asuvas produktsiooniosakonnas kogu see videoõudus, mis meiegi telekanalites tunnise filmi kolmetunniseks katsumuseks venitab.



Ehk siis esietendus Tiramisu Endla teatris. Tükk iseenesest rohkem Delfi naisteka kommentaaride stiilis päevakajaline pisteline publitsistika kui terviklik saba ja sarvedega lugu, aga narratiivikummardajad ongi vist hetkel jälle pisut tagaplaanile jäänud... Seitsme samas kontoris sebiva pealtnäha eduka noore naise lood, ilmselt veel enne masu-aega kirja pandud. Sest miljonid tulevad mürinal, nagu ka wishful-thinking tüüpi jutustused oma töövälisest ajast... millist tibidel firmapidusid ja kliendikohtumisi arvestades siiski kuigi palju ei paista olevat.


Natuke raske oli jälgida, et mis unenägu millise luiskelooga kokku pidi käima ja milline pihtimus missugust eelmise elu mälestust täiendas, ikkagi 7 tibi ja igaühel 4 monoloogi. Aga see segadus võis ka olla mõne Endlas iga võimaliku nurga taha tekitatud baari põhjustatud. Kuid et teater algab puhvetist, olen mina paljude veinilettide eest väga tänulik.

Autori kapsaaeda kivid naisteka publiku ülehindamise ja tüki "ülekuntsindamise" eest. Saan aru, et autorile on pakkunud lõbu ajaloost kuulsate naiste lugusid pealiskaudsete reklaamitibide vigaderohkesse interpretatsiooni väänata ja testida publiku huumorimeelt Mozarti "Carmenile" viidates. Eesti publiku panid rohkem kihistama hoopis paljud poolaka jaoks igasuguse naljataotluseta sisse toodud seigad katoliiklase igapäevaelust.


Endla trupi tõlgendus tükist igati austustvääriv, esitus usutav ja näitlejate natuke sõlme kippuv keel tundus kohati lausa taotluslik. Turundustibid ju ei räägigi selgelt ja sirgelt, ikka tuleb natuke "vää" ja "nohh" ja "seethendabt" sisse.

Ei seganud ka masu-aja minimalistlik lavakujundus ega kohati kohalejõudmatu muusikaline kujundus. Tegelikult tore lugu. Tiramisu on igati väärt suupiste, tõsi sobib paremini lahjemate jookide juurde.

Eesti maailmakaardile: tehtud!

Esmaspäeval maandusid Tallinnas Chris, Tony ja Sten, lennujaamas olid vastas noormeeste vanemad ja asjamehed Eesti Purjelaualiidust. Reportereid ja telekaameraid polnud, kuid need tegelased ei olegi omal maal (veel!) suured kuulsused. See-eest on nad vägagi tuntud nimed maailma purjelaudurite, eriti aga freestyle sõitjate ja fännide hulgas.

Eesti Vabastiili Team saabus tagasi Kreekas toimunud EFPT finaaletapilt, kus Chris võitles eestlaste parimaks tulemuseks välja 6. koha. Proffide arvestuses. Väga kõva. Nagu ka teiste saavutused, mis Christoferi kohast palju maha ei jäänudki. Seega sai tõestatud, et Christoferi eelmise aasta üllatustulemus polnudki väga juhus ning et ka külmast Eestist võib tulla selle kuuma spordiala tipptegijaid.



Jahedas Ülemiste lennujaamas igatahes mõjusid šortsides ja plätudes päevitunud kuttide pleekinud lokid ja cool olek väga muljetavaldavalt. Oleks mõni TV-kaamera võinud olla küll. Sest purjelaudurite veebides, ajakirjades ja videokogudes on Eesti vabastiili koondise sõitjate sooritusi väga hulgaliselt ning need võidavad palju kiidusõnu.

2009 sai meie vabastiili koondis väga võimsa kiirenduse, osaleti EFPT profisarja võistlustel ja treeniti Dahabi, Kreeta ning Fuerteventura laagrites koos maailma tipptegijatega.

Koondise liikmete endi muljeid pole veel jõudnud küsida, kuid eks seda jõuab. Nüüd on vaja koolis õppeveerand lõpetada, enne kui saab 2010 hooaega planeerima hakata. Purjelaualiidu hooaja lõpupeoks püüame kokku panna ka koondise hooaega tutvustava filmi. Igatahes võib öelda, et Eesti Purjelaua vabastiilile on 2009 olnud väga tegus ja hea hooaeg.

Tänu koondislaste vanematele, mõistvatele õpetajatele ja muidugi kõigile toetajatele.

PS.

Jah, muidugi olen natuke kade. Ise lõdisesin 18-aastasena ruberoidist kalipso ja hiina ketsidega sügisesel Väinamerel, lauaks 32 kg kaaluv vene "Mustang". Võisin sellisest surfihooajast, nagu Chrisil, Tonyl ja Stenil, ainult unistada. Aga nii see elu ringi käib ja mul on hea meel, et vähemalt selles purjelauaklassis on Eesti nüüd küll kindlalt maailmakaardil. Peaks minema EAS-st eksporditoetust küsima.

kasvav kinnisvarahind ja vabad töökohad

Mus tekitavad hämmeldust igapäevased võltsoptimistlikud uudiskirjad, kus kinnisvarafirmad teatavad, et hinnad on põhjas ära käinud ja tõus tuntav ning CV-vahendajad reklaamivad, et juba tekib vabu töökohti. Nupukamad kirjameistrid lähevad kaugemalegi, õpetades, kuidas tuleb kinnisvara väärtust enne müümist tõsta või mismoodi silmatorkavamat CV-d kirjutada. Muidugi, kirjade allikaid vaadates saab aru, et tegemist on nende unistus-tüüpi mõtlemisega, sest käive on nende hapnik. Ja hapnikupuudus tekitab päris ruttu hallutsinatsioone.



Paraku, ei tea kedagi, kes vinge remondi teinud ja siis maja kiiremini-kallimalt müüdud saanud, sest täiesti uusi maju-kortereid seisab sadadena müügis. Samuti pole kuulda olnud, et keegi oleks tänu teravmeelselt sõnastatud CV-le kõrgemapalgalise töökoha leidnud, kui see, kust ta koondati. Nii ei usu ma hetkel veel neid positiivseid uudiseid. Kuigi üldiselt olen väga optimistlik inimene, tundub, et midagi uut välja pakkumata püüavad sellised meetmed vaid vana ja elujõuetut süsteemi zombina edasi sammuma sundida.


Optimismi kahandavaid näiteid pole vaja kaugelt otsida. Pean jällegi iseenda paari aasta vanustele blogipostitustele viitama: buum on buum ükskõik kus maal ning ei ole midagi uut siin päikese all, isegi mitte kinnisvaraäris. Hispaanias algas kinnisvarakriis üleilmsest majanduskriisist oluliselt varem, kuid kinnisvaraturu korrastumisele ja elavnemisele pole see kuidagi kaasa aidanud. 2009 on seis endiselt nukker. Müügi- ja rendileandmise silte on veel rohkem ilmunud ning objektid, kus 2008 veel mingisugunegi töö käis, seisavad nüüd tühjalt, vaikselt ja valveta. Töötus läheneb 20%-le. Valdav enamus kodanikest on võtnud pangalt laenu, eluasemelaenude tagatiste väärtus aga langeb. Sundmüügid ei edene ning endised edukad kinnisvaramaaklerid sõidavad sportauto asemel jalgrattaga. Arendus- ja ehitusmaksude laekumata jäämise tõttu kiratsevad ka buumi ajal rikastunud omavalitsused. Riik tervikuna otsib meeleheitlikult rahvusvahelisi abipakette ning inimeste päikseline naeratus on kadunud ja meeleolu pilves, nagu bussitäis postmarke lakkunud hipisid.* Kui rahvusvahelist abi ei tule, peavad vahepeal linnadesse kolinud ja hea eluga harjunud campesino'd jälle mägistele põldudele kolima ning gazpacho'st toituma hakkama.

Ei tahaks väita, et see on ka meie tulevik, kuid paari viimase aasta jooksul on mu sügisvihmadest hallid ennustused täide läinud. Tahaks loota, et et rehepapi-mõtlemisega visa eestlane külma ja pimeda talve jooksul midagi välja mõtleb, et kevadel kriisis ägavatest kohmakatest suurmajandustest mööda (või nende arvel) uuesti edule spurtida. Ehk aitab meid Eesti väiksus ja võime vajadusel kiiresti manööverdada. Selver ju näiteks pani Lätis oma poed päevapealt kinni ja jättis veel 220 lätlast tööta. Loodetavalt said selle käigus tööd juurde vähemalt mõned eestlastest saneerijad või probleemilahendajad.

----------------
* meteoroloogiline võrdlus laenatud Practhettilt.

Tarifa pildid ja flamenco

Panin Picasasse üles valiku Tarifa 2009 pilte, esimesed muljed panin juba kirja siin postituses. Väikest slideshowd näeb ka käsiloleva blogi vasakus tulbas, link piltidele on siin: Tarifa 2009.

Lisaks paar udust videoklippi flamenco-muusikutest, kes ühel õhtul AlMedina baaris fotoka ette jäid.

tavaline Tarifa

Minu Tarifa 2009 jäi hädiselt lühikeseks - liiga paljud pooleliolevad tööasjad kodumaal tõid juba eile jahedasse tagasi. Seda ma nüüd siin häbenen ja kadestan kohalejäänuid. Mis seal ikka rääkida, Tarifa on lahe nagu alati. 2 bussitäit kama on juba nädalajagu kohal, rahvast lisandub iga lennukiga ja tegevus kogub hoogu. Lisaks Team Jahe lippudele olid väljas ka Hang Loose ja Team Chica lipud, nii et eestlaste esindus oli kohe algusest peale väga soliidne.

Sel aastal on juba sõiduilmu rohkelt olnud, hulgas 2 head Bolonia-päeva ja üks Poniente. Tuul puhub, päike paistab, ookean on sinine, Las Dunase kämpas elab lahe seltskond ja tinto on odav nagu alati. Õhtuti võib lisaks tintole valida ka rosado, blanco või ronconcola, saateks Tariku mõnus "grillin-eukalüptipuu-all-krevette"-blues ning neljapäeviti südantlõhestav flamenco.

Ühel päeval proovisime Karmoga Bolonias jibe pildile saada. Tuul oli nats nõme, kohati augud sees ja curve'le keskendumise asemel tuli tihti hoopis pumpamisega tegeleda. Mul õnnestus salvestada haruldased veealused videokaadrid jibe sooritavast Karmo laua uimest. Kui kunagi jõuan pildid-videod ära sorteerida, ehk viskan siia ka mõne lingi üles. EDIT: siin on.

Muidu pole Tarifal eriti midagi muutunud, sama trankilo fiiling ja üle mere paistev Aafrika. Teibitud kõrvadega lohesurfi instruktorid jooksevad karjudes mööda randa ja õngitsevad oma poide külge takerdunud õpilasi veest välja, edasijõudnumad loheõpilased kukutavad lohesõiduks keelatud kohtades oma kilekotte inimestele pähe. Merel välguvad neoonvärvides šortsid, ilusad tüdrukud määrivad ennast mudaga ja Karmo püüab vee all kala. Playa Aborigena sissesõidult on väravad jälle maha saetud ja surfihipide laager õitseb täie rõõmuga. Ainult Casa Porro poodi on poole väiksemaks ehitatud, et baari vastavalt suurendada ja Punta Paloma nurga taha on hakanud paarikaupa kogunema mehed, kes muidu peegelpõranda peal kükke teevad.

Ahjaa.
Ebameeldivustest ka pisut. Vargapoiste värk on hoogustunud, ilmselt on majanduskriis ka euroliitu imbunud afro-aafriklasteni jõudnud. Seekord juba üsna jultunult, mingid tüübid panid Bolonia rannas võõraid lohesid kokku, kui olid kindlad, et omanik on teise varustusega merel. Üks vargapoistest saadi küll kätte ja anti pärast pisukest töötlemist politseile üle, kuid laua ja poomi oli ta juba kaasosalistele jõudnud toimetada ja neid ta välja ei andnud. Tüüp ise väitis, et on itaallane, aga ma kahtlustan, et paar araabiakeelset tarkusesõna selle kohta, mida Allah varastega enne ja pärast põrgusse saatmist teha käsib, oleks ehk mõjunud. Aga ei tea, polnud ise juures. Igatahes, hoidke oma asjadel silm peal.

sügisetunne sussides

Viimased ilusad ilmad ilmselt. Sai veel paljajalu sõita, aga tunne, et peaks sussid üles otsima, ikka aegajalt tekkis. Komplekt jälle 5,7 ja 115. GPS järgi tulemust ei parandanud.

Pärnu parim poomipurustaja

Tegelikult olen hoopis mina Pärnumaa parim poomipurustaja. Täna läks jälle üks sinimustvalge Gaastra, mastipoolne poomiots, nagu ikka selles õnnetus poomiperekonnas, mis lapsena palju haige oli. Igatahes pole mul nüüd jälle ühtki tervet Gaastra poomi ja järgmise pealinna-reisiga tuleb taas surfipoode külastada. Ühtlasi oleks vaja ka uimesid ja 430 mast hakkab ära kuluma. Aga see selleks.

Tegelikult oli päev super. Isegi päikest näidati ja Kullikas puhus täpselt 10-sse. Mõõtmistulemused kaldal näitasid keskmiseks 13 ja puhangud üle 15 m/s. Tegelikult oli üsna puhanguline ja vahepeal ka augud, nii et isegi Peterson ei saanud 4,2-ga mõnikord kohe käima.

Läksin peale JP FSW 86, SL7 35cm ja iga-ilma-Manic-5,7. Polnud küll eriline speedi tingimus, aga lainete vahel siledamaid kohti otsides sain GPS-l 2s max näiduks 50,18 ja isegi keskmised tulid päris head. Vesselovist jälle mööda, kuigi ta ilmselt protestib nüüd, sest tema GPS-l on minu omale vastupidine probleem: tal ei saa aku tühjaks ja ekraanile on jäänud mingi paar päeva vana näit.

mis tüngaga algab, laksuga lõpeb

Tuult oli World Windsurfing Day puhul Pärnus nii palju, et alustuseks ma ei kiirustanudki. Keskranda jõudsin, ütles Peterson, et muidugi võta väike laud ja 5-ne puri. Panin siis kokku JP FSW 86, 35cm uime + iga ilma Manic 5,7. Kui vette jõudsin, oli tuul kadunud. Uppusin Aloha.ee lohevõistlusest kuidagiviisi mööda. Selgus, et ainult selleks, et mingisse võrku kinni jääda. Pärast neljandat tiksumise triipu sain korraks lainest alla isegi käima. Siis tuli tuul tagasi. Isegi väga, nii et kohati käis 5,7 kõvasti üle. Aga ainult kohati. Muidu oli päris OK. SL7 uim käitus veivika all päris omapäraselt. Krüssasin üles muuli kõrvale, kus oli hea sile lainevahe ja kiirus kõige parem. Siis aga ütles GPS, et tal aku tühi ja pistku ma oma rekordiüritused linnavalitsuse postkasti. Nii jäigi Vesselovist mööda sõitmata.

pimedas ja pilve all

Kullipesa oli täna pime nagu kollipesa. Vihma sadas ka. Tuul see-eest OK. Läks jälle standardvarustus, XTC115 ja Manic 5.7. Pärast paarinädalast tuuletut tiksumist tundus päris lahe jälle tuulega sõita. Vett lendas ja vihmaeelsed pagid tõstsid p*** mõnusalt veest välja. Tundus, et jube kiirus on. Tegelikult väga hull polnudki, nagu GPS näitas. Max kiiruseks 52,84 km/h. Estonian Speed King võistlusel Vesselovist mööda.

elukas ja elajad

Ühiskondliku keeleinspektori töömailt, seoses aktuaalse aruteluga.

Öelda "poiss-sõber" või "tüdruk-sõber" pole piisavalt korrektne. Et kedagi mitte diskrimineerida, tuleb öelda: elukaaslane, kõnekeeles siis ELUKAS.

Ja kui keegi näiteks elab sinu majas, üürnikud või kauged sugulased või muidu kostilised, siis nemad on ju lühidalt öeldes ELAJAD.

visa soomlane ja no-wind freestyle

Sellist surfiõpilast pole ma veel õpetanud. Teooria osa õppis käigupealt pähe ja sai aru. Raske Starboard Start laua koos taglasega kandis ühe hooga ühes tükis Pärnu rannast sõidusügavusse vette. PÄRNU RANNAS!!! Esimese tunni lõpuks suutis sõita mõlemal kursil 400-500 m, kolmanda tunni lõpuks tegi ära mõned low-wind halsid ja paudid. Kui tuul vähehaaval tõusma hakkas, sai ka mõnest lainest alla lastes justnagu glissi. Kui neljanda tunni keskel rannastardini jõudsime, alles siis tunnistas, et käed hakkavad väsima. Mõned rakud vist olid juba katki ka. Ise ütles, et on esimest korda elus purjelaual. Vaat see on soome sisu! Ei tahaks osaleda selles kõrtsikakluses, kus see kutt esimest korda elus tabureti või, veel hullem, soome pussi peaks pihku võtma!

Ise sain kah mingi 3 tundi soomlase ümber tiirutada ja talle õpetussõnade karjumise vahepeal natuke purje keerutamist harjutada. Starboard Start ja 5,5. Jürka ja Matti vaatasid kurvalt kaldal, sest tuult ei tulnud, päikest polnud ja rand tüdrukutest tühi.

Kullipesas Kaske kõigutamas

Kui mina purjelauaga Kullipessa jõudsin, oli Jürka slalli märgid juba sisse visanud.

Tegime siis mõned ringid ja ma etendasin Saksamaa võistluseks valmistuvale Kasele Mongoolia surfajat, kes igas märgis sisse kukub ning siis tema perfektset jibe oma veestardilainetega kõigutada üritab.

Kui kõvemad sportlased puhkama läksid, lihvisin jälle duck-jibe.

Purjeks iga ilma Manic 5,7 ja laud XTC 115. Pärast tegime triibu Terviseparadiisi ja tagasi. Max kiiruseks tuli 50.004 km/h. Kullipessa tagasitulek võttis 10 minutit (vahemaa GPS järgi 8,08 km). Oleks kiiremini ka saanud, aga lõi radikas vee keema.

Pildil tänane teekond, nagu see GT-31 ja Google Earth abil välja paistis.

Pärnurand, 4.2 oli paras

... ja kui mina Pärnus purjelauad autosse sain, oli Topu PaPaSlall juba alanud. Seega ei hakanud head tuult maanteel kihutamisele raiskama, vaid läksin Pärnus peale. Liiv lendas, tuul oli korralik, käis ka 4,2. Et seda purje tahtis aga ka noorem surfiõpilane, võtsin ise iga-ilma Manic 5,7 ja see oli ka väga hea. Lauaks JP FW 86. Muuli kõrval olid ilusad siledad lainevahed, muidu chop.
Max kiiruseks 48,8 km/h.

Kullipesa kuum ilm

Vana hea XTC 115 ja GTX 8,5. Kokku poolteist tundi, viimane triip tagasi muidugi tiksudes. Üllataval kombel töötab see komplekt päris hästi 35cm SL7 uimega. Nii et veelkord - pikkus pole üldse oluline.

Ilm palav, tuul langev. Veestart ei tahtnud kuidagi õnnestuda ja lõpuks läks lausa tiksumiseks ning see polnud tänase komplektiga üldse mõnus. Hernes on kasvama hakanud ja ootab hetke, kui puhang lubaks muidu laua käima pumbata - just siis hüppab uime taha.

Max. kiiruseks 40.92 km/h. Tänaste olude kohta lausa imeline lendamine. Ainult mitte ei mäleta, millal see juhtus, sest meelde on jäänud peamiselt see veestardi ootamine.

PS! Praegusi postitusi vaadates tundub, et üks sõidupäev on jäänud kirja panemata. Igatahes olen Kullipesas tänavu ka 5.7-ga vees käinud, tegime Jürkaga ühe pika Pärnu triibu ja pärast lihvisime Petersoniga duck-jibe. Päris mitu duck'i jäi teele ja sai suled-sassis-soengu.

toredad sõbrad vol. 2

Jürka helistas, et Kullipesas on hea. Algul keegi ei uskunud, aga päeva lõpuks olid ikka kõik kohal, Peterson ja Mati ja Vesselov ja mina ka muidugi. Jürka kihutas silmapiiril tuvastamata suurusega hiigelsuure purjega. Laine oli vahune, aga Ufo tuli maha ja ütles, et xy@z. Mõtlesin 5.7 peale, aga panin 6.5 kokku. Tulemuseks tund aega pumpamist ja u 1 minut glissimist. Tagumised aasad jäid tarbimata. Vesi soe, vihma sadas. Pärast jõusaali oli käsi nii jäme, et kalipso ei tulnud seljast ära.

toredad sõbrad küll

Lepanina, JP FW 86 l ja Manic 4,2. Tippkiiruseks jäi 41 km/h kopikatega, laine oli mehine. Sellega head asjad piirdusid. Pagiline, aukudega tuul. Vihm. Külm. Suur kalapüünis otse sõidukursil. Nii külm, et hingeaur näha. Ühe seti jaksasin sõita, siis ei saanud enam aru, kas käsi on poomi ümber kinni või mitte. Tegelikult, kõige hullem oli külm. Kõik muu kannataks soojal päeval välja, isegi vihma.

Täielikust košmaarist puudus veel vaid pohmell. Mille tekitamise peale tuleb tõsiselt mõelda.

Ja kogu selle jama eest oleks võinud ju varem kohale jõudnud sõbrad hoiatada. Aga ei. Vaja ässitada, et tule-tule, kole kõva on ja järjest paremaks läheb. Läks ta jee.

päikseta Pärnurand ja puldiga laud

Standardsett, 115 XTC ja iga ilma Manic 5,7. Tund tublit sõitu, kuigi tuul auklikupoolne. Kl 13.12 tuul vaikis, kl 13.16 pööras läände ja vihma hakkas sadama. Läänetuul oli kõvasti külmem ka kui lõunakas. GPS-l sain max kiiruseks 46.2 km/h. Ülejäänud seltskond läks Kullikasse külmetama, ma tööle.

Vesi oli soe, paljajalu päris OK. Valge kalipso on ikka edevuse tipp. See neoonroheline ornament õla peal sobib täpselt mu Manicu värvidega, nüüd muude purjedega enam ei saagi sõita. Tundsin ennast kohe nii ilusana, mõtlesin: peaks õhtul Angelisse minema. Korraks unustasin ennast unelema ja lasin mõlemad käed poomist lahti, seadsin juukseid ja kohendasin särgikraed. Muidugi tuli kohe katapult ära ka, chop ju.

Pärast kaldal arutasime Team Chica tüdrukutega, kas kõikidel laudadel on vöörid (ninad) paigatud. Tuleb välja, et on küll. Vähemalt puldiga laudadel. See tähendab, katapuldiga. Mul ka. Juba enne tänast oli.

nõrkus, nõrkus on su nimi

Optimist olla on uhke ja hää. Rohuküla slallivõistlustel vette esimest korda üle 5 kuulise pausi. Õnneks läksin tund enne starti veele, et kamad paika trimmida. Seepärast sain juba pärast kvalifikatsiooni aru, et pole mõtet ja loobusin. Sellegipoolest jõudsin GPS-speedi oma esimese tulemuse kirja saada. Polegi paha.

GPS-speed, siit me tuleme!

Ostsin GPS-i ära. Hardcore Technologies aitas seadistada ja vähemalt jooksu ning autosõidu peal kogutud andmed jõudsid ka ilusti arvutisse. Kiirusekunni võistlusele pole hetkel midagi üles laadida, sest pole veele saanud. Nüüd veel vaja veekindel telefonikott üles otsida ja ehk saab Rohukülas ka esimesed päris purjelaua logid salvestatud.

Palju maksis - küsige Hardcore käest. Soodne igatahes.

Savisaar ja Hõbemägi, proovige Google otsingut!

Hõbemägi õigustab, miks ta avaldas Savisaare artikli. Tore, aga mõlemad mehed kas on jätnud kodutöö tegemata või ei taha tunnistada, et kirjutati minu pealt maha. Või ei viitsinud kontrollida, et maha ei kirjutaks mõni ghost-writer.

Mäletan, et eksperimenteerisin sedasorti mõttearendustega umbes aastal 2000. Kui nüüd keegi väidab, et tegemist on uue ja huvitava mõttekäiguga, võiks vaadata mu kunagise blogi kannet aastast 2006, kus viitan veel varasemale mõttemängule. Savisaar muidugi sõimab täpselt sarnase tekstiga Ansipit, aga see neil ju kombeks, vanad kommunistid omavahel.

Kahju inimestest, kui nad tõepoolest nägid nii suure vaeva, et ümber kirjutada midagi, mille Google otsing oleks valmis kujul kätte andnud. Aga jõudu edaspidisteks pingutusteks. Näiteks gravitatsiooniseaduse avastamisel oleks poliitikutel avar tööpõld. Või telegraafi leiutamisel.

Tegelikult on minu soovitus, et minge parem randa, võtke surfilaud ja nautige elu. Tuul on ka tulevikus tasuta ja erinevate erakondlaste poolt erastatud rannakruntide vahel leidub jätkuvalt kauneid kohti merele minekuks!

Tallinnasse veetakso - kui reaalne?

Täna Päevalehes välja pakutud veetakso idee pole üldse uus. Kunagi isegi vaatasime, millised paadimudelid selleks sobiksid ja kus oleks head sildumiskohad. Teoks pole idee saanud väga praktilistel põhjustel: ei tasu ära.

Muidugi oleks lahe, kui Viimsi inimesed saaks Pringist otse Linnahalli juurde ja vahepeatused oleks Miidurannas ja Pirital. Head lühikesed otsad üle Tallinna lahe ja puhas sõiduaeg kiire paadiga kindlasti lühem kui maad mööda. Kakumäe-Muraste-Suurupi ja teiselt poolt Tammneeme-Leppneeme-Muuga jäävad kesklinnast juba kaugemale, tuleb teha pikem ring ja ajavõit pole enam kindel.

Higisel suvepäeval oleks ju tunduvalt mõnusam hingata mõni sõõm mereõhku kui saatusekaaslastega palavas ja kitsas bussis pinki nühkida.

... arvas Mari Kodres. Nõus. Aga neid päevi on väga vähe. Sest isegi meie suveperioodil on enamus päevi merel jahedad. Kui veel veidi lainet ka teeb, siis käib vesi kõrgelt üle kaatri ja reisijad põrkavad pingi ja lae vahel. Kui valida merehaigus või aeglane buss, valib merehaigust kogenud inimene kindlasti viimase.

Veetakso peaks olema kiire glisseeriv kaater, mitte kerega vees popsuv paat. Vähemalt 12-15 reisijakohta võiks olla. Eesti ilmaolusid arvestades peab veetakso olema kinnise (soovitavalt köetava) kajutiga, see tähendab lisaraskust. Kõik see kokku aga tähendab üpriski kütusekulukat alust. Ei julge praegu liiga täpset kalkulatsiooni teha, aga ainuüksi kütusekulu võib ühe ringi peale olla suurusjärgus 500 kr. Lisaks paadijuhi tasu, sadamatasu, paadi kulu, kindlustused ja maksud... isegi pideva täituvuse ja 100 kr piletihinna puhul oleks tasuvus kahtlane. Ja kui siis veel tuleb MuPo ja paneb paadi taksomeetri kontrollimiseks pooleks päevaks seisma...

Seega, tore mõte ja kuigi näiteks Vahemere laiuskraadil täiesti toimiv aastaringne transpordiliik, jääb Tallinna panoraami merelt vaatlemine ilmselt hooajaliseks eksklusiivseks meelelahutuseks. Kui just ei leidu mõnd valimisvaevas erakonda, kes sellise transpordiliigi maksumaksja kulul käima tõmbaks. Kui selle lõbu rahastaja siiski leidub, olen kohe valmis kandideerima veetakso kapteniks.


PS! Tahad teada, mis tunne on olla meie oludes kaatriomanik? Väga lihtne, proovi järgi. Kutsu kaks sõpra abiks. Lase vann külma vett täis ja istu riietega vanni. Siis las üks sõpradest peksab sind rütmiliselt lauajupiga vastu selga ja teine tõmbab peksmise rütmis su nina ees 500-krooniseid puruks.

jõgi oli merest parem

1 h 20 min on just paras aeg, et Ollipesast põldu mööda Tervise juurde, sealt randapidi Sunsetini, läbi Kesklinna Ülejõele ja uue silla kaudu Raekülla vändata. Jõe ääres oli soojem, merelt tuli jäist hingust. Mai rannas olidki jäämäed alles. Keskrand jälle oli päris kevadine, mõni püüdis isegi käevarsi päevitada.

Viisitamlased on Ülejõele täitsa toreda terviseraja teinud, sillast sillani asfalt, vahepeal võrguplatsid ja piknikulauad puha. Külmakindlamad valijad küpsetasid sündmuskohalt püütud särgi, rüüpasid K-esvamärjukest ja haukasid K-ohukest peale.

Et pulsikella veel pole, pidin hingamist päiksekella järgi reguleerima. Üks ilus tüdruk väntas kesklinnast saadik sama rada pidi ees, aga järgi talle ei jõudnud. Ei leidnud selle kõige kiirema käigu kangi üles.

vajan hingekella, sõbrad!

Tegelikult tegin ainult tunnikese ratast. Metsa, liivakünkaid, kruusateid. Aga vist liiga tempokalt, hinge lõi kinni ja pea võttis märjaks. Eks vanus juba annab tunda ja vahele jäänud talvekuud. Külm tuul puges märja naha vahele ning kokkuvõttes kogemus kole. Ei, niimoodi ei saa rallit sõita. Tuleb teaduslikumalt läheneda, mitte nii nagu vanasti, et poom pihku ja kohe merele. Tark ei torma, vaid lükkab mootori tasapisi käima.

Seepärast, leidke mulle hingekell!

Või, oot, pagan... nüüd veel Arnoldheimeri tõbi ka... mingi muu füsio-värk oli see, äkki seedekell? Ei, voh, õige: pulsikell!
Et teaks, palju lööb ja millal kinni lüüakse!

meil on mõttetalgutele vastus olemas

Prügiaktsioon 2008 ja selle tagajärjed äratasid kahetisi mõtteid, aga kindlasti hakkas midagi kusagil liikuma. Mõttetalgutel võiks siiski osaleda. Sest surfajatel on vastused olemas. Hea meelega jagame teistelegi. Muidugi, kui tuuline päev ei juhtu olema.

kuidas väga nõmedalt läpakat reklaamida

Ostsin aasta eest läpaka. Maksis pisut üle 1 000 euro, müüja kinnitas, et kohutavalt soodsalt saadud, kuna katuseluuk ja valuveljed on täitsa tasuta külge kruvitud.

Nüüd reklaamib müüja igas kanalis, et sarnase läpaka saab kätte peaaegu poole odavamalt. Saan aru, et muutunud majandusseis ja nii edasi. Võiks siis vähemalt meeles pidada, et mulle juba on kott pähe tõmmatud ja mitte enam selliste ärritavate pakkumistega spämmida. Ei oskagi muud soovitada, kui et ärge praegu ostke. Sügisel tõenäoliselt annavad sama masina juba 1 000 kr eest.

miks ma ei ühildu ID-kaardiga

Olen teadlik ja püüdlik e-kodanik. Kasutan juba kaua ja agiteerin teisigi. Kuigi kohati on see ikka pain in the ID-card reader.

Täna kasutasin ID-kaarti sõna otseses mõttes kaua. Oli vaja üks dokument digiallkirjastada ja riigiametile edastada. No ei ole vanainimesele intuitiivne see sk.ee lehekülg. Ükskõik mis linki vajutad, saad uue leheküljetäie reklaampläma, aga kohta kus oma allkirjastatud failike riigiametnikule kättesaadavaks teha, otsin siiamaani.

pettunud pätt pimedas Tallinnas

Pealinnas võimutsevad pätid. Tallinn nüüd paras pime paik kah tegutsemiseks. Pidin pealinna öömajale jääma, parkisin auto kesklinnas elava sugulase hoovile. Hommikul selgus, et auto küll alles, aga sisemuselt tsipa teise ilme saanud. Sahtlites-laegastes leidunud träni laiali loobitud, matialused pahupidi pööratud. Midagi olulist lõhutud siiski polnud, klaasid olid ees ja lukuaugud muukimisjälgedeta. Õnneks polnud autost midagi väärtuslikku võtta - pätt sai pool pakki komme ja kaks golfipalli. Kahtlustan, et golfipallid võttis ka rohkem ilusa pakendi pärast või siis lootis, et need on eriti suured ja magusad kommid. Ohukolmnurga osas pole ma muide kindel, et kas see seal autos üleüldse oligi.

Vana ja võõras auto, ma neid kõiki turva-värke ei tunne, mõnikord ei lähe kõik uksed lukku, teinekord ei tule jälle lahti. Ehk polnudki pätil autosse saamine väga keeruline. Mis muidugi ei tähenda, et võõrastes autodes sobramine ilus tegu oleks. Kesisest saagist solvunud pätt oli lahkudes kõik auto uksed lahti jätnud. Mis viis mõttele, et äkki peakski edaspidi Tallinnas käies auto uksed alati lahti jätma - ehk jäävad aknad edaspidigi terveks.

Kuigi - mine neid pealinna pätte tea. Eks leiutavad siis mingi uue maksu või hakkavad tänavavalgustuse arvelt kokku hoitud rahaga hoopis K-uritegevuse vastast telekanalit tootma.

aeg hooajale mõtlema hakata

Kevad kalendri järgi käes, kuigi rannas veel ei paista. Aeg hooajale mõtlema hakata.
Koostasin 2 punktist koosneva plaani.

1. Kamad korda teha = Canos de Mecas kaljude otsas kriibitud veivikas ära paigata + mõned uued taglase tükid soetada.
2. Trenni tegema hakata.

1. punkti ellu viimine lükkus edasi, kuna lauaparandaja surfab Dahabis ja suuremate investeeringute tegemiseks vajalike vahendite kogumiseks tuleb alustada eelarvekärbetest ja säästuprogrammi käivitamisest.

2. punkti juures tuleb kõigepealt senisele laiskusele head vabandused välja mõelda. Tehtud. Talv on tüütult tõbine olnud, külmetushaigused ja soojendavad seespidised kuurid on andnud kokkuvõtteks üsna ebasportliku kaamoseaja.

Vähehaaval siiski olen ennast harjutanud mõttega, et elu ei pea meeldiv olema, vaid valu ja piin kuuluvad korraliku surfaja juurde, nagu koola Bacardisse. Esimesed katsetused tehtud ka. Et head traditsiooni jätkata ja treeningud (põhiliselt enda jaoks) kirja panna:
1 h jalgratast (kuradi külm ikka)
2 x 1,5 km ujulat (natuke soojem)